Aapo Ilves ja Eliit
5 lugu
Esimese loo “Aga ükskord!” puhul tekib tunne, nagu oleks see project Eesti Yat-Kha. Samasugune tuva kõrihäälne mörin ja samad kitarririhvid. Ent edasi läheb tavaliseks heatasemeliseks cock-rockiks, nagu sajad bändid enne seda on teinud. Võib-olla et natukene eestlaslikku intellektuaalsust on ka juures, aga samas mitte nii palju, kui seda jätkub vene kitarribändidel. Okei. Põhimõtteliselt meeldib, et Eestis keegi sellist muusikat teha viitsib. Sest meil kipub ikka nii olema, et kui keegi kord kitarri võtab, siis on see üks otsata halin ja ulgumine või siis edetabelipop. Hea, et keegi viitsib veel lihtsakoelist jalg-monitorile-ja-let’srock’n’roll-tüüpi muusikat teha. Pole ka seal midagi paha, kui bändi motoks on “nahkpüksid jalga ja karvane rind välja”. Rock on ikkagi metsikute ja karvaste meeste muusika, kes vähemalt tegemise ajal seda ka ise usuvad.
Muuseas, kas teate, miks Eestis on hiphop moes? Sest noored tahavad muusikat, kus mees on mees ja naine on naine, mitte pole tegemist kesksootu kaeblemisega. Ja kitarrimuusika seda neile ei paku!!!