Tallinna Loomaaias elab ja on (milline algus bõliinale!) tõeliselt suur krokodill, kelle nimi on Vanamees. Ta on suhteliselt heas vormis ja saab loodetavasti mõne aasta pärast 50 aastaseks, siis peame juubelit, soovime talle õnne ja tervist ja loodame, et saame veel pikki aastaid tema sõbrad olla. Sest kes peale meie (loomaaia töötajate) võivad olla sellise üliohtlikku ja võimsa kiskja sõbrad?
NOOREM KROKODILL EI RÜNDA
Oli aeg, millal meie sõprus Vanamehega oli tõesti sõpruse moodi. Vanamees hoidis meid, iial ei üritanud rünnata, tuli viisakalt kutsumise peale, kui oli toitmisaeg, korjas väga korralikult ja kombekalt lihatükke, kalu, mida talle pakuti. Lisaks lubas Vanamees käia oma aedikus ja nautis hetki, mil tema võimsat turvist seljal ja külgedel hõõruti kareda põrandaharjaga, mis oli, tõsi küll, pika varre otsas.
Vanamees tunneb ära oma nime nimetamise, kuid sõnast endast tähtsam on talle kutsuja hääl. Kui see on inimese hääl, kelle poolt tõesti on oodata kana, kala või liha, siis tuleb Vanamees kutsumise peale kiiresti. Kui teda kutsub tuttav hääl ja nimepidi, aga see hääl kuulub inimesele, kelle käest ta ei ole eriti tihti midagi head saanud, siis teeb ta hüüdest välja minimaalselt, kõõritab silmi ning pöörab vahest pead, ilmselt hoides kinni lootusest, et ka see inimene on sõber.
VANAMEHE HUVI TOITJA VASTU
Tõsi, eelkirjeldatud idüll kestis seni, kuni Vanamees kasvas üle nelja ja poole meetri pikaks. Me olime tema väljapeetud käitumisega nii harjunud, et tõtt-öelda ei pannud enne midagi tähele, kui vaatasime korra toitmisvideot. Märkasime, et krokodill ei sihi enam nii täpselt seda, mis talle pakutakse, vaid tunneb huvi juba mitmekäigulise – ehk toit kõigepealt ja siis toitja takkapihta – lõuna vastu.
Niipea kui see meile selgeks sai, tellisime kohe võimsast, kuulikindlast ja paksust klaasist barjääri, mis loodetavasti peab Vanameest tema basseinis/aedikus kindlalt kinni kuni ta kasvab vähemalt kuuemeetriseks. Selleks ajaks tuleb meil aga midagi uut välja mõelda, sest 6-7 meetrine harikrokodill (crocodylus porosus) on ülivõimas loom, kaalub isegi kõhnavõitu isendina üle poole tonni ja on tohutu löögijõuga ning mitte vähem jõuline ei ole tema “nips” ninaga.
Me oleme näinud, kuidas kunagi kõigest 4-meetrine Vanamees (liibudes laisalt vastu paksu orgaanilisest klaasist seina) äkki oma kaelaga 4-cm paksuse pleksiklaasi pihta lõi ning kuidas tema koon tekitas kokkupõrke tagajärjel lehe sisse mitu ligi meetrise pikkusega pragu.
Selline krokodill suudab hoida suus 100 kilost siga ja peksta teda vastu veepinda paremale ning vasakule – peaaegu sültpehmeks, umbes 20-30 minutiga. Kõike seda on ka Vanamees võimeline tegema – ja mitte toetudes kindlale pinnale, vaid ujudes keskvees, niisama lihtsalt, siga suus, pea ning kael hoopide jagamiseks veest väljas.
IIDSE AJA HIRMUD
Lisaks tohutule lihasjõule ja vastupidavusele on Vanamehel, nagu igal teiselgi krokodillil, veel omapärane võime lukustada kindlalt oma lõuad. Kui ta muidugi on nende vahele midagi väärtuslikku saanud. Luku põhimõte on meie velkro (krõpsu) tüüpi süsteem, kus vastastikku olevate lihaste kõõluste pinna peal on kõvad konksulised näsakesed: surudes kõõlused üksteise vastu, panebki krokodill lõuad lukku ja hoiab saaki kindlalt suus lihaseid väsitamata – kasvõi nädal aega.
Harikrokodill on saanud oma nimetuse väikestest harjakujulistest, sakilise servaga plaadikestest, mis asuvad tal silmade ees osteodermilistel plaatidel, mis moodustavad tema pea turvise. Lisaks on just nimelt harikrokodillil turja peal oleval neljal keskmisel kandilisel plaadil kõigist krokodillilistest kõige kõrgemal asetsevad harjad. Turjaplaate on kokku kuus, kuid külgmised on siledad.
Looduses elab harikrokodill, keda austraallased nimetavaks Saltyks, Põhja-Austraalias, peamiselt Queenslandi provintsis, Uus-Guineal ja paljudes teistes paikades India ja Vaikse Ookeani vahel. Nimetus Salty räägib sellest, et harikrokodill ei karda soolast vett ja võib ookeanis lausa pikki ujumisretki ette võtta. Paljudel saartel kardetakse teda kui merekoletist – iidsetest aegadest peale. 18 sajandi maailma merede uurijad Euroopast imestasid nii mõnelgi Okeaania saarel, miks rikuvad pärismaalased suurepäraseid randu sellega, et löövad maasse poolemeetrise vahega jämedaid lühikesi teritatud otstega vaiu.
Pärismaalased seletasid, et kui merest tuleb krokodill, kes vaiade vahelt läbi mahub, siis nad söövad ta ära; kui aga tuleb krokodill, kes neist vaiadest läbi ei mahu, siis vaiade puudumisel sööks krokodill nemad ära.
INIMENE, TÄIEÕIGUSLIK SAAK
Suured harikrokodillid kütivad tõesti hea meelega ka inimesi ja söövad neid kui seaduslikku saaki. Nii et kui te lähete Põhja- või Kirde-Austraalias loodusesse jalutama ja näete hoiatavaid silte, siis palun suhtuge nendesse tõsiselt. Siltidest rääkides – mul oleks õudselt hea meel, kui kallid lugejad ja kõik teised loomaaia külastajad suhtuksid tõsiselt ka neisse siltidesse, mis on Tallinna Loomaaias troopikamajas, Vanamehe elupaigas, ning mis paluvad mitte visata münte meil elavate loomade kodudesse. Vette niisiis. Münte ei tohi vette visata seetõttu, et sealt satuvad vette metallid just sellistes kogustes, mis tõsiselt soodustavad sinivetikate arengut tugeva valgustuse ja troopilise kliima tingimustes. Just nimelt niimoodi vohama läinud vetikate pärast on vanamehel siiamaani mõned hambad mustjasrohelised. Mõni aasta tagasi olid tal nendest vetikatest tekkinud tõsine stomatiit, tal valutasid hambad ja ta oli söömata mitu kuud järjest ning läks väga kõhnaks.
Hetkel on see mure järgi andnud, kuid me ei saa öelda, et lõplikult. Vanamees on nüüd liiga suur ja isekas selleks, et saaksime basseini visatud mündid rahulikult ja regulaarselt välja korjata . Kuna see on väga tõsine ja pikk protseduur ja meil on aga sanitaartöödeks vaid esmaspäev, ei jõua aga basseini puhastamist teostada. Müntide loopimine veekogudesse on kultuurtraditsiooniks muutunud iidse veevaimudele ohverdamise rituaali jätkena ja mõistusega pärisinimene peaks endale aru andma, et metallesemeid veeloomade elukeskkonda loopimine tähendab nende tervise ohustamist. Ja lõppude lõpuks, visaku paberraha, sellest sünnib palju vähem kahju.
KROKODILLI KÕRGE VANUS
Kunagi, ligi 30 aastat tagasi, tõime me loomaaeda ka samast harikrokodillide liigist preili Lonni ja lootsime, et temast kasvab Vanamehele väärikas pruut. Lonni on väga heas vormis, kuid kasvas siiamaani liiga aeglaselt ja on Vanamehest tublisti väiksem, see aga tähendab, et pruudiks ta veel ei kõlba.
Emased krokodillid valivad küll peigmeeste seast välja kõige pikemad, kuid arvestusega, et peig oleks pruudist ikkagi lühem. See on väga tähtis nõue, sest paaritumine toimub keskvees ja kestab tundide viisi (järgmine pulm võib toimuda aastate pärast) ning kui emane oleks isasest kergem ja väiksem, siis vähemalt noor proua satuks küll tõsisesse uppumisohtu.
Harikrokodill kasvab ebaühtlase kiirusega, võib aastaid mitte kasvada ning siis hakata uuesti järsult pikkust viskama. Suurimad looduses registreeritud harikrokodillid olid tublisti üle 9 meetri pikad ning tagasihoidliku prognoosi järgi vähemalt 200 aastat vanad. Krokodillide täpset vanust ei ole siiski võimalik määrata, sest nende kehas ei ole aega registreerivaid moodustusi nagu näiteks luukalade soomused, mille peal on selgelt näha aastarõngad.
KROKODILLIDE RASSISM?
Kui kõik läheb hästi, siis tulevad meie lastelaste lapsed loodetavasti Tallinna Loomaaeda vaatama 10 meetrist Vanameest. Just nii nagu suuruselt ja isu poolest harikrokodilliga üht väga sarnast Niiluse krokodilli Sudaanis toidab järjest kus viies, kus kuues ja kus seitsmes põlvkond inimesi, olgugi, et see on üsna ohtlik harrastus.
Eriti just Niiluse krokodilli puhul ja eriti tumedanahalistele inimestele.
Statistika näitab kindlalt, et valge nahaga inimesi ründavad krokodillid kui jahiobjekte palju harvemini kui mustanahalisi. Asi ei ole siin siiski krokodillide rassismis, vaid hoopis milleski muus.
See on aga juba teine lugu.