Eesti Vabariigi värskelt ametisse kinnitatud president Toomas Hendrik Ilves lubas oma kõnes, et viie aasta pärast Eesti isegi ei mäleta, et kunagi on olnud mingisugune nõukogude aeg. Selles väites on korraga nii hooletust kui paratamatust. Kahtlematult on hooletu ajaloos mitmeid kordi kibedaid pille neelanud Eestile soovitada vabaneda mälust. Kas pole Pätsi aega uurinud ajaloolased meile piisavalt veenvalt tõestanud, et Teise maailmasõja järgses kaotuses oli ka meie endi lühinägelikkust? Me loovutasime osa oma vabadusest ja eneseväärikusest riigi ja rahvana vaikivale ajastule, see muutis meid haavatavamaks. N.Liit võttis iseseisvuse riigilt, mille vabadus oli juba poolik!
Mõne aasta tagusel euroreferendumi pühapäeval tabasin end mõttelt, et ajalugu kipub tõepoolest korduma pigem farsina. Euroopa Liiduga liitudes andsime paljude meelest käest osa oma iseseisvusest. Kas võiks teoreetiliselt väita, et oleme sarnases ohuseisus kui aastatel 1937-1940, mil me samuti polnud oma tuleviku täisperemehed? Tõsi või mitte – selleks, et ajalugu ei korduks Eesti jaoks totaalse farsina, peame hoolikalt meeles pidama tuldud teed ja eriti sellel teel tehtud traagiliste tagajärgedega vigu. Enesehaletsemisest peame tõesti loobuma, aga unustuseni, nagu president soovib, minna ei tohi.
UUE PÕLVKONNA VALIJAD
Ilvese üleskutses on mõnevõrra ka paratamatust. Tänases Eestis on viieteistaastaseks saamas lapsed, kes pole sekunditki elanud Nõukogude ajas. Välistades erakordselt nutikad toonased kolmeaastased – oleme juba täna jõudnud sinnamaani, kus täisealiseks ja seega ka valimisealiseks saavad noored, kel pole Nõukogude ajast isiklikke kogemusi või mälestusi. Märtsis lähevad valima ka need, kes pole näinud oma silmaga ei head ega halba. Loomulikult on neil kergem uskuda, mida räägitakse.
Eestis on suudetud suhtumisi ümber kujundada ka neil, kel peaksid olema Nõukogude ajast ja tema lõpust adekvaatsed mälestused. Nende uues riigis kasvanud uute valijate hääled on tuleva aasta märtsis sama kaalukad nii Keskerakonna kui teiste palju nooremate Eesti erakondade jaoks. Ka selleks, et nende tehtavad otsused oleksid tasakaalukad, väärib meenutamist, kuidas Keskerakond omal ajal alguse sai. Millistes oludest alustasime Eesti parlamentaarse demokraatia taas üles ehitamist ning milline on olnud üldjoontes edasine teekond? Kõik see võiks olla omaette raamatuteema, kuid mõningaid tähelepanekuid jõuab teha ka artiklivormis.
EESTI MURELIK ALGUS
Kui artikli alguses viitasin alles ametisse astuvale presidendile, siis lubatagu mul põigata ajas tagasi 1992. aastasse ning tsiteerida lõiku toonase presidendi Lennart Meri aas tavahetusekõnest. 1992. aasta uusaastaööl nentis Meri: “Me tuleme Vene ajast, et edasi minna Eesti aega. [Näete, Meri tunnistab, aga Ilves tahab salata!] Me seisame lävepakul, käsi ukselingil ja mure südames, sest edasiminek on olnud aeglane, vaevaline ja raske.”
Täpselt nii trööstitus seisus riik oli Keskerakonna poliitiliseks hälliks. Poliitika põhiküsimuseks kuni 1991. aasta 20. augustini oli Eesti rahva ja Eestimaa Rahvarinde jaoks – kuidas N.Liidust elusana välja tulla. See õnnestus, kui mitte hiilgavalt, siis vähemalt veretult.
Idas (võimalik, et ka mitmel pool läänes) vaadati rahuloluga, kuidas Eesti ja teised Balti vabariigid siplesid seisus, kus ellujäämine ei olnud veel kaugeltki kindel.
RAHVALIIKUMISE PÄRAND
Tõsi küll, mitte kõigi poliitiliste jõudude jaoks ei olnud tolle aja peamine väljakutse rahva ja riigi püsimajäämisega seotud. Hiljuti Eesti Ekspressis avalikustatud arhiividokumendid näitasid päris selgesti kätte, milline isiklik ja parteiline majandustegevus küttis kirgi Isamaas, kes taasiseseisvunud Eestit oli lubanud minevikutaagast puhastama hakata. See, et Isamaa tegi iseseisvusega äri, ei tule muidugi üllatusena. Omandireformiga seotud pahandused tulid juba varem ilmsiks ning Isamaa ja tema satelliitide tsunftihuvid paistsid halastamatult välja.
Keskerakond moodustus Rahvarinde baasil ja on täna ainus tegeverakond, mis on sellisel moel rahvaliikumisest tekkinud. Kui Siim Kallas hiljutises ETV persoonisaates tõstis esile, et Reformierakonna tugevuseks on olnud eriliste sisetülide puudumine, siis oli see esmalt vale. Kahtlematult on oma sisetülid räsinud kõiki Eesti erakondi, ka Reformierakonda. Ja mitte üks, vaid mitu korda. Teisalt aga on seletatav, miks Reformierakonna ega mõnede teiste seesmised kõhklused ja heitlused pole nii teravalt silma paistnud.
Keskerakond kannab tänaseni mõningaid avatud rahvaliikumise jooni. Üheks eripäraks on see, et taolised organisatsioonid on läbipaistvamad kui korporatiivsel alusel moodustatud firma-tüüpi erakonnad. Jah, Keskerakonnas on teistest enam stiihiat ja kaost, kuid sellevõrra ka tugevust. Kuid miski ei muuda ajaloofakti – Keskerakond sündis võitlusest Eesti iseseisvuse eest, Keskerakond sündis võitluses komparteiga ja pidi ajutiselt alla vanduma erahuvisid kaitsnud parempoolseile.
PAREMPOOLSED – ENDISED PUNASED
Endiseks punaseks on Eestis püütud tembeldada vist küll kõiki, kes mingil põhjusel pole paremerakondadele meeldinud. Ka inimesi, kel pole kunagi olnud taskus kompartei liikmepiletit! Keskerakonna eelkäija Rahvarinne murendas EKP võimumonopoli ning seejärel hävitas EKP positsioonid vabadel valimistel. Selle järel alustas Toompeal viimane ülemnõukogu koosseis, kus enamus kuulus Rahvarindele ning see võimaldas 20. augusti ajaloolise otsuse vastu võtta. EKP ja teised impeeriumimeelsete ühendused olid Keskerakonna vaenlased, mitte liitlased!
EKP juured on täiesti selgelt tuvastatavad Reformierakonnal, kelle algatajate ja tänaste eeskõnelejate seas on omajagu EKP-st omal ajal reformikommunistidena lahku löönud seltskonnast. Puhtamad pole rahvusradikaalide käised – just nemad olid mõni aeg enne iseseisvusotsust valmis intritega käed lööma, et iga hinna eest võimule tulla. Hiljem Tallinnas leitigi ühine keel ning löödi käed. Isamaaliidu noored vihased mehed Tõnismäel ei tea neist asjust muidugi midagi ega oska meeleavaldustel Lebedevi kui vana liitlast tervitada.
Ärgu mõistetagu mind valesti. Tegemist pole argumendiga stiilis “ka nemad embasid omal ajal Aljo?at”. Seekord on asi palju ühepoolsem! Paljud tänased pronkssõduriteisaldajad lõid Aljo?aga käest kinni hoides laulu ja tantsu. Keskerakonna asutajad püüdsid teha kõik, et selle seltskonna pidu lõpetada ning Eestile iseseisvus tagasi võita!
TÄNU RAHVA PÜSIVALE TOETUSELE
Keskerakond on viisteist aastat olnud Eesti rahva poolt enim toetatud erakond. See pole juhus. Isamaa esimene valitsusaeg veeretas mürinal käima omandireformi, mis tegi paljud kodutuks. Samal ajal, kui Eesti rahvast näljutati, kerjati raha riigiettevõtetelt ja ka saadi neilt raha! Sahkerdati riigi vara, rublade ja relvadega. Eestimaa mured olid tohutud, neil toimus peentes restoranides pidu RAS-ide raha eest! Keskerakonda püütakse siiani tembeldada vasakparteiks, olgugi et Keskerakond on oma vaateilt alati olnud tsentripartei (tsentripartei vahelduva vasakkaldega, kui aus ja täpne olla).
Müüt Keskerakonnast kui paduvasakpoolsest parteist ongi pärit tollest ajast, mil Keskerakond oli väheseid, kes julges vastanduda lokkavale radikaalsele parempoolsusele. Ja loomulikult sõimati selle eest sotsialistiks ja nõuka-aja tagasiigatsejaks. Kui Keskerakond julges olla tolerantne vene rahvusest inimeste suhtes, kes Eestis elavad, siis kleebiti külge kodakondsuse nullvariandi pooldajate silt. Ometi pole Keskerakond ega ka tema eelkäija Rahvarinne midagi sellist kunagi välja pakkunud ega toetanud.
Isamaa-vaimustus rahva seas vaibus peagi. Inimesed said kiiresti aru, et antud lubadusi ei kavatsetagi pidada. Kuid tühja Isamaast. Sellel perioodil purunesid väga paljude lootused. Kogu rahva võitlus N.Liidust vabanemise nimel pöördus kiiresti igaühe võitluseks isikliku ellujäämise nimel. Nendel aastatel süstiti Eesti ühiskonda niipalju lootusetust ja kurjust, et sellest pole siiamaani päriselt üle saadud. Kogu ärkamisaastail tekkinud solidaarsus, mis oleks meid ka rasketest aegadest üle kandnud, peksti halastamatult puruks ja tambiti mutta. Selles jõhkras rehepeksus said kõige enam kannatada kõige nõrgemad – eakad inimesed, haritlaskond, kultuurirahvas, noored pered, õpetajaskond, akadeemiline personal, maarahvas? Kõik need ja paljud teised, keda Meri oma uusaastakõnes meeles pidas.
MÖÖDUNUD SAJANDI KOLM IMET
Mart Laar räägib siiani ?okiteraapiast ja parastab mahajääjaid, sisendades, et igaüks oli toona ja on tänaseni oma õnnetuses ise süüdi. Majandusest mitte midagi taipav valitsus (Laar uhkeldab oma mälestustes, et keegi valitsusest ega nõunikest polnud majandusharidusega, see olla andnud vabad käed!!!) ajas rahvast meelega põhja. Jutt oli, et siis näeb, kes mida väärt on. Välja ujuvad tugevamad. Kuid jutt sellest, et kõigil olid võrdsed võimalused, on lihtsalt vale. Isamaad toetanud ärimeestele võimaldati kiiremat edasiliikumist, aidati konkurentidest jagu saada. Neile visati päästerõngas. Kel polnud erakordselt õnne, erakordseid võimeid või siis pääsu peaministri tagatuppa, pandi täiesti teadlikult väljapääsmatusse olukorda.
Tagantjärele vaadates tundub mulle, et möödunud sajandi teise poolde jääb kokku kolm ühesuurust ja üheolulist imet.
Esimene ime – Eesti rahvas suutis vaimu virgena hoida 50 okupatsiooniaastat.
Teine ime – Eesti rahvas suutis eluga välja manööverdada N.Liidust.
Kolmas ime – Eesti rahvas suutis üle elada Mart Laari valitsuse.
LINDISKANDAAL
Keskerakond ei istunud okupatsiooniaastail käed rüpes, vaid püüdis teha, mis võimalik. Paljusid rumalusi ei õnnestunudki ära hoida. Kuid inimesed mõistsid, et võimalused on piiratud. Samal ajal, kui vaimustus isamaaliitlaste vastu kadus, Keskerakonna toetajad püsisid kindlalt erakonna selja taga. See tegi Keskerakonnast parempoolseile äärmiselt ohtliku vastase. Et oma poliitikale ei olnud võimalik inimeste silmis õigustust leida, siis tuli abi otsida vastase madalamale tampimisest. Küpsetati valmis intriig, mida tänaseni tuntakse lindiskandaali nime all.
Lehitsesin vanade aegade meenutamiseks oma kunagist raamatut “Valguses ja varjus”, kus lindiskandaali tagamaadest kirjutasin. Leidsin sealt alapealkirja “Soovunelm Keskerakonna lagunemisest”. Lindiskandaaliga ei tahetud rivist välja lüüa mitte ainult Edgar Savisaart, vaid maa pealt pühkida ka Keskerakonda. Ei õnnestunud ei üks ega teine. Lindiskandaali kokkuklopsituse pärast on autoreil täna niivõrd häbi, et seda ei taheta enam eriti meenutadagi. “Soovunelm Keskerakonna lagunemisest”, mis tiivustas “lindiskandaali”, oli 1999. aasta parlamendivalimistel Kolmikliidu programmi põhiosa. Neli aastat hiljem tuli selle lipu all poliitikasse Res Publica ning haaras palju kohti parlamendis, et siis mõni aeg hiljem punase kraanaga oma rahva verd valama minna. Tänaseks ei meenutata hea sõnaga ei üht, teist ega kolmandat. Ka kõigi kolme arhitekt on läinud, vana mehena hauda rabatud. Lähikuud näitavad, kas tuleva aasta märtsivalimiste põhiteemana tõstetakse sama loosung. Võib-olla tuuakse välja ka mõni punane kraana ja võimalik, et püütakse kokku klopsida mõnd uut “lindiskandaali”. Keskerakond on kõige kiuste püsinud Eesti tugevaima poliitilise jõuna. See loosung on olnud nagu äraneetud mõõk – mis on raiunud jalad alt neilt, kes ta kätte on julgenud võtta.
TAASSÜND
Kolmikliit pühiti võimult esmalt linnades, Tartus ja Tallinnas. Siis murdus nende riigivõimu vastupanuvõime – skandaalide hulk kasvas üle kriitilise piiri. Tagajärgedega tuleb tänaseni tegeleda – veehinnavaidlused Tallinna linnas ning tõik, et Eesti peab oma raudtee ameeriklastelt välja ostma.
Kui Keskerakonnale on mitmel puhul ennustatud kadu, siis kunagi pole seis olnud kriitilisem kui 2003|. aasta parlamendivalimiste eel. Siis seda muidugi ei osatud näha. Selge, et 1999. aastal, mil erakond oli opositsioonis, võitis ta paljude protestivalijate hääli. Kuid 2003|. aasta valimistele läks Keskerakond võimuerakonnana. Protestivalijad koondusid juba uue opositsiooni taha – kõige eredamalt jäi neile silma Res Publica sõjakas toon. Seda mõisteti ning nähti ette, et toetust tuleb juurde otsida hoopis mujalt. Inimestele tuli tõestada, et Keskerakond pole ainult sõjakas opositsioonierakond, vaid ka toimekas ja vastutustundlik valitsuserakond. Loomulikult tekitas see pingeid toonastes ministrites. Mõnedel neist ei pidanud närvid vastu, seda enam, et valimiste järel tuli lahkuda valitsusest.
Keskerakonna endised ministrid käisid endiselt klubina koos ja rahulolematus kasvas. Ühelt poolt tundis osa valitsuses olnutest, et nad ei olnud suutnud täita oma erakonna ootusi, teisalt näris poliitiline edevus, et oldi kõrgest ametikohast ilma jäädud. Kolmandaks utsitati neid ka väljastpoolt “midagi ette võtma”. Tulemuseks teine suurem avalik kriis Keskerakonnas, mis paljudeks kuudeks köitis avalikkuse tähelepanu.
Selle mäsu sisu oli suhteliselt lihtsakoeline – võtta võim! Hoolimata kogu ajakirjanduslikust utsitamisest ja toetusest “teisitimõtlejatele”, pikkadest intervjuudest ja persoonilugudest – Keskerakonna liikmed lihtsalt ei läheksmänguga kaasa. Seetõttu proovitigi esimeest tagasi astuma sundida mistahes muul moel. See loomulikult ebaõnnestus ning kõik, mis suudeti, oli iseenda poliitiliselt tipptasemelt eemaldamine pikkadeks aastateks.
Pärast seda on Keskerakonna poliitilisele paadile puhunud ainult pärituul. On suudetud end edukalt näidata kohalike omavalitsuste tasemel – eeskätt Tallinnas, kus praegugi on keskerakondlik linnavalitsus. On Eesti elu edasi viidud riigi tasemel, kus Keskerakond on praegugi võimul. Tulevastele valimistele minnakse küll võimul olles, mis igal juhul on ohtlikum kui opositsioonipingist, kuid see-eest palju mitmekülgsemalt ennast tõestanuna.
Ei kahtle, et tulevatel kuudel püütakse Keskerakond tulistada sõelapõhjaks. Keegi ajakirjanik kirjutas hiljuti, et Keskerakonna edu ajakirjanduse kiuste on seletatav kaastundega – inimesed haletsevad Keskerakonda. Miski pole kaugemal tõest! Taas joonistub välja, mille poolest rahvaliikumisest alguse saanud Keskerakond erineb kõigist teistest Eesti erakondadest ja on erinenud 15 aastat. Me oleme alati Eesti inimestega suutnud kõneleda vahetult – vajamata liigset abi reklaami meestelt või suhtekorraldajatelt. Selles seisneb meie tugevus.
KOHAVAHETUS
Ma tulen veel korra tagasi nende noorte juurde, kes lähevad märtsis vastu oma esimestele valimistele. Ja nende noorte ja laste juurde, kes nendest valimistest veel kõrvale jäävad, aga tulevikus kaalukaid otsuseid langetavad. Nad on kasvanud kogu oma elu ümbritsetuna turvalisest mugavusest. Milliseks kujuneb selle põlvkonna poliitiline meelsus? Sellest sõltub ka Keskerakonna tulevik, kas pole? Kas on kedagi, kelle toel jätkata – see on iga kaugele tulevikku vaatava erakonna jaoks põhiküsimus.
Eesti on võrreldes Lääne-Euroopa riikidega tagurpidise poliitilise loogika alusel üles ehitatud. Heaoluühiskondades alustab noor inimene vasakpoolse liberaalina ning kasvab alles vanemaks keskeaks ümber parempoolseks konservatiiviks. Meil on nooremad hoidnud parempoolsete lippu kõrgel ja vanad toetanud tsentristlikku või vasakpoolset poliitikat, peamiselt selle sotsiaalsema sisu tõttu. See on meie ja teiste endiste sotsvabariikide eripära, aga see muutub tulevikus.
Tuleviku Keskerakond on noortepärane popp partei, mille noorteühendus võitleb keskkonnaküsimuste, võrdsete õiguste ning liberaalsete põhimõtete eest, samas kui meie tänased parempoolsed laulavad rauga raugusega sama vana laulu “Las jääda kõik, mis hea?” Konservatiivsed prillipapad oma hallide ülikondade ja igavate lipsudega. Ent noored kehtestavad astmelise tulumaksu, leiavad ühise keele vene rahvusvähemusega ning saadavad Brüsseli hallides ülikondades ametnikud Kamt?atkale kalale, kui need julgevad veel kord tahta Eestit trahvida.
Tulevik on siiski helge, nii Eestile kui Eesti Keskerakonnale!