Maailma suured riigid ja nende liitlased on juba mõnda aega oma juhtide sõnul sõjas. Vaenlaseks on kuulutatud terrorism. Raske on küll mõista, kuidas saab olla vaenlane lihtsalt üks kuriteo liik või ka võitlusviis, see on strateegia ja taktika, mille järgi tohib eesmärgi saavutamiseks kasutada terrorit. Seni on olnud vastasel tavaliselt nägu ja nimi. Terrorist on olnud kas poliitilise propaganda või siis karistusseaduse väljend. Nüüd on aga terrorism kuulutatud suureks ohuks. Raske on küll endale ette kujutada, mis moodi terroristid okupeerivad, võib olla ka annekteerivad mõne riigi, nagu sõjas juhtub. Kujutleda ei oska ka rahuläbirääkimisi ja -lepingut terrorismiga. Küll aga põhjustavad terroristid ebakindlust ja hirmu. Mõni riik võib olla sellest oma konkurentide puhul ka huvitatud.
FIKTSIOONID
Keda on siis seni rünnatud? Terroristid on rünnanud Ameerika Ühendriike, nende laevu ja saatkondi Aafrikas. Pommid on lõhkenud Londonis ja Madriidis. Ameerika tulistas Clintoni võimu ajal Sudaani ja Afganistani. Bush juunior ründas Talibani valitsust Afganistanis ja nüüd jätkab seal NATO. Terrorismivastase lipu all kukutati ka Saddami võim Iraagis ja nüüd üritatakse seal uut demokraatiatliku riiki üles ehitada. Vaenlast on ka nimepidi nimetatud, selleks on Al-Q?’idah. Mille või kellega on tegu?
Vikipeediast võime me lugeda: “… organisatsioonil on ülemaailmne haare ja agendid paljudes riikides, kes on vastavate käskude saamisel valmis tegutsema. Niisugust hinnangut on levitanud mitmete terrorivastases sõjas osalevate riikide valitsused. On aga ka arvatud, et Al-Q?’idah ei ole niivõrd ühtne organisatsioon ega hästiorganiseeritud võrgustik kuivõrd üksteisest sõltumatute terroristlike organisatsioonide kasutatav kaubamärk. Kõige kriitilisemate arvamuste kohaselt on tegemist poliitikute ja meedia loodud fiktsiooniga.”
LOBISEMISE ASEMEL PANNAKSE POMME
Tähelepanu pälvib keskmine määratlus. Eesti kodanikuühiskonna kontseptsioonist võime me lugeda, et kodanikuühiskond on inimeste omaalgatuslik koostöö oma huvide järgimiseks ning avalike asjade arutamises ja otsustamises osalemiseks, samuti seda koostööd võimaldavad ühendused, võrgustikud ja institutsioonid. Tundub, et need määratlused on sarnased, erinevus on vaid selles, et ühe järgi räägitakse, teised panevad lobisemise asemel pomme.
Kodanikuühiskonna kaitsjad ja populariseerijad on rõhutanud, et riigivõim peab arvestama ja ära kuulama kodanikuühiskonna esindajad. Paraku on maailmas kummalisi ja ohtlikke riike, samuti ilmselt ka taolisi kodanikuühiskonna esindajaid. Nad kas ei saa või ei oska kasutada olemasolevaid institutsioone riigivõimuga rääkimiseks ja selle mõjutamiseks. Paljud ka meist ei saa olla meile tähtsate otsuste arutelu juures. Öeldakse, et demokraatlikus ühiskonnas peavad saama inimesed neid võimukandjaid, kes võivad mõjutada nende elu, ise valida. Ühendriikide kongress ja president mõjutavad enamuse maailma inimeste elu, kuid valivad neid ainult USA kodanikud.
KÕIK MAKSAB
Kodanikuühiskond olevat ka jõuka ja arenenud maailma tunnus. Mitmed kindlaks tehtud pommipanijad või lennukikaaperdajad elasid Ühendriikides, Suurbritannias või Hispaanias, oli ka nende riikide kodanikke. Selle poolest sobib ka nende kuritahtlik võrgustik kodanikuühiskonnaga sarnase määratluse alla.
Mõned ühiskonnateadlased on ennustanud erakondliku poliitilise süsteemi hääbumist ja rahvusriikide osatähtsuse vähenemist. Seni on nad selles näinud kodanikuühiskonna võidukäiku ja ainult head. Paraku tuleb kõige eest maksta. Võib-olla on ohtlik ja äraspidine kodanikuühiskond selle hea eest makstav hind. Igatahes on terrorit harrastavate inimeste võrgustik pannud mõranema kolmekümne aastase sõja lõpust (1648) kehtinud riikide korralduse, nii nimetatud Vestfaali süsteemi. Selle järgi oli sõda ainult riigi õigus ja järelikult said sõdida ja ka rahu sõlmida ainult riigid.