AM: Aaron Mägi
PV: Peeter Volkonski
*
AM: Mida Sulle piirilepingu sõlmimine Venemaaga märgib, missugust tähendust see omab?
PV: Kõigepealt tuletame eestlased meelde, mida tähendab sõna “vabandamine”. Venemaa peab vabandama. Tegelikult tuleb ju öelda – “vabanda mind”. Küsimus kõlaks:”Millest mind vabastada?” Süükoormast muidugi. Vabandama ja vabastama on tegelikult üks ja sama.
Aga selleks, et öelda – vabanda mind – tuleb seda süükoormat ka tegelikult tunda. Aga Venemaa ei tunne, no ei tunne! Venemaa enese arvates ta vabastas ja päästis rahvaid. Venemaa arvab, et kui näiteks kogu maailma maanteed ära asfalteerida, siis see on väga vahva ja see meeldib kõigile. Aga kui ei meeldi kõigile.
Paljud ehk mäletavad lapsepõlvest seda, kuidas tekk voodis üle pea tõmmata ja siis puuksu lasta. Meile tegi see lapsena nalja ja meeldis. Aga me saime ka aru, et teistele ei pruugi see hais sugugi meeldida. Venemaa ei saa aru, et tema teod ei meeldi alati teistele.
*
AM: Kas Sa olid siis ka piirilepingule alla kirjutamise vastu?
PV: Ei, olen kategooriliselt vastu neile inimestele, kes ütlesid, et liiga vara tegime seda. Piirilepingu oleks pidanud sõlmima juba 1991. aasta alguses kui Eesti veel vabagi ei olnud. Kui Boriss Jeltsin käis Tallinnas. Ta oleks siis ükskõik millele alla kirjutanud. Ja vaat kui siis oleks talle paber ette sokutatud, kus Tartu rahu järgsed piirid kirjas, oleks ta mõtlemata alla kirjutanud ja meil oleks trump taskus olnud.
Ma saan nüüd setude käest võibolla vastu pead, aga midagi ei olnud teha ja see piirilepingu sõlmimine paratamatu.
*
AM: Kuidas sellised venelased nagu Sinu suguvõsa, end praegu Venemaal tunnevad?
PV: Mitte kuidagi, neid lihtsalt ei ole enam seal.
*
AM: Ajasid omal ajal ka veidi siin seda meie venelaste asja, mida integratsioonipoliitikaks kutsutakse. Mis on selles poliitikas valesti ja kas Sa ka sellesse omal ajal oma panuse andsid?
PV: Töötasin selle kallal tõesti, Laari ja Lennu ajal. Mõni asi õnnestus, mõni ei õnnestunud. Enamus asju siiski ei õnnestunud.
Rääkides integratsioonist, räägin ma alati sellise loo. See on Narva õpetajate näide, väga tüüpiline muide. Pärast viiendat tundi avastasid Narva eesti keele õpetajad, et mitte midagi polnud kohale läinud. Absoluutselt null. Õpetajad ei saanud aru milles asi.
– “Kas me olime halvad õpetajad või oli meil mingi muu viga?” – “Ei, ei,” vastasid õpetatavad. – “Miks teile siis midagi ei ole külge hakanud,” pärisid õpetajad. – “Kõik on tore ja õpetajad on toredada, aga õpetage meile kõigepealt palun tähed selgeks!” Esmalt tulekski tähed selgeks õpetada!
*
AM: Kas Tartus on parem elada kui Tallinnas?
PV: Kuidas ma ütlen. Tartus tüüdatakse vähem.
*
AM: Mis Sulle tänapäeva Eestis kõige vähem meeldib?
PV: Ma vastan otse. Elu!
*
AM: Miks inimesed innustuvad sellest nõmedast Eurovisioni lauluvõistlusest?
PV: Ma arvan, et see on tegelikult nõuka-aegne nostalgia. Vaadati seda Eurovisioni suure põnevusega Soome telekast, salamisi aga mõeldi – kui Eesti ka seal oleks. See ongi see.
*
AM: Aga Eestis tuleb ka raadiojaamadest valdavalt nõmedat muusikat. Valida saab, kas kuulata nõmedat või väga nõmedat muusikat. Sinu lemmikbandi, King Crimsonit, ei kuule kusagilt. Miks see nii on?
PV: Vot, ei ole nii! Põlva raadio, palun. Onu Bella laseb seal kogu aeg King Crimsonit, Yes-i.
*
AM: Missugused on Su selle suve ettevõtmised?
PV: Näitlejana Leigo järvel “Suveöö unenägu”. Siis hakkan lavastama uut suvetuuri – näitemängu “Sanatoorium”. Selline tüüpiline inglise tükk, kuus näitlejat.
*
AM: Muusikat ka ikka teed?
PV: Ikka, kuidas muidu. Propelleri tuur tuleb.
*
AM: Kas ikka vanas klassikalises koosseisus?
PV: Muidugi. Kuidas saab Propa olla mitte vanas klassikalises koosseisus? Ega see ei ole mingi Genesis, kui Peter Gabriel ära läks ja trummimees laulma hakkas. Sellega ei taha ma vähimalgi määral kahtluse alla seada Ivo Vartsi laulmisoskust. Ma ei ole seda lihtsalt mitte kunagi kuulnud.
*
AM: Missugune on Su enese viimane muusikaelamus?
PV: Käisin Jazzkaarel, suur muusikaelamus, Tuneesia päritolu Dhafer Youssef, oudimängija. Oud on lauto eelkäija araabia maailmast, fantastiline pill. See oli tõeliselt vapustav esitus.
Kontsert toimus päeval kui ma saabusin Tallinna Propa juubelikontserdi soundiproovi. Õhtul oli siis Propa kontsert. Vahepeal käisin aga Youssefi kuulamas.
*
AM: Mida viimati lugesid?
PV: Võin isegi öelda. Raamatu nimi on “Katastroof”. Poest ostsin ja valisin sellest riiulist kus tavaliselt on raamatud pealkirjadega nagu “Marsi saladused” ja muu säärane kraam. Ma kutsun selliseid raamatuid suure kirjaga raamatud. Aga kuidagi arvasin, et peaks selle “Katastroofi” võtma. Täitsa huvitav. Aastal 535 oli suur looduskatastroof. Autor põhjendab selle globaalse sündmusega pea kõike – rahvaste suurt rändamist jne. See oli pimeduse aeg, päike kadus ära. Tõesti huvitav ja üldsegi mitte suure kirjaga raamat!