Rohelise mõtlemise ning poliitika lätted on ilmselt päris aegade alguses. Nii võib märgata rohelise mõttelaadi sarnasust poliitilisel maastikul küll budismiga, aga mõnede arvates koguni islamistliku majandus- ja ühiskonnakäsitlusega.
Tänaseks maailmas välja kujunenud roheline poliitika liigub järjest rohkem suunas, mida saab nimetada ratsionaalseks. Looduskapitalism võiks olla üldine nimetaja, mis võtab kokku ka paljude roheliste poliitikute ning organisatsioonide tegevuse. Nimelt rõhutavad nad igal võimalusel, et loodusressursse ning looduskeskkonnast tulenevaid võimalusi tuleb käsitleda kui olulist majanduslikku ning ühiskondlikku faktorit. Looduskapitalistlik käsitlus ei lähtu mitte niivõrd religioonist kui just süsteemsest teadmisest maailma kohta.
Lihtsalt kokku võttes: selle asemel, et uskuda, et inimese loodud tehislik maailm oma linnade ja infrastruktuuriga on looduskeskkonnast sõltumatu, oleks ammu aeg märgata, et tehismaailmgi pole muud kui üks ökosüsteemi osa.
MAJANDUSLIK TEGEVUS POLE ASI ISEENESES
Kirjeldaksin siinkohal rohelise mõtte rolli ja sellega seonduvalt toimunut Euroopa Parlamendis. Viimases parlamendikoosseisus on Euroopa Roheliste fraktsiooni liikmete arv olnud 46 (626-st parlamendiliikmest).
Kui rääkida ühest roheliste majanduspoliitilisest peajoonest, siis see puudutab kindlasti suhtumist majandusse ning ka üleilmsesse vabakaubandusse. Nii on olnud roheliste seisu koht, et mistahes kaubanduslik või majanduslik tegevus ei saa olla asi iseeneses, vaid peab eelkõige teenima sotsiaalseid ja keskkonna alaseid eesmärke. Vabakaubanduse (free trade) mõjude leevendamiseks on möödapääsmatu ka ausa kaubanduse (fair trade) mehhanismide käivitamine. On ju ka Eestis näha, kui keerukas on väiksemal või keskmisel põllumajandustootjal turujõududega toime tulla. Ausa kaubanduse üks põhimõtteist on vähendada nii kauba reisimisteid kui ka luua mehhanismid, mille abil tootja saab olulise osa lõpptarbija poolt toodangu eest makstavast hinnast.
Eesti on täna veel oma toidutoodangu ja põllumajandusega unikaalses seisus – ilmselt sööme me täna (veel) tõenäoliselt maailma üht parimat ja mitmekülgsemat toitu. Meie tervise ja keskkonna huvides oleks vajalik, et see nii ka jätkuks. See aga eeldab kindlasti üleilmastumise mõjude leevendamist ning ka vastavate väiksemahuliste töötlemis- ja tootmistehnoloogiate laia rakendamist põllumajanduses.
TAASTUVENERGEETIKA LOOB VÕIMALUSED PÕLLUMAJANDUSELE
1997. aastal oli Euroopa Liidu tulevikuvisiooniks, et aastal 2010| toodetakse 17 protsenti vajaminevast elektrienergiast taastuvatest allikatest. Roheliste mõju on selles, et täna on see sihtarv 22 protsenti – mis tähendab tugevat seaduslikku mootorit ka siinse maakasutuse mitmekesistamiseks. Energiapõllundus on äärmiselt perspektiivne, kuid siiani selgelt alakasutatud võimalus ka Eesti maaelu mitmekesistamiseks.
Põllumajanduspoliitiliselt on rohelised peamiseks jõuks, et selgitada muundkultuuridega (GMO) seonduvaid riske ja ohte põllumajanduses. Nõue, et tervet keskkonda mõjutada võivate otsuste korral lähtutaks eelkõige ettevaatusprintsiibist, on muutunud otsuste tegemisel üldmõistetavaks. Täna tuleb aga muundkultuuride rakendamisel silmas pidada, et oleks tagatud ka nende huvid, kes soovivad toota näiteks mahetoodangut.
ROHELISTE VISIOON JÄRGMISEKS PARLAMENDIAASTAKS
Euroopa Rohelised on loonud ka oma visiooni järgnevaks viieks parlamendiaastaks. Seegi haarab erinevaid eluvaldkondi ning sisaldab ühtekokku 44 punkti. Alljärgnevalt mõned neist koos kommentaaridega. Euroopa aatomienergia arengut reguleerib 2007|. aastal 50 aastaseks saav EURATOM-i lepe. Olusid arvestades nõutakse selle institutsiooni lõpetamist ning asjakohaste summade suunamist taastuvenergeetika ning igaüheenergeetika (mikroenergeetika) lahenduste arendamisse ja kasutussevõttu. Igaüheenergeetikaga seonduvalt soovitakse 10 miljoni päikesepatareidega katuse rajamist Euroopas. Nii on tegelikult Eestiski piisavalt päikesevalgust, et märkimisväärne osa kodumajapidamistes kasutatavast elektrist just valgusest toota.
2016. aastaks peab Eestis olema alternatiiv põlevkivielektrile. Kui seda lähiaastatel ei leita, jätkub põlevkivikaevandamine ja sellega seonduvad keskkonnamõjud, millest suurim on just mageda põhjavee seisundi järsk halvenemine. Ühtpidi tuleks karmistada muundkultuuride (GMO) kasutust, märgistades seda loomasöödast kuni inimtoiduni. Nii tuleks roheliste arvates märgistada ka näiteks loomsed tooted, mille valmistamiseks on kasutatud muundkultuurseid söötasid. Teisalt tuleb luua eeldusi mahepõllumajandusliku toodangu igakülgseks kasutamiseks. Mahemenüüd ja nende toetamine koolides või muudes avaliku sektori söögikohtades võiks kujuneda oluliseks piirkondliku arengu toetajaks. Tööpuuduse leevendamiseks toetatakse töötute õigust kutseõppele, mis tähendab omakorda laialdase kutseõppevõrgustiku loomist ning vahendite tagamist selle käigushoidmiseks.
Meie tulevik sõltub paljuski tänaste üliõpilaste silmaringi avatusest. Täna saab Euroopas umbes 120.000 üliõpilast Erasmus programmi stipendiumi. Kultuurilise ning majandusliku läbikäimise toetamiseks soovivad rohelised, et Erasmus stipendiumid oleksid kättesaadavad kõigile üliõpilastele ning selle alusel õppivate üliõpilaste arv kasvaks poole miljonini aastas.
USA-D POLE VAJA EDESTADA
Muutused Euroopas on seotud ehk juba mõnede suundade ammendumisega. Liig sageli kostub vajadus kellelegi järele jõuda ja mööda minna. See keegi on täna USA, kuigi peaksime kuuluma temaga samasse või vähemalt lähedasse kultuuriruumi. Just see aspekt häirib ilmselt paljusid, kuna sarnaneb väga Nõukogude Liidus harrastatud järele ning seejärel möödajooksmise mõtetega. Vana Maailm jääb ka loomult vanaks, kui ta ei suuda leida uusi teid edasitoimimiseks.
Kas vabakaubanduslikud põhimõtted on ikka need, mille ümber ning mida toetades peaksid erinevad rahvad kogunema? Kui see oli nii Hansaliidu aegadel, kas see saab ikka samamoodi olla ka Euroopa Liidu aegadel? Kas pole mitte väärtuste ümberhindamises nii Eesti kui kogu Euroopa ja maailmagi tulevik?
Meil on olemas tuhandete aastate jooksul kujunenud oskused ja kogemused toota ning kaubelda ja selgemini kui varem teeme seda mitte ainult tulevaste põlvede, vaid ka tänaste inimeste ning kultuuride arvelt. Seda kontrollimatu ja meelevaldse keskkonnakasutuse kaudu.
Eestlasi on elus hoidnud arukas suhe loodusega – muul moel poleks see nii karmis kandis võimalik olnudki. See on meie tarkus – tõsi, täna ununema hakkav, kuid siiski paljude meeles ning keelelgi olev tarkus. Seda tarkust kasutades ning mitte kaotades, vaid kosutades on vaja teha otsuseid järgmiste kümnete ja sadade aastate jooksul.
