Tallinnas korraldatud homoparaadi pressiesindaja Lisette Kampus ütles, et ürituse mõte oli näidata, et seksuaalvähemusse kuulujad on samasugused inimesed nagu igaüks meist ja et nende elu sarnaneb üksikasjadeni meie kõikide eluga. Samas oli marssijate hulgas näha selliseidki, kes end kaamera möödumisel hoolega krae või juuste taha varjasid või enamgi veel: kandsid näiteks klouni maski. Kui marssisid sundüürnikud, siis ei üritanud keegi oma nägu varjata ega häbenenud oma sõnumit. Milles siis asi? Kas nad tahavad öelda, et ei ole ikka samasugused?
28. juuli Postimehe arvamusküljel ütles seksuaalvähemuste teemal oma sõna välja Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor Märt Sults. Ta kirjutas: “Mis jääb neidudel [end ära suitsetanud ja joonud noormeeste puhul] üle – kas olla “mittemidagiütleva mehega” või otsida lembust samasoolistelt kaaslastelt. Neiud on aga ka loomad – peavad tagama liigi säilivuse.”
Märt Sultsi artikli peale reageeris pika ja diletantliku pöördumisega Eesti Päevalehe veergudel kunstiteadlane Hanno Soans. Ta kirjutas koolidirektori sõnavõtu peale: “Sults paneb kõige jaburamal kombel ühte kord alkoholismi ja homoseksuaalsuse, kord looma- ja Eesti riigi, kord impotentsuse, vaimuhaiguse ja homoseksuaalsuse, kord paljusid Euroopa riike vaevava iibeküsimuse ja inimese kui liigi säilivuse probleemi.”
Koolidirektori väited homoseksuaalsuse ja alkoholismi suguluse kohta tuginevad eelkõige kaasaegsele psühholoogiateadusele, mis juba dr. Arthur Janovi raamatu “Ürgkarje – neurooside ravi” ilmumise aegu kindlaks tegi, et niihästi alkoholism kui homoseksuaalsus on tegelikult inimese lapseeast alguse saanud neuroos. Lühidalt: algus oli vanemaarmastuse puudumise teravas tunnetamises, mina jagunes neurootiliseks ja tegelikuks, neist esimene vajab aga pidevat stiimulit ja asendustegevusi. Enda stimuleerimine päraku kaudu või korduvate alkoholiannuste abil ei saa olla omane tavalisele, neuroosi poolt kahjustamata Minale, vaid ikka sellele võõrandunud Minale, mis tekkis Suure Esmastseeni käigus, siis, kui inimene oma teadvuse kõigi võimalike osadega oli veel viimseid hetki Valust mõjutamata.
UUS TREND
On loomulik, et kunstiteadlaselt ei saa keegi nõudagi kursis olekut psühhoanalüütilise psühhoteraapia uusimate saavutustega, sest kõikvõimalikel kunstivooludel on selle kõigega suhteliselt vähe pistmist. Võib ka aru saada, et Märt Sults tegevpedagoogina taipab seda kõike hoopis hõlpsamalt. Kuid homoseksuaalsuse puhul on probleem veel muuski.
Olles palju aastaid töötanud ajakirjanikuna, tean Eesti lesbikogukonnast tuntud “trendi” läheneda tüdrukutele, kelle elu on kuskilt ära tõuganud: kas noorte seltskonnast, kodust, koolist ära jooksnud, iseendaga veidi pahuksis või segaduses, psüühiliselt kergelt ebastabiilsed jms. Neid siis tarvitavadki täiskasvanud naised – kui viimaseid saab üldse selle sõnaga iseloomustada – lähenevad neile eluheidikutele, lakuvad teatud kohtadest, rikuvad nende moraali. Neurootiline, võõrandunud, “iseenda sees töötav” perversne instinkt rajab omale teed, ta tõukab kuristikku needki, kes tahaksid lihtsalt mõistmist või ära kuulamist. Naissoost tegelased, kes selliseid väikeseid tüdrukud ära kasutavad, naudivad ühiskondliku tolerantsi kogu aupaistet: nad on ikkagi seksuaalvähemused, sallivus on meie ühiskonna deviisiks ja neisse subjektidesse suhtutakse aupaklikult. Kuid nende õnnetud ohvrid ei oskagi enam taotleda mingit mõistmist – tüüpiliste ohvritena lõpetavad nemad hullumajas, vanglas, nööri otsas või mõne autoriteetse lesbi gigolette’ina.
POSITIVISTLIK MÕTLEMINE
Olen aru saanud, et positivismi kütkes olevale koolidirektor Märt Sultsile andsid toetusallkirja eelkõige need, kes tundsid, et selle mehe poolt välja reklaamitud loomalik soo jätkamine on tõeline prioriteet. Võiks rõõmsasti ette kujutada, kuidas tulid ahvilapsed, sulepea näpus – ahvilapsi on ju alati väga palju ja ahvisoos soo jätkamine tõesti hästi läinud.
Selgub aga, et soo jatkamine ei ole sugugi inimkonna esmane vajadus. Niipea, kui inimkond leiutas põllumajanduse, hakkas ta kasvama eksponentsiaalselt ja lõputult ei saa see toimuda – planeedi ressursid saavad otsa. Sellepärast on inimkond ammuilma minetanud arusaama “tehke sugu ja saagu teid palju”. Praegu püüeldakse hoopis olmeliste mugavuste, heaolu ja hea enesetunde poole, mis, esiteks, ei ole kõigile kättesaadav ja teiseks, ei ole lõpuni võimalik, kui inimisiksus on neurootiline ja lapsepõlvekahjustusega (s.o. sõltlaslik, foobiline, depressiivne, paaniline või homoseksuaalne).
“Homoseksuaalsus ei ole seksuaalsus – see põhineb tegeliku seksuaalsuse jalge alla tallamisel. Terve inimene saab olla ainult heteroseksuaalne,” kirjutas dr. Janov, lisades, et homodel tuleks oma tegelik, varajase lapsepõlve traumaatiliste kogemuste poolt kahjustamata seksuaalsus alles tema loodud esmateraapia käigus avastada.
MIKS ON DR. JANOV OLULINE?
Ilus hommik Los Angeleses, 1966. Keskealine psühhoterapeut dr. Janov viib läbi psühhodraamal baseeruvat grupiteraapiat. Kummaline situatsioon, naised on enamuses, siin, selles ruumis on räägitud isegi mähkmetest ja piimapudelitest. Ja mis on veel imelik – piim on siinsamas, seda võib isegi juua.
Olles end nüüd sellesse ruumi sisse kujutlenud, võime pilti lausa pikslihaaval lahti kerida: üks naine, kes on rääkinud psühhodraama-aktist, mis omakorda tuletas meelde tema lapsepõlvesituatsioone, hakkab isa ja ema hüüdma, tõmbub kägarasse ja oksendab natuke piima. Kuid need on vaid nähtuse välised ilmingud. Hiljem tunnistab ta psühhoterapeudile, et sel hetkel valdas teda esimest korda tõeline tunne, s.o. tunne, mis kujutab inimlapse teadvuse olukorda enne suurt traumaatilist kogemust. Veel hiljem saab selle tunde otsimisest uue koolkonna, esmateraapia üks alustalasid. Igaüks kogeb seda tunnet erinevalt.
Dr. Janov on avastanud Ürgvalu.
LÕHENEMINE (SPLIT)
Suure Esmastseeni käigus lapseeas lõhenes Ego neurootiliseks ja tegelikuks. Viimane ootab ikka helli puudutusi ega saa lõpuni aru, et vanemate armastus puudub (“organism jätkab elamist iga hinna eest”). Tegelik Mina ei vaja stimuleerimist asendusvajaduste (ehk derivatiivide) rahuldamise abil, selles on kõik paigas ja “seksuaalset” kalduvust samasoolise vastu ei saa siin olla. Vaatleme nüüd ühte teksti lesbiliselt võrguleheküljelt Mea Culpa, s.o. just see, mille tegijad olid homoparaadi juures lausa vastutavate isikutena:
“Vahel – päris harva, mõnel ilusal suvelõhnalisel päeval – igatsen ma mehi. Ei-ei, mitte midagi tõsist ega püsivat, mitte kedagi konkreetset ega otseselt voodissegi. Igatsen mehi kui nähtust oma elus.”
Tekst näitab hästi seda, kuidas lapsepõlvest alguse saanud neuroos on tegeliku tunde blokeerinud: inimene ei julge mäletada seda, mis oli enne vanemate tekitatud valu (the Primal Pain). Beebi taipab hästi, kuidas (isa ja ema) soorollid jagatud on ja kui nüüd esmaterapeut juba täiskasvanud inimeses reprodutseeriks olukorra, mis oli siis, kui “kõik oli veel hästi”, siis saaks inimene normaalse seisundi ja seksuaalsuse tagasi. Arvestades dr. Janovi kogemust, peaks siin homo ravimine heteroks lihtsam olema, daam on terapeudile poolel teel juba vastu tulnud ja kinnitab iseseisvalt: “Vahel igatsen ma mehi.” Terapeudil jääbki siin vaid avada patsiendi mäluressurss, mis on täielikult laetud seesmisest valust.
ANGELO
Iga primaalterapeut teaks, kuidas ravida Tode “Piiririigi” homost peategelast, kes kirjutab kirju poolmüütilisele Angelole ja on saadetud Ida-Euroopa integreerimise programmi läbi Pariisi, kus ta põgusalt ja raskemalt armub erinevatesse meestesse.
Sellesse kohta teeks dr. Janov kohe korrektiivi: armumine samasoolisesse ei ole võimalik, see on vaid tehing iseseisvalt (s.o. stimulatsioonita) eksisteerimisvõimetu sümbolistlike vajadustega Egoga iseenda sees. Kahe homo vaheline armastus on Janovi arvates unreal love for unreal people. Tehingu neuroosi-egoga lõpetab psühhoterapeut.
Erinevalt tollest Mea Culpa neiust eitab “Piiririigi” minajutustaja Valu poolt kahjustamata seksuaalsust iseendas täielikult: “Ei tea, mis mul nende naistega asja peaks olema?”
Too Ida-Euroopa tõlkija näib võimaliku psühhoteraapia korrel olevat raske patsient, sest ilmselt ei ole vanemad teda kunagi kasvatanud. Romaani tekstis on esiplaanil hoopis despootlik vanaema. Laps saab paljude väikeste esmastseenide käigus aru, et vanaema ei ole ema ega isa, samamoodi mõistab laps väga hästi, et kui teda kasvatavad kaks geid, siis ei ole tal ei ema ega isa (puudub emarind, tähtis komponent lapse elus).
Niisiis on selle “Angelo” ravimine komplitseeritud, hoolimata sellest, et tal on ka kehalised ja psüühilised vaevused, millest ehk tulekski alustada. Isegi kui “Angelo” jõuaks pärast doktori intensiivseid ponnistusi teraapia ruumis Ürgvalu väljapurskumiseni, naaseks ta hiljem tõenäoliselt oma neurootiliste kujutelmade juurde ja tuleks anda edasi mõistmisteraapiale, mille vahendid ja eesmärgid on juba teised.
Kogu selles õpetuses on aga juba nelikümmend aastat tiksunud inimese paremaks saamise ja kõrgemale jõudmise helesinine unistus, mis allakirjutanus tekitas möödunud suvel lausa katarsise.
