Miks seksuaalvähemuste teema inimesed ükskõikselt käega lööma paneb? Põhjus on lihtne – neil lihtsalt puudub igasugune huvi säärase temaatika vastu ja seda ei suuda tekitada ükskõik kui hea või suurepärane näitus. Kindlasti on praegusel väljapanekul Kunstihoones oma kindlad sihtgrupid, kes sellest siirast rõõmu tunnevad ning näituse külastamist kui pidupäeva kogevad, kuid neid on ikkagi vähemus, nagu on vähemuses ka heteroseksuaalsusest erineva seksuaalse orientatsiooniga inimesi. Ja ma ei tea, kas see peaks kuidagi teisiti olema.
Kamoon, ütleks kuraatori sõnadega
Näituse kuraatorid (Anders Härm, Rebeka Põldsam, Airi Triisberg) – sellele osutas tabavalt ka Kadri Karro (Kunstihoones kuuldud juttudest, Eesti Ekspress, 19.05.2011|) – juhatavad tavakülastaja oma pressitekstiga justkui raskelt läbitava tõkkejooksu rajale: “Rõhuasetus tähelühendil LGBTQI viitab seksuaalsete ja sooliste positsioonide komplekssusele, mille taustal osutatakse binaarsete soorollide piiratusele, soolisustatud kehade konstrueeritud iseloomule ning vaevanõudvale tööle, mis kaasneb ühiskondlikult tunnustatud soorollisesse mahtumise või mittemahtumisega.”
“Kaamon,” ütleks selle peale kuraator Härmi sõnadega. Marginaliseeritud seksuaalsusi (olgu need siis geid, lesbid, bi- või transseksuaalid jne) saab ka lihtsamini ja vaatajale mõistetavamalt lahti seletada.
Kellele kuulub avalik ruum?
Aga näitus ise on huvitav. Kindlasti ka ajakohane. Enam kui paarkümmend aastat tagasi, kui seksuaalvähemuste teema meie ühiskonnas laiemalt üles kerkis, siis, nagu ma mäletan, oli suhtumine kõige sellega seonduvasse ehk märksa vabameelsem ja toetavam kui täna. Võimalik, et toona oli see osaliselt tingitud teema uudsusest ning seotud laiemalt nõukogude ajast vabanemise eufooriaga. Kindlasti ei mäleta ma sellest ajast mingeid raevukaid (ja fundeerimatuid) homofoobseid sõnavõtte, mis iseloomustavad praegust aega.
Praegune ühiskond – ja see torkab paraku silma mitmelt poolt – on muutunud märksa sallimatumaks. See on normatiivselt jäigastuv ühiskond, kus lähitulevikus tunnevad end ebamugavalt ka need, kes tänast elukorraldust veel naudivad. Ja see ei puuduta mitte ainult seksuaalsusega seonduvat, vaid meie sotsiaalset elu hoopis laiemalt. Aga suhtumist seksuaalvähemustesse võib käsitleda kui ühiskonna tolerantsuse mõõdupuud.
Selles mõttes on asjakohane vaadata/kuulata Liisi Eelmaa ja Minna Hindi tööd “Kuuldud jutt”. Põhimõtteliselt ei ole nende teada-tuntud homoseksuaalsuse vastu võitlejate juttudes ju midagi uut – nad on oma seisukohti meedias varemgi esitanud -, kuid vihkamise varjatud kontsentratsioon on praegusel juhul siiski muljetavaldav. Selle taga ei saa peidus olla ainult hirm, mis konstrueerib homofoobia, vaid nende sallimatus on kuidagi hirmuäratavalt totaalne ja genuiinne. Siit jääb ka õhku küsimus, kellele kuulub tänases Eestis avalik ruum?
Muidugi ei saa me võrrelda praegust aega nende aastatega, mil homoseksuaalsus oli kriminaalselt karistatav. Sellele heidab valgust Jaanus Samma audiokollektsioon “Lood”, milles räägitakse geide elust ning seksuaalpraktikast Nõukogude Eestis. (Igal juhul oli see ühte ajastut iseloomustava materjalina üsna põnev.) Samasse ritta paigutub ka M?ria Tak?csi dokumentaalfilm “Varjatud aastad”, milles keskealised naised meenutavad lesbide elu sotsialistlikus Ungaris.
Sisemine ja väline erisus
Kui ühte pidi on näitus suunatud igale võimalikule külastajale, siis lühendi LGBTQI rõhutamine, mis osutab seksuaalvähemuste emantsipatsiooniga üha kasvavale sisemisele jagunemisele ning ka võimalikele vastuoludele, eeldab juba teatud spetsiifilisema huvi olemasolu.
Iseenesest ei ole selles seksuaalvähemuste killustatuses midagi uut ega üllatavat, kuna kogu nende liikumine on olnud läbi aegade täis erinevaid vastuolusid; see puudutab ka nimetusi ühe või teise konstrueeritud identiteedi kohta. (Meenub enam kui paarikümne aasta tagune pikk ja ulatuslik teaduslik diskussioon homoseksuaalsuse kui sotsiaalse konstruktsiooni üle, siis uus puritanismist jpm.) Igasugune subkultuur (näiteks homoseksuaalne) saab funktsioneerida teatud tingimustel, kus üheks nõutavaks elemendiks oli vastandamine domineerivale heteroseksuaalsele maailmale. Selline vastandus toimis laias laastus erisusi ühendavalt seni, kuni homoseksuaalsus oli represseeritud. Ent olukorras, kus homoseksuaalsus on riigi kui kaaskodanike tasandil paljudes maades igati aktsepteeritud, ei funktsioneeri see vastandus enam. (Paljudes maades on ka Gay Pride lõbus üritus kõigile, vähemalt vaatamiseks.)
Kahtlemata ei ole seksuaalvähemused olnud kunagi mingi homogeenne inimgrupp, ent neid alati iseloomustanud sisemine erisus on tulnud demonstratiivselt esile just viimastel aastakümnetel koos erisuste vaheliste vastandustega, mis toimivad omal moel kompensatsioonimehhanismina ühiskonna repressiivpoliitika asemel. Enamik mõisteid, mida ühe või teise identiteedi kohta siin kasutatakse, on samuti suhteliselt likviidsed. Aga eks selle seksuaalse orientatsioonigagi ole nii, et see võib elu jooksul muutuda. Ilmekas näide selle kohta on Mare Tralla. Tema installatsioon “Päevik” kajastab uue seksuaalse orientatsiooni avastamist ja sellega seotud läbielamisi. Sellega haakub ka ta teine, kaheksast fotost koosnev töö “Kirjutatud ruumi”, mis kajastab kunstniku suutmatust mahtuda oma teisenenud elu endistesse, nüüd juba ahistust tekitavatesse heteroseksuaalsuse raamidesse.
Algne sodomiit
Kui me vaatame ajas pikemalt tagasi – asjade seisu mõistmiseks on soovitav seda mõnikord teha – , siis võime paljude sajandite tekstides kuni 19. sajandini välja kohata seksuaalvähemuste kohta vaid ühte nimetust – sodomiit. Sodoomia mõiste kätkes endas kõiki heteroseksuaalsusest lahknevaid seksuaalpraktikaid. Alles hiljem tulid homoseksuaalsus, geid, lesbid jm.
Arvan, et on väga õpetlik varuda endale pikalt aega – ütleme, paari pooliku tööpäeva jagu – ning vaadata ilma eelarvamusteta kõike neid filme, mida Kunstihoones veel peale jaanipäevagi näha saab, et mõista, milliseks on maailm meie ümber muutunud. Need on lood inimestest meie ümber. Neis räägivad nad oma seni jutustamata lugusid.