SÜGISEKS MERE ÄÄREST ÄRA: Viinistu kunstimuuseumi püsinäitus sai rattad alla ja kolib mõneks ajaks Tartusse Eesti Rahva Muuseumisse. Kairi Ustav vestles Viinistust ja sealsest haruldasest erakunstikogust projekti algataja ning omaniku Jaan Manitskiga. Uurime kogu, aga ka Jaani ennast.
Kairi Ustav vestles Viinistust ja sealsest haruldasest erakunstikogust projekti algataja ning omaniku Jaan Manitskiga. Uurime kogu, aga ka Jaani ennast.
Sattusid Rootsi päris väikese poisina. Kuidas su elu seal kulges?
Jah, kasvasin Rootsis üles, käisin ülikoolis, õppisin majandusteadust. Seejärel töötasin IT-firmas IBM kaheksa aastat, panganduses ja finantsalal kümmekond aastat ja siis läksin esimest korda pensionile ning kolisin Rootsist Belgiasse. Kõige rohkem on üldsusele huvi pakkunud fakt, et tegin kümme aastat popansambli ABBAga koostööd.
Kui Eestisse tulid, olid siin välisminister.
Jah, see oli väga huvitav aeg 1992. aastal. Selles, et ma Eestisse tagasi tulin, oli „süüdi“ Lennart Meri, kes kutsus mind välisministri kohale. Keeruline aeg, Lennartil olid oma soovid. Ta oli nõus välisministri kohalt lahkuma ja presidendiks hakkama, kui ma võtan sama paberi peal temalt välisministri ameti üle.
Kas kogusite kunsti juba enne, kui Eestisse kolisite?
Ei, sellist huvi mul siis veel polnud. Elasin Rootsi läänerannikul ja üks eesti kunstnik, kes läheduses elas, oli Eerik Haamer. Käisin tema poja Joeliga samal ajal ülikoolis. Kui ma siia tulin, siis teadsin eesti kunstnikke nimepidi. Esimene pilt, mis ma ostsin, oli Jüri Arraku „Punane lend“.
1990. aastate keskpaiku hakkasin rohkem käima kunstinäitustel, galeriides ja oksjonitel ning mul tekkis ahhaa-elamus. See avas mu silmad millelegi uuele.
Keda sa eesti pagulaskunstnikest Rootsis teadsid?
Eerik Haamer, Olev Mikiver, Karin Luts… Neid oli mitmeid, kes sattusid sinna sõja ajal. Enamasti olid eesti kunstnikud Rootsis vabrikutöölised või kuskil arhiivis tööl. Minu isa töötas tekstiilivabrikus koos ühe eesti kunstnikuga. Rootsi eestlaskond teadis üldiselt kunstnikke, kes Rootsis elasid.
Kuidas eramuuseumi idee sündis?
Kui ma riigiametist lahkusin, käivitasin Viinistul taas kõigepealt kalatööstuse 1996–97. Mul oli siin 240 töölist ja me tootsime samamoodi nagu Kirovi kolhoosi ajal kalakonserve, pasteete, sprotte. Kõik need praegused Viinistu Kultuurikeskuse hooned olid siis kalatööstuse all. Turustasime oma toodangut Venemaale, kuni venelane pani 1999. aastal majanduskriisi ajal piiri kinni. Uutele välisturgudele minekuks olime liiga väikesed, nii et kalatööstus jäi seisma. Mõtlesin, et mida siis siin ette võtta. Olen Viinistul sündinud ja ei tahtnud, et see paik oleks üks surnud küla mere ääres. Uut tootmist siia meelitada oleks olnud raske, sest Tallinna külje all oli tühje vabrikuhooneid palju. Nii juhtuski, et kõigepealt tegime väikese kunstinäituse külmhoones ja siis hakkasime samm-sammult kasvama.
Mis on eramuuseumi võlu ja valu?
See on kallis lõbu, aga igal juhul väga meeldiv. Kui seda kultuuri – muuseumit, teatrietendusi, kontserte, seminare jms – poleks, siis oleks Viinistul väga igav. Inimesed tulevad kõikjalt üle maailma siia. Oleme aasta ringi muuseumina lahti ja see pakub rõõmu, sest tänu sellele kohtun väga huvitavate inimestega. Suvisel ajal olen ka ise siin nii palju kui võimalik, sest Tallinn on siis turiste täis. Nii et kui kütte- ja elektriarved kõrvale jätta, siis on siin väga tore!
Kui palju Viinistul aastas külastajaid käib?
Oleme teinud statistikat, et koos kooligruppide ja kultuuriürituste külastajatega paarkümmend tuhat inimest.
Mitu inimest muuseumis töötab?
Muuseumis töötab üks proua, kes on asjaajaja, ja kolm valvurit. Hotellis (mis mahutab 100 inimest), toitlustuse, konverentsi ja haldusega kokku töötab suvehooajal 35, talvel 15–20 inimest. Kunstieksperte meil palgal ei ole ja restaureerimistöid me ei tee nagu teised kunstimuuseumid. Oleme ikka vaid asjaarmastajad.
Kes on teinud Viinistu muuseumi suurepärase ekspositsioonikujunduse?
Urmas Vaino ja tema abikaasa Sülli-Reet Vaino. Mina ei sekkunud.
Milline periood sulle eesti kunstis kõige rohkem meeldib?
Mul on siin maalid baltisaksa ja Pallase aegadest kuni tänapäevani välja. Eesmärk on anda ülevaade eesti kunstiajaloost. Maal on nagu raamat: kes maalis, mis ajastul… igal teosel on oma lugu. Ühel päeval meeldib üks maal, teine päev mõni pilt hoopis teisest ajastust – see on individuaalne ja sõltub meeleolust, isegi ilmast.
Kes sulle nüüdisaja eesti kunstnikest meeldib?
Andekaid kunstnikke on palju, nimesid nimetamata, kes teevad ka välismaal näitusi. Mõni praegu tundmatu noor kunstnik võib olla 30 aasta pärast väga hinnatud. Paljud ei saagi eluajal tunnustust.
Millised maalid sul kodus seinal on?
Viinistu kodus on mul Richard Sagrits, Jüri Arrak, Valve Janov, Henn Roode, Eduard Ole, Eerik Haamer, Ado Lill. See on kirju pilt eri perioodidest.
Kas tunned, et mõni pilt on veel sinu kogust puudu?
Kui meil on juba ambitsioon pakkuda ülevaade eesti kunstiajaloost kuni tänapäevani, siis lahkunud kunstnike töid on raskem leida. Näiteks on Villem Ormissoni ja Ando Keskküla maalid veel püsinäituselt puudu. Nooremate kunstnike töid on kergem leida, sest nemad toodavad ju pidevalt juurde. Ühe kunstniku üks töö ei näita õiget pilti – tema erinevatest eluperioodidest oleks näitusele ikka mitut pilti vaja, et teda tutvustada. Jaan Toomikul on näiteks terve sein kaheksa pildiga, Arrakult on ka mitu pilti. Sotsrealismi perioodi esindajaid on aga seda vähem.
Sa oled päästnud hävingust mitmeid maale. Milline on olnud kõige drastilisem saamislugu?
Kõige omapärasem lugu on see, kui juhtusin nägema, kuidas suure hotelli fuajee remondi tegemise käigus visati üks maal prügikonteinerisse. See oli Andres Toltsi pilt! Päästsin selle hävingust ja kinkisin ühele koolile. Hiljem ostsin oksjonilt aga endale.
Kas vahetad tihti teiste kollektsionääridega pilte?
Mitte kunagi pole vahetanud ega müünud, aga välja laenanud olen neid küll. Praegugi on mõned pildid näiteks Riias, Kadrioru lossis, Haapsalus. Mõnikord oleme ka ise teistelt laenanud mõnda vahetuvat näitust korraldades.
Viinistul ei ole kunst ainult näitusesaalides, vaid ka õues on väga huvitav kohvrite installatsioon.
Kuidas need sinna said?
15 aastat tagasi oli Tallinnas rahvusvaheline biennaal. Kunstnikud Marko Mäetamm ja Kaido Ole tegutsesid mingi aeg ühise nime taga – mister Schmidt. Nad tegid 100 betoonist kohvrit ja need paigutati üle Tallinna linna laiali: sadamasse, lennujaama, Balti jaama. See oli just see aeg, kui toimusid pommiplahvatused Euroopas. Inimesed hakkasid politseisse helistama, et jälle üks kahtlane raske kohver seisab kusagil. Lõpuks korjati kohvrid kokku. Mitu aastat olid need okupatsioonide muuseumis, kus on nüüd koopiad – originaalid on Viinistus. Nende kohvritega on huvitav lugu, et inimesed tulevad-uurivad neid ja silte, kus kõik mr Schmidt on rännanud mööda maailma. Aga tihtipeale juhtub, et vanemad inimesed saavad hoopis teise assotsiatsiooni, seoses põgenemisega läände siit rannikult. Inimesed tulid ju siia koos kohvrite ja lapsevankritega, et põgeneda sõja eest. Paadid olid ülekoormatud ja tihti jäid kohvrid kalda peale maha.
Kas maalide valiku juures on sul mõni ekspert ka abiks?
Olen maalid valinud enamasti oma maitse järgi. Nüüd, hilisemal ajal olen teinud oma maitsega kompromisse, kui olen tahtnud täiendada kunstikogu. Tore, kui oleks keegi asjatundja, kes annab head nõu ja soovitab. Galeriidest helistatakse ikka, oksjoneid jälgin samuti.
Kas pead oma kunstikogu kohta arvet?
Kunstikogu register on meil loodud: Viinistus on üle 1000, ERMi näitusele tuleb umbes 200 pilti. Kogus on ka mõned skulptuurid – näiteks tihtipeale on meil Tammsaare kuju ees loengud ja seminarid –, aga eraldi ma neid ei kogu.
Mõned maalid on meil veel ilma autoritetagi, aga juhtub huvitavaid asju. Paar nädalat tagasi käis muuseumis üks vanem härra Californiast. Ja ta tundis ära oma ema, proua Selma Koorti ühel maalil, kus daam istub rohelises kleidis. See on Gustav Raua 1934. aasta pilt.
Aastaid tagasi aga külastas muuseumi üks vanaproua, kes oli noorena Estonias laulja. Therese Raide tundis ennast ära noore neiuna Johannes Greenbergi pildil „Näitlejad garderoobis“ (1946–51, õli, lõuend).
Kas sul on tekkinud uusi ideid muuseumiga seoses?
Stockholmis oli eelmisel aastal suur Enno Halleki ülevaatenäitus. Olin seal avamisel ja Eestist oli veel kümmekond härrasmeest koos Aimar Jugaste ja Harry Liivrannaga. Olime tagasiteel sama laeva peal, jäime kauaks istuma ja tekkis tore mõte, et teeks seltsi. Lõimegi siis Viinistu Kunstimuuseumi Sõprade Seltsi. Eks me teeme veel neid ekskursioone, lähme sügisel Vilniusse, hiljem ehk Berliini ja ühest Palermo erakunstimuuseumist on meil ka kutse.
Miks tahtsid just ERMi oma kunstikogu näitust tuua?
See on esimene kord, kui Viinistu kunstimuuseum läheb nii suures mahus teise muuseumisse rändnäitusele. Mõte tekkis juba paar aastat tagasi. ERMi avamisel kolm aastat tagasi oli galeriis kümmekond minu kogu pilti väljas. Sealt läkski see mõte idanema.
Kas on lootust, et teed ERMi näitusel ekskursiooni?
Viinistus teen gruppidele tavaliselt vahest tunnise tuuri. Muidugi kontrollin enne üle, kas mõni kunstiajaloolane ka grupis on – siis räägin väga lühidalt. Tutvustan Eesti kultuuri ja ajalugu ning räägin legende juurde. Turistidele meeldib, kui kohalik aborigeen räägib nendega juttu. Ma nimetangi ennast Viinistu aborigeeniks. Aga mis puudutab ERMi, siis näituse enda tegemisse ma pole sekkunud, kuraator Reet Mark valis ise pildid välja. Loodetavasti saan ikka avamisele kutse.
