Jaanuari alguses, kui proua Taimla enesepõlemise tuhk tasapisi langema hakkas, ütles üks õelkeel, pervert, sekspiltidega hangeldaja, nuhk ja pederast.
Pange tähele, õed, mehed, vennad, see ei jää viimaseks. Vastikutel inimestel on kahjuks tihti õigus. Ei läinud eriti kaua, järgmine otsustas ennast põlema panna.
Kõnepruugis sageli kasutatav: pane ennast põlema! jäi oluliselt harvemaks.
Pärast kolmandat juhtumit kippus sootuks kaduma.
Õelus ise ilmus jälle välja, nilpas oma rõveda keelega üle priskete vastikute mokkade ja nentis: mis ma ütlesin. Ehkki tegu on erakordselt halva ja jälgi inimesega, vt esimene lause, tekkis vaikus – mis ta veel ütleb.
Saavutanud ihaldatud tähelepanu, seadis õelus ennast mugavamalt istuma, varastas kellegi hoolikalt segatud kakao, süütas sigareti (lurjus! mürgitaja!) ja hakkas oma vastikul häälel, õliseid silmakesi pööritades, seletama: Kunagi ammu, ammu, kui enamik teist veel üldse ausat töömeheteed ei sammunud, vaid alles õpingute teel teadmisi omandasite, käis üle suure-suure maa, mida N. Liiduna tunti, selline laine nagu lennukikaaperdamine. Neid tuli kokku pea kolmkümmend paari kuu jooksul. Viimasel perioodil pea iga päev. Inimene vaatas õhtul Vremjat, ahaa, kaaperdavad, tahaks ka välismaale, valmistas endale relvataolise eseme ja aidaa! lennujaama.
Ega ta ju seda osa kuulanud, et lennukikaaperdajatel pole kuskil kohta ega varjupaika, kui just mõnda väga peenikesse riiki ei lenda. Aga seal ei taha keegi olla. Ja tõenäoliselt pole maandumisradagi.
Õelkeel jätkas:
Kunagi ammu-ammu, siis, kui mõned teist juba ausat töömeheteed sammusid, juhtus kaugel-kaugel Ameerikamaal sihuke lugu, et üks naisterahvas lõikas oma mehel ?vantsu maha. Bobbitt oli mõlema nimi.
Ime küll, aga kahe nädala möödudes hakkas üle meie kauni paljukannatanud Maarjamaa tulema väga huvitavalt üheülbalisi uudiseid perekonnatülidest, kus naispool üritas meespoole kubet mõne kõva ja terava esemega tabada. Huvitav märkida, et enamikul neist juhtudest olid osapooled üsna eakad, et mitte öelda suisa vanad. Üle seitsmekümne kindlasti.
Ning, jätkas see jälgand:
Vaadake vaid, mis juhtub, kui keegi kuskil teeb pommiähvarduse. Hiljemalt ülehomme tuleb neid uudiseid veel. Pulli pärast, milleks tahes. Räägi sa, palju räägid, et suur vend on peal, kuuleb kõike, näeb kõike, määrab asukoha 50 meetri täpsusega, kui sa ütled, et niimoodi saab teha, niimoodi ka tehakse.
Nüüd, ütles roppsuu, oodakem ainult järgmist enesepõletajat. Keegi tuleb kindlasti. Nad loevad, need inimesed, kes praegu ei teagi, et ennast mingil hetkel ära tappa kavatsevad ja tol hetkel, kui otsus küps, lähevad nad ja panevad ennast põlema. Ise ei tea, miks, tundub talle tol hetkel. Lihtsalt? tähelepanu pärast. Ta unustab sel hetkel lood sellest, kui valus on põlenud nahka surra ja kui kaua see aega võtab. Talle on manuaal antud, sisuliselt: selle aasta enesetaputrend on enesepõletamine.
Anna inimesele manuaal, tikud ja bensiini leiab ta ise, ütles jälkmoll.
Sel hetkel tuli teade enesepõletajast. Rõvedik ei jõudnud irvitama hakata, enne sai peksa.
Paras.