Räägin sõpradega; sama reaktsioon. Avaldused sarnanevad üksteisele ja varsti õpime me nad lihtsalt paratamatult pähe. Kahjuks on asi niimoodi ka välisministeeriumis, mis endale ometi taolist lolli ja uimast lähenemist lubada ei tohiks.

Venemaa on Venemaa.
Aga ta on siiski sajapalgeline.

Siinkohal soovitaks tutvuda teistpidise tendentsiga, nimelt Turkmeeni väsimatu presidendi Nazarbajevi tegevusega. Hetkel, mil ta Putinile 9. mail võidupüha puhul õnne soovis, tõmmati parasjagu Turkmeenias maha Vene viimast kultuurikeskust. Mõni aeg tagasi keeldus Turkmeenia tunnistamast nõuka-ajal välja antud ülikoolidiplomeid. Vene diplomaadid mõmisevad koridorides, et Turkmen-Basii olla sõna-sõnalt öelnud: “Me ei aja mitte kedagi Turkmeeniast minema. Aga me teeme kõik selleks, et nad läheksid ise”.

Ja lähevad ka.
Ja Venemaa ei köhi grammigi.
Muidugi. Energia, Turkmeenia maagaas.

Kusjuures, tõmmates paralleele Venemaa sudimisega Läänemere ääres, ei saa teisiti, kui olla kahjurõõmus – näiteks avades meili vene ajakirjanike sõnumiga, milles seisab, et 100 000 turkmeeni venelasest lahkub Turkmeeniast iga päev orienteeruvalt 25 perekonda.

Nõme suhtumine, muidugi.

Aga siiski põhjendatud, vaadates teist Venemaad siin või? kolmanda Venemaa käitumist T?et?eenias.

Istusin siinsamas vanalinnas koos T?et?eenia presidendi esindaja Imran Ahajeviga, kes 1) palus tänada valitsuse poolt neid 28. inimest, kes kirjutasid alla T?et?eenia toetuskirjale ja 2) loodab ikka veel, et Eesti mingitmoodi sealtoimuvale reageerib.

Lootus on lollide lohutus? Aga kelle veri voolab T?et?eenias? Meie.

Sest – mõelgem maagaasile Turkmeenias – meil ei ole alust vastupanule muus plaanis kui isiklikus tahtes. Ja mingil hetkel – nagu ütleb toetuskirja algataja Kaarel Kressa – peame me hakkama mõtlema kui valijad. Ja otsustama nende inimeste kasuks, kellel on välispoliitilist selgroogu.