Me oleme võtnud üle pidevalt sakste vana ja uut, nii kirjutas kord Uku Masing. Kas siis meil endil ei olegi olnud jaksu luua oma rahvusele omast teoloogiat? Kirik on algusest peale Eestis olnud võõraste tallermaa. Alguses ainult üksikud mungad-misjonärid, kes tulid siia, vaevusid õppima eesti (maarahva) keelt ja olid ka oma eluviisis ehk eeskujuks rahvale. Muistne vabadusvõitlus oli sisuliselt gangsterite vägivald meie rahva kallal: ellujäänuid ja alistatuid piserdati ristimisveega ning loetigi kristlasteks. Muidugi polnud siin midagi tegemist ristiusu kui rõõmusõnumiga ?
Uku Masingu kasust
Friedrich Robert Faehlmann kirjeldab meie rahvast kui hardaid inimesi, kes mäletasid hästi, et nad on kunagi olnud vabad ning kuulasid suure huvi ja andumusega vanu mälestusi ja muinasjutte. Ka Faehlmanni kirjutatud “Müütilised lood” on ühed kaunimad eesti kirjanduses. Vaieldakse mõttetult nende rahvapärasuse üle, ometi on need lood lihtsalt tänu oma olemasolule tõeliselt meie omad ning kuuluvad ka inimkonna kullasalve.
Eesti kirikuõpetajad Jakob Hurt ja Matthias Johann Eisen on olnud meie rahvapärimuse kogumise isad. Loomulik oleks, et tänapäeva kirikuõpetajad, kes ennast katoliku kiriku eeskujul on võõrapäraselt preestreiks ning jumalateenistuse missaks ümber ristinud, peaksid tundma nende ametivendade tööd, võrdse põhjalikkusega aga ka oma rahva uskumusi, folkloori ja laule nagu Jakob Hurt, Eisen ja muidugi meie vägevaim teoloog Uku Masing. Iga meie kirikuõpetaja peaks tundma ka, mida on kirjutanud Masing rahvapärasest usust ning uue teoloogia võimalustest, siis ta ei laliseks enam, et meil pole oma teoloogiat. Kõik Masingu kirjutatu on kasulik praegusele teoloogile, kui tal on vähegi mõistust ja taipu. Siin ma julgengi väita, et Uku Masing on uus Martin Luther.
Originaalse teoloogia loomine
Nagu Luther Saksamaal, nii on Masing Eestis loonud täiesti uue ja originaalse teoloogia oma rahvale. Ka tema laulud kõlbavad kirikulauludeks, kui neid taiplikult ja inspireeritult lugeda. Kurtmine, et Masingut on raske lugeda, on muidugi lihtsalt lugejate mõttelaiskus. Selle asemel tuleks end veidi pingutada ja püüda õppida suurmehelt, kelle sarnast pole maailm pääle Kristust ilmselt näinud. Jah, ta oli omamoodi ka läkitatu ning see on tõeline ime, et meie rahvast on niisuguse sõnumitoojaga õnnistatud. Loomulikult ei taha ma mingit masinglikku kirikut, nagu ei tahtnud luterlikku kirikut ka Luther. Meie ülesanne on luua praeguses nivelleeruvas maailmas omapärane rahvuslik elusaareke, kus meil on hää ja mõnus elada hoolimata tobedusest, mis ümberringi valitseb. Selleks tuleb ennast harida, mitte ameerika, saksa, inglise ja muude suurrahvaste jäätmetest, vaid jälgida hoolega, kuidas teised väikesed rahvad on loonud oma teoloogia ja kiriku.
Võtame näiteks Ameerika põliselanikud, polüneeslased, inuitid ja ka meie oma minevikupärandi, kus Masingu sõnadega rääkides olid loomulikult koos ?amanism ja kristlus. Me peaksime oskama kasutada oma rahvapärimusest parimat ning viia selle uues kuues jutluste ja kirjutiste kaudu praeguse lõhestunud ja tormava inimeseni. Muidugi, Masingul on ka siin õigus, kui ta ütleb, et õige jutlus on inspireeritud või vaikselt ekstaatiline. Praeguste “preestrite” jutlused on tsitaatide kogumikud, sest endal pole midagi uut öelda; või lihtsalt aruandeprotokollid, kuidas ja mida peaks uskuma ja olema. Niisugused lobisemised ei tõsta kuulajat korrakski maast lahti, ei anna talle ülimat lennurõõmu, vaid jätavad külmaks ning kirikupingil tukuvad mardipäevahaned ?
Võimetu kirik
Masing kirjutas ka seda, et kui oleks tema teha, siis ta kuulutaks kirikukirjanduseks George Bernard Shaw viieosalise näidendi “Tagasi Metuusala juurde”. Kahjuks on see eesti keeles Tammsaare viletsas tõlkes ja nõuab uuestitõlkimist. Kuid haritud õpetajale oleks ju kättesaadav originaal. Selle teose eessõnagi vajaks uuesti avaldamist. Shaw küll kirjutab tagasihoidlikult, et küllap ta esialgne katse kujutada inimkonna saatust paradiisist kuni aastani 30 000 kunagi ületatakse, kuid vähemasti seni pole seda suudetud teha. Aga kui paljud preestrihärrad on oma teoloogi soovitust kuulda võtnud ja seda Shaw teost uurinud?
Näiteid sellest, mida oleks tänapäeva teoloogil Masingult õppida, võiks tuua veel paljugi. Oli ju Uku Masing mitte ainult vägev teoloog, vaid ka – vanamoodsat sõna kasutades – prohvet. Juba 1960ndatel ennustas ta, et Euroopa ja Ameerika igapäevakultuur seksualiseerub. Ja tõesti, vaadake praegust Euroopa “kultuuri” – ilma seksita oleksime justkui vaeslapsed! Ning meedia suurt muust ei räägigi kui seksist, vägivallast, õnnetustest ning kino- ja teatri-iidolitest. Selle tulemusena on inimeste ajud puhastunud pea kõigest, millest inimese moodi olendil oleks mõistlik mõelda. Nii et inimest ei ole enam! Ta tuleb uuesti ellu äratada, sest ta on surnud või (loodetavasti ainult) magab. Aga kes seda suudab? Praegu näib kirik selleks võimetu olevat ?
Valetada, et Kristus on tagasi
Masingu prohvetlikkus avaldus ka tõigas, et ta hakkas ühena esimestest maailmas rääkima sellest, kuidas inimesed tekitavad oma eluviisi ja meeletu paljunemisega ökoloogilise katastroofi. Nüüd on see siis käes. Kahjuks pigistab kirik ka siin silmad kinni ning elab sinisilmselt ja arutult nagu enamik inimesi maailmas. Ometi peaks just kirik ise olema prohvetlik (see on ju ka üks protestantluse keskne nõue!), aga kahjuks on mõttelaiskus ja harimatus ning möödaelamine Jumalast teinud meie kirikust kääbiku, vaikse külaullikese, keda keegi enam ei kuula.
See kõik sunnib mõtlema, et võib-olla on tõesti kiriku aeg ümber. Aeg on kodinad kokku koguda ja äriks muutunud kirik sulgeda. Või valetada, et Kristus on maa peale tulnud ja siis saabki kiriku lõpetada juba kiriku põhikirja järgi.
PS! Muide, Masing on rääkinud ka jumalateenistuse korra muutmisest, mis praeguses kirikus ägedaid taplusi esile kutsub. Kus ta sellest räägib, jäägu igaühe enda huviks üles leida.
* * *
Eesti kristluse kujunemine
Muistse vabadusvõitluse usulisest küljest ja selle mõjust Eesti kristluse kujunemisele on põhjalikult kirjutanud teoloog Arthur Võõbus oma ingliskeelses paljuköitelises “Eesti ajaloos”.
1909. aastal Tartumaal sündinud Võõbus õppis Tartu Ülikoolis, muu hulgas ka Uku Masingu käe all. Saksa okupatsiooni ajal oli ta Tartu Ülikooli kirikuajaloo professor. Põgenes 1944 Punaarmee eest Saksamaale ja siirdus sealt pärast sõda Ameerika Ühendriikidesse. Seal kujunes temast üks juhtivaid kirikuloolasi, eelkõige Lähis-Ida kirikute asjatundja, kelle tööd ei olnud muidugi kättesaadavad raudse eesriide taga.
Nüüd on 1988. aastal surnud Võõbuse teosed juba üle paarikümne aasta kättesaadavad ka Eesti raamatukogudes. Loomulik oleks, et tema ajalookäsitust tunneksid ka praegused Eesti kirikuõpetajad ja usundiloolased, sest tegu on ühega meie vähestest teoloogi taustaga ajaloolastest.