Venemaa lähituleviku võimuladviku ja suure osa elanikkonnast moodustavad seal praegugi kauplevad asiaadid ja kaukaaslased, põlisrahvas pageb parema elatustaseme otsinguil läände – nagu eestlased Helsingisse bussijuhtideks, arstideks-õdedeks või hoopis Iirimaale linde kitkuma.
Tänases Eestis kardetakse, et Vene kapital võtab siin võimust, tegelikkuses aga põgeneb vene raha Venemaalt Putini sanktsioonide hirmus. Putini järgne periood on juba alanud.
VENEKEELNE RUSSOFOOB
Esimene pool sellest Venemaa lagunemist ja postputinlikku perioodi käsitlevast kuulub algupäraselt kaua aega Valget Maja nõustanud Venemaa analüütikule Paul Goble´ile. Teine pool – mis puudutab venelaste lahkumist kodumaalt ja asiaatide peatset ülemvõimu – laiema avalikkuse jaoks tundmatule Piiterist pärit juudist tõlgile, kel ligikaudu 30 aasta eest õnnestus N. Liidust USA-sse emigreeruda. Tema nimi on Vova Khavkin. Goble´iga on Khavkin korduvalt kohtunud Tartus, kus politoloog loenguid pidas.
Praegu töötab Khavkin peamiselt Moskvas ja Siberis tõlgina USA firmale, mis ladustab Venemaa tuumalõhkepäid. Kaardil neid ladusid pole. Asi selles, et vastavalt lepetele on Venemaa oma tuumaarsenali ülejäägid demonteerinud, aga ladustamine nõuab raha. Jänkid on nõus maksma, kuid tingimusel, et “aida võtmed” jääksid mõlemale riigile. USA tahab tagatist, et Venemaa tuumapäid uuesti rakettidele ei monteeriks. Venemaa pole taoliste tingimusega hästi nõus, mõne kuu eest katkesid seetõttu läbirääkimised taas ajutiselt.
Hiljuti ostis Vova Tallinnas korteri, kuigi töö tõttu ta just sageli siin ei viibi. Varem külastas ta Eestit sagedamini. Ent endiselt vaidleb ta Delfi venekeelses portaalis kohalike halli passi omanikega, kes teda vihaselt russofoobiks nimetavad.
Minu esimene kontakt Khavkiniga oli 2001. aasta sügisel. Siis tundis ta huvi toonase linnavolikogu liikme Gennadi Everi vastu, kelle partei rahastamist oli keegi (ilmselt Delfi kommentaatorite seltskonnast) talle pakkunud. Khavkin võttis ühendust pärast seda, kui olin Päevalehes kirjutanud Everi äridest ja sidemetest Vene allilmaga. Kuna Vova eesti keelt ei oska, küsis ta loo sisu kohta ning tahtis teada, kas tasub sellesse poliitikusse investeerida.
Hiljem, 11. septembri õhtul helistasin talle koju Washingtoni, kus ta elas (Pentagonist kilomeetri kaugusel). Kuulsin tookord läbi telefoni koptereid lendamas ja kiirabisireene.
Ma pole kunagi lõpuni aru saanud, kas Vova puhul on tegemist Igavese Juudiga, kelle saatuseks on aegade lõpuni rännata või hoopis Meie Mehega Havannas.
KELLELE ON VENEMAAD VAJA?
Aga tagasi Khavkini teooria juurde: Venemaa lagunemine peaks algama äärealadelt – eelkõige Kaug-Idast. Sealsetel elanikel pole juba praegu Moskva keskvõimuga midagi ühist. Vaid mõne tunni kaugusel on Korea, Jaapan, Hiina või isegi USA. Tavaliselt on ka kohalik genofond sarnasem naabritele.
Venemaa suurlinnade turgudel kauplevad peamiselt Kaukaasiast ja Kesk-Aasiast pärit, sageli illegaalsed sisserändajad. Seda kohalike võimude ja elanike sallimatuse kiuste. Neid ei suuda ükski vägi sealt peletada, sest kodus on elatustase kordi madalam ja olukorra paranemiseks pole lootust.
Neil on Venemaad vaja ja nemad jäävad.
Venelased, kel vähegi võimalik, lahkuvad parematele jahimaadele. Rahvastiku vähenemise, joomarluse, narkomaania ja sõjaliste konfliktide tulemusel võib tulevikus venelast kodumaal vaid nende miljonite hulgas näha, kes Venemaa erinevates vangilaagrites viibivad. Venelased lihtsalt surevad välja.
Sama külma ja kirurgiliselt hoolimatu loogikaga usub Vova, et Eesti rahva hääbumist võib ära hoida vaid võõramaalaste sissevool. Loomulikult tingimusel, et nad assimileeruvad.
Integratsioon on assimilatsiooni nurisünnitis, nendib Vova. (Ta kasutab ka väljendeid “praak”, “ligilähedane homoseksuaalsusele”, “tupiktee poliitika”). Integreeritavad jäävad lihtsalt oma keele ja elukorraldusega alatiseks ühiskonnas võõrkehaks. Senised sisserändajad ida poolt aga pole soovinud assimileeruda.
Võõra pilgu teravusega täheldab Vova, et siinsed venelased loevad rahvuskaaslasteks kummalisel kombel kõiki, kes vene keelt kõnelevad. Sealhulgas asiaate ja kaukaaslasi, keda Venemaa linnatänavatel ei taha kohalikud inimestekski tunnistada.
Suurimad kaotajad ongi Vova meelest siinsed Vene kodanikud või kodakonduseta isikud: nad eelistavad olla venemaalased, kuid Moskva kasutab neid vaid relvana Balti riikide vastu. Muud otstarvet sealsetel võimudel neile pole. Koju neid keegi ei kutsu.
ASSIMILATSIOON ON LAHENDUS
Eesti venelasi vaevab Vova Khavkini meelest sügav identiteedikriis, näiteks toob ta meie linnavolikogus räuskava kah-poliitiku Dmitri Klenski: “Klenski sündis Eestis, räägib eesti keeles. Tal pole ühtegi dokumenti – ei passi, ei tunnistust, mis ütleks, et ta on venelane. Ent ta korrutab järjekindlalt, et on venelane, tähendab, püüab olla see, kes ta tegelikult pole. Ta ei tunne end lihtsalt täisväärtuslikuna. Sellised identiteeditud inimesed Vene “lähivälismaal” tekitavad endale “veneluse” ja kuna on siin võõrad (kuigi siin sündinud), püüavad olla rohkem venelased kui venelased ise. Selle kohta on väljend: “suurem katoliiklane kui paavst.”
Vova usub, et see on puhas reaktsioon sellele, et neid ei hinnata, et neid ei võeta omaks. “Juutidel oli sama olukord Venemaal enne revolutsiooni. Juutidel, keda too ühiskond omaks ei võtnud, oli valik: kas eralduda juudiusulisteks külakogukondadeks – elada külg külje kõrval usuvendadega – või teha revolutsioon. Ja nad läksid revolutsiooni teed.”
“Sa räägid, et Eestit päästaks väljasuremisest sisseränne”, küsin, “aga võõramaalased tuleks assimileerida. Siiani 15 aastat oleme neid integreerinud. Mis seal vahet on, assimilatsioon või integratsioon?”
Vova: “USA-s ja Prantsusmaal on edukas assimileerimise kogemus. Prantsusmaal assimileeriti neegreid, aafriklasi ja neist said prantslased, aga araablasi ei assimileeritud, neid integreeriti ja tulemuseks on absoluutselt assimileerimata kogukond väikestes linnakestes, kuhu isegi politsei ei julge ilma sõjaväe toeta minna. Assimilatsioon on ainuke tee, aga Eesti poliitikud ei julge seda sõna kasutada. Nad lihtsalt hävitataks selle eest. See oleks enesetapp”.
TRADITSIOONIDE JÄTK
Vova räägib nagu näputöötegija, täppisteadlane, mees skalpelliga. “Võrdsed võimalused mustale ameeriklasele ja venelasele teeb põhimõtteliselt sama välja, sest venelased mõtlevad nagu mustad Ameerikas.
End üles upitanud tegelinskid – Berezovski, Gussinski, Hodorkovski, Friedmann? – ükski neist pole venelane. Timuras Balojev – osseedist Baltika õlletehase omanik ja Kaha Bedukidze? tema on praegu minister Gruusias. Masinaehitustehase omanik.”
Vova väidab, et see, mida neegrid ja venelased tahavad, on tulemuslik ja edukusega mõõdetav võrdsus. See oli ka bol?evistlik ideoloogia. Ideoloogia, et instituuti võetakse tööliste ja talupoegade lapsi, mitte haritlaste omi. Muidu ei suudaks tööliste lapsed sisse saada. “Kultuurrahvad on tuhandeid aastaid töötanud, et traditsioonid jätkuksid. Looduses kujuneb loomulik valik. Kui parisniku tütar läheb harjuski pojale, siis on tulemuseks degeneratsioon.”
Tuleviku Venemaast rääkides ütleb Vova, et “mustad” – ehk asiaadid ja kaukaaslased – tahavad assimileeruda. Ja nad on valinud vene keele, mida nad tihtipeale ei oskagi. Nende turg on Moskva. “Kuhu nad veel läheksid, kui nad Venemaa koosseisust välja jätta? Kellel neid vaja oleks? Türgile? Seal on selliseid niigi piisavalt. Moskvas elab miljon tatarlast ja ilmselt miljon kasahhi. Nad ei kavatse Venemaalt kuhugi kaduda, nad on end hästi sisse seadnud. Ma töötan selliste inimestega – hiljuti oli kohtumine, kus kaks juhtivat vastutavat isikut olid mõlemad tatarlased.”
PARATAMATU LAGUNEMINE
Khavkin raiub, et tuleviku Venemaad – rahvusriigi mõistes – pole kunagi olnud ja ei saagi olema. “Ma ei kujuta ette, milleks on keskvõimu ja üldse Vene impeeriumit vaja Kaug-Idale ja Primorjele. Kui ma Vladivostokis olin, oli seal rohkem inimesi, kes käisid Söulis kui neid, kes käisid Moskva vahet. Söuli võib lennata pooleteise tunniga, Moskvasse läheb aega kaheksa tundi.”
Samas usub Khavkin, et post-Putini perioodist on veidi ennatlik rääkida, ent liikumine selles suunas toimub. “Neil inimestel võimu juures ei ole aimu – riigi majandus hääbub, SKP väheneb, see kuulus impeerium, mis on sajandeid oma sõnutsi “maailma usuliselt ja hingeliselt päästnud” kaob juba ainuüksi siis, kui sealt võtta nafta ja gaas. Riik laguneb, infrastruktuurid lagunevad. Regioonid tahavad raha endale jätta, mitte Moskvale anda, puudub rahastamisfondide baas. Ma ei tea juba praegu, miks Uuralitest ida pool asuvad alad peaksid Moskvat nuumama. Nii et – mõnes mõttes on tõesti alanud post-Putini periood. Suurt ja hirmutavat riiki ei eksisteeri enam ja ega teda keegi riigina varsti ei karda ka.
VENE VÕIM: AJAST MAHA JÄÄNUD PROFAANID
Kuhu on kadunud Putini kagebiitidest sõbrad? “Putin saab loota vaid nende peale, kellega koos ta varastab”, ütleb Khavkin. “Teiste peale ta loota ei saa. Ja neid kambajõmmevargaid pole kuigi palju. Venemaalt veetakse praegu raha välja ja paigutatakse kuhu iganes, peamiselt Ukrainasse, aga ka Eestisse. Näiteks Morda?ov Sillamäe transiiditerminalis Severstal. Ka siin kardetakse muuseas Moskva poliitilise mõju alla sattumist”.
Sõnaga. Vova Khavkin sedastab, et tegelikult Venemaa äri lihtsalt põgeneb Venemaalt
– mujal nende raha ja investeeringuid keegi ei puutu, aga Venemaal võib homme Kreml ühe telefonikõnega kõik ära võtta.
“Kõigi ministeeriumide kaader on läinud professionaalide käest kagebistide kätte. Putin on täitnud nendega kõik ametikohad. Aga need inimesed ei suuda riiki juhtida. Venemaal puudub riigi juhtimiseks klass, väljaõpe, puuduvad inimesed. Puudub otsustavus ja tahtejõud.”
Vova mainib irooniliselt, et olukorra kontrolli alla saamiseks oleks vaid üks võimalus -mahalaskmised, sealjuures massilised mahalaskmised. Miks kukkusid naaberre?iimid? Neil puudus otsustavus lõpuni minna. “Oleks alanud demonstrantide jõhker represseerimine, oleks revolutsioon lõppenud. Ukraina, Kõrgõzstan, Moldova, Gruusia. Puudus otsustavus anda käsk tulistada, sest võib-olla oleks armee keeldunud. Nendes riikides tõenäoliselt olekski, kuna peale laokil maa komponendi lisandus komponent, millest vene homo soveticused enamasti aru ei saa: rahvus ja rahvuse tunnetamine, tahe olla rippumatu mitte ainult majanduslikult, vaid ka keeleliselt ja kultuuriliselt.”
Ja Vova nendib, pisut mõnitavalt: “Putin on meil üksi jäänud, ta tõstab kunstlikult oma reitingut – kohtub balletiartistidega, poplauljatega, kohtub teadlastega. Kuskil farmis, vabrikus, sõjabaasis. Tegelikult aga saab ta loota vaid oma ebaprofessionaalsele, ajast maha jäänud ja lootuseta ringkonnale.”