FOTODE LOODUD AJAMASIN: Näitus „Eesti pildis. Fotograaf Carl Sarap (1893–1942)” on kui aegade taha ulatuv sidus metsaseeneniidistik, mis soodsates tingimustes ikka ja jälle õitsele lööb ning eoseid lennutab. Linnamuuseumi Fotomuuseumi analoogfoto teema-aasta põhinäitusel (Tallinn, Raekoja 4/6) on kolmel korrusel väljas Eesti 1930. aastate tippfotograafi Carl Sarapi loomingu paremik haruldaste säilinud originaalfotode, fotopostkaartide, fotosuurenduste ja trükistena. Muuseumi koguhoidja Merilis Roosalu teeb meie maa ja inimeste lüürilisest jäädvustajast ülevaate.
Carl Sarapi, Virumaalt pärit eesti kultuuritegelase, kirjastaja ja 1930. aastatel iseõppijast tippfotograafiks tõusnud fotokunstniku looming levis teise ilmasõja eelses Eestis populaarse fotopostkaartide sarjana, fotomontaažidega ehitud kirjaümbrikel ning võlus fotonäituste külastajaid oma malbe iluga. Eesti arhitektuurifotograafia märgiline teos – Sarapi koostatud esinduslik fotoraamat „Vana Narva” – nägi ilmavalgust 1939. aasta sügisel.
Pool sajandit unustust
Sarap oli kirjastaja ning 1930. aastate lõpus Eesti üks tuntumaid fotograafe. Pärast oma kirjastuse Odamees – Carl Sarap pankrotti Tartus töötas ta end Virumaal Rakveres elades lühikese ajaga iseõppijana üles laia haardega tippfotograafiks. Tema fotod levisid üle Eesti postkaartidel ja ümbrikel ning rändasid ringi Euroopa välisnäitustel. Teistest piltnikest eristus Sarap selge püüdlusega luua oma fotodest üle-eestiline pildiline koguteos, mis siinseid kauneid paiku ja vaatamisväärsusi kajastades väljendaks Eesti looduse, elukeskkonna ja kultuuriloo rikkusi. Carl Sarapi fotolooming oli omas ajas eristudes kõrge kvaliteediga ning esindab tänini Eesti 1930. aastate ajavaimu fotokunsti parimate vahenditega.
- aasta suvel vangistasid Sarapi nõukogude okupandid ning tema nimi, dramaatiline saatus ja väga mahukas fotopärand kadusid okupatsiooniperioodil unustuse varju. Sarapi isikuandmed tolmusid lukustatud arhiivide sügavustes. Mahukas ja seetõttu raskesti käsitsetav negatiivi- ja fotoarhiiv pudenes laiali Virumaa Muuseumi, Eesti Kunstimuuseumi ja hiljem Fotomuuseumi suurtesse pildikogudesse.
Maalilised postkaardid
Carl Sarapi loomingu kõige mõjukam osa – maalilised, väga kvaliteetse teostusega sõjaeelsed menukad fotopostkaardid Eesti maast ja eestlastest jäid inimeste kodustesse pildialbumitesse või rändasid palitupõuedes sõja eest pakku ning ilmusid reprodena Välis-Eesti nostalgilistes fotoraamatutes. Hiljem koondusid fotopostkaardid filokartistide kollektsioonidesse ning talletusid vähehaaval ka Eesti raamatukogude, arhiivide ja muuseumide fotokogudes.
Paraku puudus postkaartidel fotode tegeliku autori nimi: kaartide pöördele oli trükitud vaid väljaandja ärinimi „Joh. Triefeldt, Rakvere”. Carl Sarapi nimi ei kajastunud järgmised 50 aastat nõukogude okupeeritud Eestis mitte üheski fotoajaloo üldkäsitluses.
Sarapi taasavastas režissöör, fotograaf ja Eesti fotoajaloo uurija Peeter Tooming 1980. aastatel. Tooming koostas mastaapse näituste ja fotoraamatute sarja „55 aastat hiljem”, milles Carl Sarapi negatiividelt ilmutatud fotod eksponeeriti kõrvuti Toominga uuspildistustega samast paigast. 1990. aastatel ilmunud Sarapi-Toominga fotoraamatute sari puudutas kõiki Eesti piirkondi.
Elukäik kui Eesti elu peegeldus
Carl Sarapi elulugu ja loometegevus kulges ühes rütmis Eestiga – läbi vabariigi loomise ja esimeste tormiliste aastakümnete. Tartu-perioodil – 1910.–1920. aastatel – kuulus Sarap Eesti kultuurielu eliiti, olles tegev äsjasündinud üliõpilasseltsis Veljesto.
Sarap tegi kaasa noore Eesti riigi kasvuvalud ja osales pulbitsevas kultuuri- ning kirjanduselus ja rähkles kahekümnendate aastate tormilistes majandusoludes. Kusagilt imeväel kokku saadud kapitaliga asutas ta keset Vabadussõja aega Tartus oma raamatupoe O ehk Odamees – Carl Sarap, samanimelise kirjastuse ja ostis üles endise Siuru kirjandusrühmituse kirjastusõigused. Sarap hakkas välja andma oma aja kohta vägagi rikkalikult fotode ja muu pildisisuga illustreeritud kultuuriajakirja Odamees, mis oli pühendunud Eesti ajaloole ning kaasaegsele kirjandusele ja kunstile.
Sarapite pere ruumikas Tartu korteris abikaasa Maari Sarapi (neiupõlvenimega Velt) eestvedamisel peetud salongielu oli toeks nii mõnelegi hätta sattunud kultuuriinimesele. Nagu meenutas kirjanik Artur Adson, püüdis Carl Sarap sel tormakal Tartu-perioodil olla ühtaegu nii boheem kui ka ärimees. Ta rakendas kõikvõimalikud ja -võimatud vahendid oma rahvuslik-kultuuriliste aadetega läbipõimunud ettevõtmiste hüvanguks.
Pärast kirjastuse Odamees pankrotti ja abielu karile jooksmist 1920. aastate lõpus suundus Carl Sarap ühes laste – Ülo Carli (sündinud 1921) ja Ethel Mallega (sündinud 1924) – tagasi Virumaale Toilasse. 1929. aastal ostis varem Carl Sarapi isale Juhan Sarapile ja tädi Mia Saarele kuulunud Rakvere raamatukaupluse üles Carl Sarapi noorpõlvetuttav ja uus elukaaslane, endine Toila kooli õpetaja Johanna Triefeldt (1899–1968). Ettevõtte uueks ärinimeks sai „Raamatu-, kirjatarvete- ja fotoäri Joh. Triefeldt”. Kauplus asus esialgu Rakveres Pikal tänaval Kolmainu kiriku kõrval ja hiljem Laia tänava ärimajas. Kõiki fotolabori tellimustöid pakkuva ja fototarbeid müütava fotoosakonna juhina asus tööle Carl Sarap, pühendudes täielikult oma poisipõlvehobile – fotograafiale.
Iseõppija fotomatkad
Laste ja kaupluse kõrvalt leidis Sarap mahti oma pildistamisoskuste lihvimiseks. Toeks saksa fotoajakiri Satrap, käis ta järjekindlalt oma tipptasemel fotovarustusega pildistamas. Esimesed fotopostkaardid Triefeldti äris müümiseks valmistas Sarap juba 1931. aastal. Küpses plaan mastaapsemaks ettevõtmiseks ning hiljemalt 1934. aastast hakkas ta käima ühes Johannaga suvistel fotomatkadel kõikjal üle Eesti, et olulistest vaatamisväärsustest ning kaunimatest paikadest ülesvõtteid teha.
Ajal, mil kirju ja postkaarte saadeti tänaseks kujuteldamatult palju, olid kaunid fotopostkaardid üsna nõutud kaup. Sarapi kindel eesmärk oli valmistada tema hinnangul seni Eestis puudu olnud kaasaegset head maitset väljendavaid fotopostkaarte ja meenefotosid, millel sedastada Eesti maa ja inimeste ilu. Nõnda vormus Sarapil tööaastate ja fotomatkade jooksul üle 400 erineva pildiga fotopostkaartide sari „Kaunis kodumaa” (1936–1940). Seerianumbritega varustatult on see sari populaarne sõjaeelsete Eesti fotopostkaartide kogujate seas. Aastatel 1938–1940 valmis Sarapil oma parimatest Eesti fotodest väliskülalistele suunatud fotopostkaartide sari „Eesti / Estland / Estonie” ligi 50 erineva pildiga, millel oli tollase välisturistide arvu tõusu tuules ilmselt väga hea läbimüük. Lisaks andis Triefeldti äri välja ka seeriaväliseid Sarapi fotodega postkaarte.
Suured plaanid
Carl Sarapi tee tunnustatud fotokunstnikuks edenes 1930. aastate jooksul samm-sammult. Tema tööd märgati ja tulid tellimused, sealhulgas ka Eesti riigiasutustelt. Sarapi fotod ehtisid noort Eesti riiki tutvustavaid väljapanekuid Euroopas kolmekümnendate aastate näitus-messidel Torontos, Leipzigis, Königsbergis, Milanos, Berliinis ja Pariisis. Fototöid oli Sarapil korraga käsil palju ning oma kirjades sõber Friedebert Tuglasele kurtis ta tihti ajanappust.
- aastal valmisid Sarapil haridusministeeriumi algatusel Triefeldti äri poolt välja antud fotokomplektid „Eesti pildis. Geograafilised pildisarjad koolidele”, mille sisuks geograafi August Tammekannu ja ajaloolase Arnold Soomi kaastekstidega varustatult Sarapi kaunid fotosarjad Põhja-Eesti rannikutest, Haanjamaast, Otepää ümbrusest, Eesti-Ingeri aladest, Petseri kloostrist, Setumaast ning Narva linnast. Plaan oli jätkata fotokomplektide väljaandmist, et katta kogu Eesti.
- aasta sügisel ilmus Carl Sarapi pikalt ette valmistatud Eesti esimene omalaadne suureformaadiline fotoraamat “Vana Narva”, mida tema kaasaegsed hindasid kõrgelt kui üht Eesti parimat pilditrükiteost.
Vana Narva raamat
„Vana Narva” oli Sarapi jaoks ettevalmistus ja esimene pääsuke tema poolt plaanitud suuremast fotoraamatute sarjast, millest pidi moodustuma Eesti maad ja rahvast tutvustav üldpilditeos. Oma suurejoonelise plaani avaldas Sarap ajalehele Rahvaleht antud intervjuus 1940. aasta veebruaris: „Esialgse kava järgi jaguneks pilditeos järgmiselt: Tallinna linn, sellele järgneks põhjarannik ja Narva-Jõesuu. Virumaa tööstus- ja kaevanduspiirkond tuleks eriosana, siis Narva Peipsiga ja Tartumaa, Harjumaa, Setumaa ja setu rahvas, Viljandimaa, Pärnumaa ning Läänemaa ja saared. Lõpuks tuleks eriosana Ruhnu saar kui meie kodumaa külge kuuluv omaette maailm. Säärane on üldkava, kuid selle teostamiseni läheb mõnes osas veel palju tööd.” Teada on, et 1940. aasta suve hakuks oli fotoraamatu „Vana Tallinn” materjal koos ning otsaga trükikojas. Ent juunipööre tõmbas neile plaanidele kriipsu peale.
Sarap leidis muutunud ajal siiski võimalusi fotograafina jätkata, uue korra riiklike kirjastustega kokkuleppeid sõlmida ja tellimustöid teha. Ent oma fototehnika tõttu sattus Sarap 1941. aasta suvel tädi juures Virumaal Vokal käies merepiiri keelutsoonis okupantide arreteerimissalga kätte ja vangistati. Ta küüditati ühes teiste Tallinnasse kokku koondatud eeluurimisvangidest saatusekaaslastega Saksa vägede saabumise eest Permi oblastisse. Carl Sarap suri Venemaal Ussollagi töölaagris Solikamskis 5. novembril 1942. Triefeldti raamatu- ja fotopoe Laia tänava hoone Rakveres muutus sõja ajal varemeteks. Johanna Triefeldt asus sõja järel tööle kooliõpetajana Kohta-Järvel.
Carl Sarapi fotopärand digitaalselt taaskasutuses
Eesti kultuuriväärtuste evakueerimist korraldanud Erik Laid täheldas 1944. aastal, et Sarapi-Triefeldti negatiiviarhiiv, mis oli jõutud anda Eesti riigile, on ühes Tallinna Linnamuuseumi ja Kunstimuuseumi varadega hoiul Koluvere lossis Läänemaal. Negatiivikogu oli kuni 1980. aastateni hoiul Eesti Kunstimuuseumis, kust see siis osade kaupa Fotomuuseumisse üle toodi.
Johanna Triefeldti poolt alles hoitud Sarapi originaalfotod ja veel mitu tuhat fotonegatiivi hakkasid osade kaupa Rakvere muuseumisse jõudma alates 1959. aastast.
Tänaseks on Carl Sarapi fotopärand tänu Eesti avalike fotokogude digitaliseerimisele taas üheks tervikuks kokku ja kõikjalt ligipääsetavaks saamas. Ainuüksi Sarapi fotonegatiive on muuseumides ühtekokku ligi 12 000, millest kolm neljandikku on digiteeritud. Erinevaid fotosid, postkaarte ja albumipilte on tuhandeid ja tuhandeid, enamik samuti veebis väljas. Kuna Carl Sarapi kui autori surmast on möödas üle 70 aasta, on varaliste autoriõiguste aegumisega tema fotopärand kõigile piiranguteta kasutada. Sarapi negatiivid ja fotod leiab vaatamiseks ja allalaadimiseks Eesti Muuseumide Veebiväravast (vt muis.ee) isikunime Sarap järgi. Paljud pildid on jõudnud ka ajalooliste fotode kaardile paigutamise ühisloomeplatvormile Ajapaik (vt ajapaik.ee).
Carl Sarapi fotode sisu – sõjaeelse Eesti rahvusmaastikud, siinsete inimeste elatumine maast nende ümber, elanikkonna kultuuriline mitmekesisus, moodsa elu arhitektuur (uued hooned ja sillad), arhitektuuripärand, loodus ja taimestik eri aastaaegadel – on väga mitmekesine ja kirju. Tema fotolooming on Eesti visuaalkultuuri mastaapne pärand, mis paigutub ühte ritta teiste varasemate Eesti visuaalse identiteedi kujunemisel oluliste fotograafide Heinrich Tiidermanni, Johannes Pääsukese ja vendade Parikaste loominguga. Carl Sarapi piltidele on fotohõbedaga maalitud kogu Eesti peo- ja argihetkedel sel justkui kõige magusamal ja lootusrikkamal ajal – kolmekümnendatel aastatel, tormipilved alles kaugel silmapiiril kogunemas. Carl Sarapi fotopärand on sõjaeelse Eesti esindusportree.
Vaata lisaks:
* Eesti pildis. Fotograaf Carl Sarap (1893–1942). Koostaja: Merilis Roosalu. 336 lk. Fotomuuseum, 2022
* Linnap, Peeter. Eesti foto antoloogia II. Kõrgem Kunstikool Pallas, Tartu, 2021. Lk 26–35
* Jüri Tõnisson. Kirjastaja ja fotokunstnik Carl Sarap – Kultuur ja Elu nr 1/2011. Lk 19–21 http://kultuur.elu.ee/ke503_sarap.htm
* Asmer, Vilve. Kirjastaja ja piltnik Carl Sarap. Carl Sarapi kaheksa kirja Friedebert Tuglasele. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri. 4, 2008. Lk 109−118.
https://www.ra.ee/wp-content/uploads/2016/10/AsmerVilve_Kirjastaja_TUNA2008_4.pdf
* Eesti maastikuilu – Leipzigi messile. – Rahvaleht, 14. veebruar 1940, nr 38, lk 12 (Intervjuu Carl Sarapiga) https://dea.digar.ee/page/rahvalehtvabamaa/1940/02/14/10
