Vene rahvasõna ütleb, et Venemaal on kaks sõpra: armee ja laevastik. Aga kes on Venemaa vaenlased? Kellele on vaja jätkuvat külma sõda või nagu nüüd peenemalt öeldakse – sooja sõda? Eks ikka neile, kes selle pealt teenivad.
NAGU TALUPOJAD “KULD LÕVIS”
Ameeriklased tahavad paigutada T?ehhi ja Poolasse PRO raketitõrjeseadmed, mille vastu oli suunatud president Putini terav kõne Münchenis ja Venemaa moratoorium. Küsime, kas NATO kujutab Venemaale tõesti ohtu? Kui vaatame tagasi, siis on ju peamiselt NATO taganud 62 aastat rahu Euroopas ja see juba on midagi. Teiseks on Venemaa Euroopale täna juba pigem partner kui vaenlane. Ja paraku on Euroopal Venemaad isegi pisut enam vaja kui vastupidi. Sest Vene gaasi ja naftata on lihtsalt kitsas käes. Kas te olete tähele pannud, et Euroopas kirutakse Bushi, aga mitte Putinit.
Muidugi, Läänes on alateadlik hirm määramatu Venemaa ees ja tugevnev Venemaa kujutab endas taas ohtu. Venelased tunnevad end natuke võõrastena Euroopa ballil. Venelased aga tahavad, et neid võetakse süütuse presumptsiooniga ja kui vähemalt võrdset. Venelased tunnevad end Euroballil nagu eesti talupojad muistses “Kuld lõvis” või kuldsüdamete ballil: ebakindlalt ja üle pakkudes.
Vastne Vene geopoliitika on siiski märkinud Lääne-Euroopa maha kui liitlase. Ja muidugi pole midagi uut päikese all: see on ikka seesama kurikuulus Moskva-Berliini-Pariisi telg, millest unistatakse ja mille täitumisele ollakse paradoksaalselt lähemal kui kunagi varem. Venemaa peahäda on selles, et äsja surnud Boriss Jeltsini ajal kujunenud eliit ja rahvas ei käi ühte jalga ja see on ohtlik nii rahvale kui ka maailmale.
VENE, HALVIM LÄBIRÄÄKIJA
Kui XX sajandi geopoliitika määratles Eestit ja teisi Balti riike kui puhvertsooni eelkõige Saksamaa ja Venemaa vahel, siis tänane Vene kindralstaabi geopoliitika õpik selgitab, et Baltikum on südamaa normaalne osa nagu Venemaa ja Saksamaagi kontra siis sea-power ehk merejõud USA ja Inglismaa ja mõnede rannikuriikide näol.
Vaatamata sellele, et vastne geopoliitiline kontsept on kõrgemal tasemel heaks kiidet, on Venemaal ikka sõnade ja tegude vahel kuristik. Venemaa välispoliitika on endiste N. Liidu maade ja Ida-Euroopa suhtes pehmelt öeldes küllaltki järsk, aga Lääne suhtes pigem pehme. On isegi räägitud Venemaa võimalikust astumisest NATO-sse, mille järel NATO poleks muidugi enam NATO.
Iseasi on Venemaa suhtumine Ameerikasse. Ent ameeriklastest endist peab Venemaad oma vaenlaseks vaid 2% ja pull on, et teist samapalju peab Ameerika vaenlaseks Ameerikat ennast, kes endale vaenlasi soetab.
Kui nüüd veel tulla Venemaa ebakindluse ja ülepakkumiste juurde suurel Lääne ballil, siis ilmselt on üks tegur ka see, et Venemaa ei ole oma ajaloo ja traditsiooni tõttu olnud just parim läbirääkija. Lihtsalt see kogemus on olnud kehvake.
PUBERTEETIDE PIDU
On õigus, et erinevatesse suundadesse pole korraga võimalik minna ja tuline õigus on, et selline ei saa olema isegi unistuste Tartu-Tallinna maantee. Iseasi, kas üldse peabki minema eri suundades.
Hääkene küll: Läänest me saame toetust ja maksame osamaksu ja trahve, aga ikka nii, et jääb põllukangelaste ja ballide jaoks üle ka. Aga omavahel öeldes ei ole Läänel meist suuremat. Rootsi pankade spetsid juba käivad rataskohvritega ringi ja löövad kokku, kas meil rahakraane kinni keerata või lasta veel joosta.
Vaid errulastud Jüri Mõis julgeb öelda, et kuningas on alasti ja majanduslangust ei tule, kui te ise kõike tuksi ei keera. Aga jälle: eks siis tulevad uued rätsepad, kes teevad oma töö. On äärmiselt lühinägelik loota Lääne igavesele armule. Sakslased on meid lüpsnud kuni (esimene) Eesti Vabariik neil maa natsionaliseeris ja asuniketaludeks jagas. Lugege toonaseid saksa lehti – nad leiavad, et Eesti valitsus on hullem kui kõik pagana bol?evikud kokku.
Tegelikult on Venemaa see, kes vajab liitlasi ja sestap pole meil vaja kahes suunas ja neljas reas Venemaa poole kihutada. Võib-olla üks näpunäide siin, millele hiljaaegu meie Andres Ehin tähelepanu juhtis: nimelt vene kultuur ja järelikult ka rahvas pole päris täiskasvanud, sest Venemaal pole olnud renessanssi ja reformatsiooni jne. Ja kui te võtate Vene poliitikut kui puberteeti, siis on ju võimalik temast mõistusega aru saada küll, kuigi kogu tema käitumine on peaaegu et ebamõistlik. Paraku tuleb veel kord nentida, et meil pole Vene poliitikat praktiliselt olnud ja niikaua, kui ei tule seda taipu, kuis ühtaegu sirge seljaga ja samal ajal paindlikult seda poliitikat ajada, pole meil Venemaa poolt midagi head oodata. Jah, kes see ramp oligi, kes ütles, et kaader otsustab kõik?
Õigupoolest tuleks öelda, et Venemaa tõelised vaenlased ei ole väljaspool Venemaad.