Postimehe töötaja Priit Pullerits on soliidne. Ja kirjutama terane. Mõni aeg tagasi seisis tema kirjatükis: “Nõukogude ajal ei võtnud ju keegi lehtedes kirjutatut tõe pähe.” Khm, mis on tema sünniaasta? 1965. Muidugi, punase ajakirjanduse tegijaks ta ei jõudnud. Ja võib väita, mis pähe tuleb. Alustus temalgi aga justkui ikka oli. 1984. aastal Tartu ülikoolis õppima asudes – võib arvata, et 19-aastasel ärksa loomuga noormehel oli tollase ajakirjanduse olemusest ja iseärasustest hea ülevaade – ei teadnud ta ju riigikorra äkilise muutumisega arvestada.
PIINAVALT VALUS TEHTULE MÕELDES
Miks pakkus talle huvi valdkond, kus kirja pandust polnud kriipsugi usaldusväärset? Kas tõesti lootis ta ülikooli auväärseilt õppejõududelt omandada salakavalaid valede külvamise võtteid? Mine tea – kuigi korralikus perekonnas üles kasvanud ja palju lugenud poiss, eliitkool edukalt lõpetatud.
Või kust võis ta võtta idee omandada õppejõudude abiga teistsuguseid kutseoskusi, kui olid saanud paljude aastate vältel teised õppurid. Pigem nägi ta – ilmselt ka ülikoolilähedase maja Pirogovi 1 (nüüd Gildi 1) kirjutajate kirjatükke uurides – kitsastesse raamidesse surutud ajakirjanduses võimalusi avaldada kaasinimestele korda minevat ja toimida sel kombel, et aastate möödudes poleks endal piinavalt valus tehtule mõeldes (Nikolai Ostrovskit ümber öeldes).
VALED PAKSULT REAS
Tol ajal tegutses ajakirjandus mingil määral ka organisaatorina. Nii et aktiivne ajakirjanduspõllule pürgija võis näha enda rolli mitte viljaka kirjutajana, vaid kõikvõimalike ürituste, kampaaniate ja eksperimentide algatajana või korraldajana. Ehk mõlgutas Priit mõtteid rahvamaleva töö tõhustamisest ja riigivaradevarguste piiramisest. Või looduskaitsest. Või majavalitsuste ergutamise võimalustest. Või heakorra tõhustamisest, hariduse, teeninduse või kaubanduse ümberkorraldamisest.
Kui aga oletada, et noormees pidas õppima asudes silmas võimalust tõusta samasse ajakirjanduskateedrisse teiste õpetajaks (nagu muutunud oludes see nii sündiski), siis tuleb küsida, kas ta nägi võimalust täiustada mingi oma teooriaga tööpõldu, kus tõese jutu avaldamiseks polnud mingitki võimalust, või oli tol ajal ajakirjandusolud siiski juba sellised, et võis ka tõese teksti trükki lasta. Midagi pidi ta enda sobivuse tõestamiseks õppejõududele ütlema või ka trükiproovid ette näitama (kah valed paksult reas?), muidu poleks Priitu õppima võetud.
AIAST JA AIAAUGUST
Iga kord, kui sotsioloogid esitavad andmed ajakirjanduse vähese usaldusväärsuse kohta, tekib kirjutajate leeris kerge ärevus. Milles viga? Kuidas olukorda muuta? Arvamusi lendab igasuguseid. Kui üks kolumnist leiab, et kirjutajad peaksid päevasel ajal käima silmad maas, siis teine kahtleb, kas meie lugeja tahabki näha läbinisti usaldusväärset ajakirjandust. Ei mõisteta üheselt, mida ajakirjanduse alla arvata ja mida uurimisfirmad õigupoolest teada tahavad.
Kõrvalt vaadates on imelik, et pika aja jooksul pole midagi muutunud. Faktum esitab järjekindlalt raskesti hoomatava küsimuse (kuidas oleks üldse võimalik võrrelda raskesti piiritletava ajakirjanduse rolli presidendi tööga?) ja vastanuilt (kahtlen, kas kõik küsitlejate ette sattunud on pidevalt ajakirjandust jälgivad isikud) madala hinde saanud meedia esindajad tulemusi ei kommenteeri või öeldakse midagi segaselt vabandavat.
Millegipärast ei huvita sotsiolooge, mis ajakirjanduses (eraldi teles, raadios ja trükitoodetes) inimesi häirib – põhjus ei saa ju olla selles, et ajalehed levitavad iga päev mingisuguseid valeandmeid, jättes olulised faktid teatamata. Huvitav, kuidas vastataks küsimusele, missugune oli jooksva kuu kõige räigemalt valetanud saade või trükitoode. Või üks selline viimase poolaasta jooksul. Ehk ei tule piiksugi.
PABER JA TEGELIK ELU
Tasuks ka küsida, kas ebausaldatav info tuleb ajakirjandusse mingilt ametkonnalt või paiskavad kirjutajad ise pikemalt mõtlemata saadetesse ja lehekülgedele positiivseid ja negatiivseid hinnanguid. Vastused peaksid peale meediafirmade huvitama ka teoreetikuid. Teiste maade praktika ehk ei sobi hästi Maarjamaale.
Üks osa lugejaist, kes mäletab ajakirjandust puuduste kõrvaldajana, hindab usaldusväärsuse all mõjukust. Ta loodab, et paljastusele järgneb kohe kompetentsete ametkondade reageering ja süüdlasi karistatakse. Tegelikkus on teine, paljud osutused jäävad lõpuni selgitamata, kohtud venitavad aastaid. Leheloo tõsiseltvõetavust kahandab samuti nn tasakaalustatuse põhimõte, mida ka Pulleritsu õpikud nõuavad. Teoreetikutelt justkui asjalik reegel, kuid mõnigi kord muudab see kirjatüki kergekaaluliseks, ehk koguni naeruväärseks.
PRIIDU VÄIDET EI MAKSA KUULATA
Näiteks mida arvata kirjutisest pealkirjaga “Taaderiidi vallas järjekordne suur metsavargus”, kui artikkel lõpeb vallatöötaja selgitusega, et mingit vargust pole olnud,
Pullerits kahtleb viimasel ajal oma õpetusmaaomanik ise ajas dokumendid korda, arusaamatus tekkis sugulaste vahel raha jagades. Ehk õigsuses, justkui sooviks näha ajalehte kui ehk mitte viimase tõe kuulutajana, siis kindlasti propagandistina (nagu kauges minevikus nõudis Uljanov).
Kuid tegelikult pole kellelgi õnnestunud enda loodud reegleid hõlpsasti muuta, seega ei maksa kellelgi Priidu kerget perutust tõsiselt võtta. Ega väidet, et Eesti lehed nõukaajal ainult paksu valet levitasid.
* * *
Linnalegende Priit Pulleritsust
Ahto Mulla erakogust
PULLERITS JA KUUS RAAMATUT
Eks ükskord pidi keegi Pulleritsule, kes siis Favoriidi peatoimetaja oli, lugu kirjutama. Eks siis keegi laekunud kohale, kuus raamatut kaasas, kust varastatud tsitaatide pealt loo lootis kokku õmmelda. Eks tulnud Pullerits küsima selle kellegi käest: “Wow! Käisid raamatukogus või?”
Eks keegi tunnistanud üles, et pole käind, raamatud kodust riiulist kokku korjatud. Mispeale Pullerits küsinud eriti kahtlustavalt:
“Mis, sul on kodus nii palju raamatud või?”
Jeh, vastanud keegi.
“Mis, sa oled need kõik läbi lugenud ka?” küsinud Pullerits, vangutanud uskumatult pead ja siirdunud talituse teise otsa.
? JA SOE POOLELIITRINE VIIN
Eks ükskord tulnud Pulleritsul sünnipäev. Ja eks otsustanud Pullerits siis sünnipäeva puhul inimestele välja teha. Eks toonud terve pooleliitrise viina ja, nagu tark Columbia ülikoolis õppinud mees ikka teeb, pannud aknalauale päikese kätte. Kohe kui Pullerits selja keeranud, jõudnud kohale üks Eesti tuntumaid ajakirjanikke ja avastanud viina. “Lollid”, öelnud üks Eesti tuntumaid ajakirjanikke, “milline jobu viina päikese kätte sooja paneb?” Et kõige hullemat vältida, teinud ajakirjanik viina ruttu lahti, pakkunud teistelegi. Kui Pullerits tagasi jõudnud, lahendatud paraasjagu viimast lonksu. Eks Ameerikas tudeerinud Pullerits olnud kolleegide peale väga solvunud, et nood viina enne ära jõid kui see korralikult soojaks minna jõudis.
? JA AMEERIKALIK TERVIS
Eks ükskord Pullerits juhendanud ühe ajakirjanikuhakatise kursusetööd, mida ajakirjanikuhakatis, nagu nad seal Tartus ülepea, sugugi teha ei viitsinud. Eks Pullerits soovitanud, et hakatis ei ole hakkama saanud ja töö tuleks tagasi lükata. Eks lükatudki, mille peale tulevane meediamees väga õnnetuks jäänud. Siis pakkunud ta Pulleritsule, et võiks selle mure peale kunagi viina võtta. Suur olnud ajakirjanikuhakatise imestus, kui avastas, et Pullerits üldse ei joo? Pullerits olla vastava küsimuse peale sügavalt ohanud ning pidanud loengu ameerikalikest tervetest eluviisidest.
? JA VAIKIV AJASTU
Eks otsustanud Pullerits ühel Liivimaa Kulleri joomingul endalegi ebaameerikaliku lõuatäie viina lubada. Kohe läinud asjad segaseks. Pullerits karanud püsti, hakanud ringi jalutama ja kutsunud muid ajakirjanikke ükshaaval välja salajuttu puhuma. Vaadanud neile kõigile silmi vidutades otsa ja tahtnud teada, et mis temast siis räägitakse, kui teda kohal ei ole. Mitte keegi polla osanud vastata.
? JA IIRI ESIVANEMAD
Eks ükskord sattund Tartu Ülikooli üks tüüp, kes ka inglise keelt päriselt osanud. Kohtunud esiteks Pulleritsuga, aga pärast otsinud üles inimesed. Hakanud tüüp inimestele murelikult rääkima, et selle teie Pulleritsu inglise keel väga imelik on. Samas tahtnud teada, millal Priidu esivanemad Iirimaalt välja rändasid?
? JA ARMUKADEDUS
Eks jalutanud kord kaks varases keskeas meesajakirjanikku Riia mäe kandis, käinud poestki läbi ning haaranud kaubandusasutusest kaasa mõned nii vajalikud õlled. Eks siis kui mehed poest väljunud, näinud nad kaupluse ees Pulleritsu autot, mis sisaldanud peale Pulleritsu ka Pulleritsu abikaasat. Pullerits ise vaadanud kohemaid pingsalt mujale ning teinud näo, et tema kahte meesajakirjanikku üldse mitte ei tunne. Eks asi olnud selles, et Pulleritsu naine on lihtsalt väga armukade inimene.
? JA SIHTKAPITAL
Eks ole teada, kuidas Pullerits armastab rääkida neist aegadest, kui ta veel Ameerikas õppis ja mida ta seal kõik ära õppis. Eks ole ka teada, et pole kohusetundlikumat kuulajat maailmas kui sundseisus viibiv tudeng, kes parimagi tahtmise korral õppejõudu istmikusse saata ei tohi. Eks tulnud siis kord piinatud tudengid kokku ja asutanud Pulleritsu Ameerikasse Tagasi Saatmise Fondi. Eks võetud siis suur ja kole ümbrik ning kinnitatud see peahoone teadetetahvlile, et kõik sinna saaksid nii palju raha panna kui südametunnistus ja võimalused lubavad. Et aga ümbrikusse pandud põhiliselt sente, muud rämpsu ja üks viiedollarine, läks Pullerits Ameerika asemel Postimehesse. Nüüd olla Postimehes samasugune fond asutatud.