Islandi kuulus näitleja Jón Gnarr suutis kohaliku Ühtse Eesti laadse teatraalse projekti viia võiduka poliitilise tulemuseni ja saab tõenäoliselt Reykjaviki linnapeaks, kirjutab Eesti Ekspressi ajakirjanik Askur Alas.
“Island tõuseb tuhast nagu Feeliks!” – nii hüüatas saagariigi linnapeakandidaat Jón Gnarr Islandi Ülikoolis kõnet pidades. Meelega. Ta ootas, et keegi teda parandaks. Mitte keegi ei teinud seda.
Miks ta fööniksist Feeliksi tegi? See on tema stiil ja missioon. Ta on ärataja, ärgitaja. Ta tahab, et inimesed virguks oma peaga mõtlema ja julgeks oma mõtteid ka väljendada. “Jah, ma tahan inimesi ?okeerida. See on mu loomuses. Ma tahan näha, mida nad teevad, kui ma midagi valesti ütlen või toimetan. Aga ei tee nad midagi,” ütles Gnarr ühes intervjuus.
Tasuta käterätikud ja jääkaru
Umbes pool aastat tagasi asutas komöödianäitlejana tuntud Gnarr koos teiste kultuuriinimeste – näitlejate, lauljate, arhitektide, kirjanikega – Parima Partei. See oli mõeldud teatriprojektina, umbes nagu NO Teatri Ühtne Eestigi. Algul toetas Parimat Parteid 2% valijatest. Valimispäeval, 29. mail, sai see aga 35% häältest ja kuus kohta 15-liikmelises linnavolikogus, mis teeb Jón Gnarrist sisuliselt ligi poole Islandi rahva otsese juhi. Kuidas see ometi juhtus, küsivad poliitikud, nutt kurgus?
Kui teistel parteidel oli n-ö asjalik programm, nad lubasid rahvale “rohkem vastutustunnet” ja ajasid tavalist poliitilist pläma, siis Gnarr lubas rahvale jääkaru kohalikku loomaaeda (kus on peamiselt kodu- ja kohalikud loomad) ja tasuta basseinikülastusi, millega tingimata kaasnevad tasuta käterätikuid, eriti tudengitele ja invaliididele. Lennujaama juurde lubas ta rajada Disneylandi ? ja muid põnevaid asju. Ta kuulutas, et Parima Partei programm moodustub kõigi teiste parteide parimatest osadest.
Nõnda valisid Islandi pealinna elanikud end juhtima mehe, kelle kohta neil pole õrna aimugi, mida ta tegelikult tegema hakkab. Sest ütles ta ju ise oma tähtsaima valimislubadusena: “Kui te valite mind linnapeaks, siis kavatsen ma esimese asjana murda kõiki oma valimislubadusi!” Võib-olla oligi see ainus valimislubadus, mida rahvas tegelikult uskus.
45 näitlejat lugesid “musta raportit” kolm ööpäeva
Aga siiski, kuidas see juhtus? Kuidas murdis Parim Partei poliitikasse, realiseerides kõik selle, mida paljud ootasid ka Ühtselt Eestilt? Vastust tuleb otsida Islandi oludest ja Gnarri isikust.
Aprilli algul toodi avalikkuse ette 9-köiteline, 2000-leheküljeline raport Islandi majanduskriisi põhjuste ja süüdlaste kohta, mida parlamendi erikomisjon koostas ligi poolteist aastat. Tegemist on islandlaste jaoks ülitähtsa andmekoguga, mille valmimist oodati kannatamatult juba kuid tagasi. Reykjaviki linnateatris luges 45 näitlejat seda kolm ööpäeva järjest rahvale tasuta ette. Islandi panganduskrahh oli teatavasti Euroopas esimene ja kõige ulatuslikum, viies riigi pankroti äärele.
Erikomisjoni pressikonverentsi vaatasid teleri vahendusel peaaegu kõik islandlased. Kontorid, tehased ja poed katkestasid töö – kõik kuulasid komisjoni esimehe sõnavõttu raporti tulemuste kohta.
Mis kuradi telefon? Mis bullshit?
“Must raport” näitas, et pangajuhtide, suurärimeeste, poliitikute ja tippametnike hulgas, pangandus- ja poliitladvikus vohas korruptsioon. Ja raport nimetas nimesid. Eks teati ja kahtlustati seda juba varemgi, kuid nüüd oli see ametlik. Raport avaldas islandi psüühikale tohutut mõju. Tulemuseks oli see, et islandlased muutusid väga, väga kurjaks nende vastu, kes selle olukorra tekitasid.
Esiteks nõudsid nad miljardäridest finantskurjategijate vastu uurimise algatamist ja nende vangistamist. See protsess praegu käib. Teiseks kadus ka viimane usalduseraas poliitikute vastu, kes olid või ka on veel pukis ja kes Islandi allakäiku kõrvalt vaatasid, saades hüvesid. Põhimõtteliselt kadus lihtsal islandlasel usaldus kogu poliitilise süsteemi vastu.
Jón Gnarri partei osalemine valimistes oli mõeldud pullitegemisena. Nüüd tunnistab Gnarr, et just raporti avalikustamise järel sai ta rahva meeleolust aru, et nali võib tõsiseks muutuda. Teda ajas ka üha enam närvi valitsevate poliitikute küündimatu reaktsioon toimuvale. Näiteks Iseseisvuspartei juht Bjarni Benediktsson, kes riigitelevisioonis ütles, et “ilmselt on inimeste ja poliitikute telefonisuhtluses midagi kaduma läinud”.
Mis kuradi telefonivestlusest, küsib Gnarr, mis kuradi bullshit see on? Kas poliitikud ei oskagi otse rahvaga rääkida? Kas see ongi kõik, mida Islandi juhtpartei juhtpoliitikul Islandi praeguse olukorra kohta öelda on? Ajal, kui poliitikud ja rahvas elavad nagu eraldi planeetidel?
Islandlaste viha kasv
Parim Partei alustas 2% toetusega, kuid islandlaste viha kasvatas seda paari valimisteni jäänud kuuga eksponentiaalselt. Gnarr saavutas võidu, näidates islandlastele nende elu ja poliitsüsteemi kõverpeeglist, ironiseerides pühalikult kõigi ja kõige üle, ent jäädes alati oma “parteiliidri” rolli.
Ta näitas valitsevate parteide silmakirjalikkust, poliitilisi mänge, tühje sõnakõlkse, mille taga pole tegelikult midagi paremat kui näiteks tema lubadus paigutada Reykjaviki ülirikka naabervalla piirile tolliputka, et hakata jõukuritelt maksu koguma. Ja inimesed said naljast aru. Nad said aru ka sellest, et Islandi olukord on nii hull, et isegi kui narri etendanud Gnarr linnapeaks saab, siis hullemaks enam nagunii minna ei saa. Ja kedagi teist pole ka võtta.
“Enamus poliitikuid on tainapead”
Vaatamata kõigele tuli Parima Partei valimisvõit kui Suur Pauk. Peaminister Jóhanna Sigurdardóttir ütles, et see on umbusaldusavaldus kogu poliitilisele establishment’ile. Islandi omaaegne tipp-poliitik Jón Baldvin Hannibalsson (kes oli välisminister siis, kui Island esimesena Eesti iseseisvust tunnistas) nentis: “Meil on palju poliitikuid, kes on tainapead, nii et Parim Partei pole sugugi hullem.”
Aga mõelgem Eesti peale: mis saanuks, kui Ühtse Eesti projekt oleks realiseerunud uue poliitilise jõuna? Muidugi me ei tea, aga näeme ju Islandi näidet. Äkki peaksime mõtlema, kas mitte üks võimalus kasutamata ei jäänud. Kas ei tule ka meie poliitilise establishment’i poolt jätkuvalt paha haisu?
* * *
Kes see Islandi Oja-Pets on?
OMALAADNE MESSIASE ROLL: Jón Gnarr, Islandi üks parimaid näitlejaid, ei salli “suguvõsaühiskonda”.
Kes siis ilmeka näoilme ja laialt vehkivate kätega Gnarr ikkagi on? Ta on koomik, anarhist ja võib-olla Islandi parim näitleja, kes on osalenud paljudes naljakates televaatemängudes ja neid isegi välja mõelnud.
Pikka aega ei saanud ta riigitelevisiooni ekraanile, sest selle eesotsas olevad poliitikud ei lasknud sinna lihtsalt sellist lammutajat. Riigi-TV on surnud, arvab Gnarr, nad ei kannata lihtsalt värskeid ideid. Väike ühiskond, suured probleemid – kõik on kõigiga seotud, sugulased igal pool ees.
Gnarri sõnul ohustab Islandit suguvõsaühiskond, mis valitses Islandil 13. sajandil, enne Taani-Norra võimu alla langemist. Nagu äsjagi, tülitses siis omavahel võimu ja raha pärast eliidiks peetav seltskond, jättes oma maa ja rahva hätta. Siis kaotas Island iseseisvuse. Nüüd ei saa seda juhtuda lasta, mõistis Gnarr, ja leidis end omalaadse messiase rollist.
Kindlasti pole Gnarr loll: televisiooni otsesaadetes teeb ta mängleva kergusega rumalaks kõik tema vastu seatud poliitikud. Islandlastele imponeerib, et Gnarr paneb nad mõtlema. Tihtipeale ?okeerides, vahel lolliks tehes. Kui hakkavad mõtlema, hakkavad ka tegutsema, arvab ta. Ja valimistulemusi vaadates on näha, et islandlased on tegutsenud.
* * *
Gnarri ogaraid valimislubadusi
SIHUKE LUGU: KesKus tutvustab võidumehe leksikat. Niisiis, Gnarr andis rahvale selliseid valimislubadusi.
• “Kui ma saan linnapeaks, tahan ma teha palju head … oma sõpradele ja sugulastele.”
• “Ma tahan lõpetada korruptsiooni … viljeledes ise korruptsiooni päise päeva ajal. Korruptsioon peab olema läbipaistev.”
• “Ma tahan kuulda võtta naisi ja vanureid … ja muid selliseid tüüpe.”
• “Kõigil parteidel on väärtused. Enamikul on 5–10 väärtust. Parimal Parteil on aga 12 väärtust. See on sellepärast, et Parim Partei on kõigis asjades kõigist parim.” (Seejärel nimetab ta need, korrates mõnda kaks korda).
• “Me oleme ainus partei Islandil, mis väärtustab heategevust, sellepärast, et armastus on tähtis. Ja sellepärast, et siis on inimesi palju lihtsam saada meie poolt hääletama.”
• “Kui ma saan inimesed arvama, et mind tõepoolest huvitab, mida nad räägivad, siis nad hääletavad minu poolt.”
• “Parlament narkovabaks aastaks 2020!”
• “Kustutame kõik võlad!”
• “Igasugu asju vaestele!”
