Onibaba on briljantne film seksuaalsusest, sõjast, hirmust, kadedusest ja inimlikkusest üleüldse, kuid selle filmi peategelasteks on tuul ja kõrkjad. Ja need kõrkjad jäävad nädalateks pärast filmi vaatamist ajusoppidesse kummitama – piisab vaid silmade sulgemisest ja nad on jälle kohal.
MAESTRO: RE?ISSÖÖR
Filmi re?issöör Kaneto Shindo on sündinud 1912. a Hiroshimas ja filmitööstus haaras ta oma rüppe 1930ndatel, kui ta alustas tööd käsikirjade kirjutajana, art direktori ja Kenji Mizoguchi assistendina. Kõrvalepõikena taustast – Akira Kurosawat, Kenji Mizoguchit ja Yasujiro Ozud peetakse jaapani kino suureks kolmikuks ehk Jaapani kinokunsti alustaladeks. Eelmises numbris käsiteltud Seijun Suzuki ja Kaneto Shindo on kandvate konstrukstioonidena selles jaapani kinokunsti pilvelõhkujas kohe suure kolmiku kõrval.
Kaneto Shindo ise tegi oma esimese filmi 1949. aastal, 1950. aastal asutas ta oma iskliku filmikompanii.
Ta on teinud üle 40 filmi ja kirjutanud üle 200 käsikirja. Irooniline, et olles ise rikaste maaomanike lapsena kõrgklassi kasvandik, käsitlevad tema filmid peamiselt vaeseid ja tavalisi inimesi – aatomipommiplahvatuses ellujäänuid (Children of Hiroshima), vaest talunikeperet väiksel saarel (The Island), pimedat muusikut (The Life of Chikuzan), vanemaid inimesi noortekeskses ühiskonnas (A Last Note). Tema praegu viimane film The Owl võitis ta käesoleval aastal Moskva Rahvusvahelisel Filmifestivalil eripreemia ja parima naisosatäitja preemia. Kuid ülemaailmselt tuntuim ja mõjukaim Shindo film on vaieldamatult siiski 1964. aastal valminud Onibaba.
ERI STIILIDE TEERIST
Heal lapsel mitu nime – Onibaba on Lääne vaatajatele tuntud ka nimede The Hole, The Demon, Devil Woman, The Witch, The Ogress järgi.
Onibaba seisab erinevate hästituntud jaapani kino stiilide teeristis. Ühest küljest on tegemist Mizoguchi ja Kurosawa stiilis draamalooga, teisalt on olemas ghost-story elemendid ning kolmandast küljest on tegemist sotsiaal/poliitilise alatooniga filmiga. Selle must-valge filmi kaameratöö on perfektne: valgus, varjud, sümbolid – need on lihtsalt kõik paigas ja töötavad. Onibaba on üks parimaid tõestusi, et mõjusa filmi tegemiseks ei ole vaja miljoneid dollareid maksvat butafooriat ja eriefekte. Piisab roostikust, kahest lihtsast roohütist, ühest sügavast august ja ühest koopast. Filmi vapsutavalt head visuaalset külge toetavad peategelasi kehastavate näitlejate suurepärased tööd ning Mitsu Hayashi muusika – pinget üleskruttivad löökriistad, jatsulikud rütmid ning plahvatuslikud karjed, mis loovad kohati hüsteeria piiril olemise atmosfääri. Dialooge seevastu on filmis minimaalselt.
SÜNDMUSTIK
Film sündmustik toimub 16. sajandil, mil Jaapanis on käimas verised erinevate klannide vahelised sõjad. Külla eksivad vahel lahingutes räsitud ja väsinud sõjamehed. Naised on oma bisniseks teinud vaeste eksinute tapmise ja nende sõjavarustuse ning muu kaasasoleva maise vara naturaalmajandusliku müügi lähedalasuvas koopas elutsevale liigkasuvõtjale. Träni eest saavad naised toiduaineid. Oma ohvrite laibad viskavad naised roostikus asuvasse sügavasse auku. Sõda, muuseas, on aga filmis kõrvaltegelane, nähtav vaid külla eksinud sõdurite ning korra kuskilt kaugelt üleskerkiva suitsu kaudu.
Film areneb armukadedusdraamaks kolme naise vahel, pööre tuleb kui külla ratsutab deemonimaskis uhke samurai, kes palub ühes armukolmnurgas osalenud vanemal naisel endale teed näidata.
Naine juhatabki teed, aga mitte külast välja, vaid hoopis sügavasse auku. Alates sellest hetkest muutub film horrorfilmiks. Ei, mitte verevalamise mõttes õudusfilmiks, vaid ootamatu lõpuga psühholoogiliseks õudukaks.
See film pole neile, kes otsivad midagi väga naturalistlikult jõhkrat ja rõhutatult vägivaldselt verist. Onibaba on üks neist paljudest jaapani filmidest, kus ei leia suures plaanis sadistlikku verevalamist ja kus pole oskuslikke käsi- ja mõõgavõitluse stseene.
Onibaba on kohustuslik film neile, kes tahavad näha midagi kummalist, rõhuvat ja unikaalset. Tabavalt kirjeldas selle filmi mõju üks arvustaja, kes kirjutas, kuidas vaatamise ajal hakkas ta mõistus liikuma ühes suunas ning keha vastassuunas.
Internetipoodides on saadaval isegi mitme Lääne kompanii poolt välja antud Onibaba VHS kasette, kuid DVD on ametlikult väljas üksnes Jaapani originaalina.
