Millal see siis algas? Kes seda nüüd enam mäletab. Aga mõiste sex appeal kodunes Eestis vist umbes seksirevolutsiooni aegu. Kuid pidi kuluma veel aastakümneid, enne kui kõikjalt hakkas kostma nagu transis ümisetud mantrat: Ole seksikas. Saa seksikamaks veel. Om.
KOHUSTUS OLLA SEKSIKAS
Ja siis ühel päeval sai seksikusest kultus. Kohustus olla seksikas. Alati ja igal pool. Kontserdil, koosolekul, reisil või arsti juures – olge provokatiivselt isuäratav, meenutage oma riietuse, meigi ja käitumislaadiga kõigile alati seksi. Sütitage igaühes ja igal pool põguski himur mõte. Midagi ei tohi jätta juhuse hooleks või aimatavaks. Paljastage kõht, laske kangal pingulduda reitel, tuharatel ja rindadel. Kasutage huuleläiget, mis jätab mulje, et te huuled on ahvatlevalt niisked. Tehke, mis tahes, peaasi – ajage neil pea segi! Ajage pea segi taksojuhil, oma ülemusel, tennisepartneril, naabril, korstnapühkijal. Vahet pole. Paotage huuli, vestelge poolsuletud silmadega, tõmmake keelega üle huulte!
VAJADUS PROPAGEERIDA PIINA
Märkamatult kaob seksikuse side seksiga. See pole suunatud kellelegi ja on ühtlasi igaühele. Mehepilk seirab kõikjal kümneid ja sadu ärritajaid: paljad rinnad lehekioski vaateaknal, läbipaistev kleit tänaval, läbi kumamas stringides tuharad. Ultraminiseelikud, mis tõotavad hingematvaid välgatusi. Paljad rinnad rannaliival. Paljad kõhud. Veel paljaid kõhtusid? Juba härra Sartre sedastas, et elu on põrgulik pendeldamine piina ja tülgastuse vahel (n-ö enne ja pärast).
Nii otsustasidki arvamusliidrid ühel päeval, et on aeg teha lõpp sellele pendeldamisele ja tarvis on propageerida piina. Ei mingit tülgastust, kõik on igavene “enne”, igikestev piin. Tänavad täitusid väljakutsuvaist sireenidest. Piinad muutusid väljakannatamatuks. Keegi ei kuulanud enam mõistuse häält. Nad vaatasid lummatult.
SEKSIROBOTITE AEG
Mida te ka ei osta – ketassaagi, autot, veini või mööblit – reklaam seob selle te alateadvuses seksiga. Lennureis seostub seelikut kergitava stjuardessiga; Martini väänleva beibega, kes tassib kapis konutavale vennikesele drinke; jalgratas poolpaljaste tuharatega; neljateraline pardel tänaval silitama sööstvate neidudega;
Simpeli punavalgest hullutajast rääkimata.
Või võtame staarid. Olgu säravad tähed või tuhmivõitu tähekesed, varem või hiljem ei suuda nad kiusatusele vastu panna ja heidavad riided ült (kui on midagi heita, mõistagi). Enesepaljastamine on muutunud heaks tavaks.
Ja üldse – selle iseloomuliku ahne huvini, mille kutsub inimestes esile seksiga seotu, ei küüni miski muu. Iga endast lugupidav naisteajakiri on seksijutust tiine. Iga uus põlvkond saab üha teadlikumaks.
Tänapäeva tulnuk-laste põlvkond kõneleb asjadest õigete nimedega. Kõneleb ja kõneleb. Nad teavad, et seksikus pole mingi sünnipärane eelis, vaid seda tuleb sihiteadlikult kultiveerida. Enamgi veel – nad teavad, et seksis ei tohi mingil juhul olla amatöör. Parim, mis sa enda (teistest rääkimata) heaks teha saad, on jõuda virtuooslikkuseni. Abivahendid on IN. Sado-maso ka. Kas siin lõhnab robotlikkuse järele? Robotid ruulivad!
OSTKE KÄSIRAAMATUID
Võtame pesumoe. Mis meile tõid 90-ndad? Push-up, stay-up ja stringid. Kas keegi pruugib siin suud mugavuse teemal? Lollakas. Mõelge korsettidele. Ja tikkimistööle. Don’t talk, just kiss.
Valehäbi ei pea meid kammitsema. Vibraatoritest sobib kõnelda ka avalikult. Nagu oleks need midagi peent, mitte pelgalt kummifallosed. Viimaseid pakutakse ka koguperekataloogides: ostke kardinaid, tolmuimejaid ja nokusid. Elu nagu keset mõnd vanakreeka viljakusrituaali. Ainult vilju pole kuskil. Tõotatakse seninägematut õndsust. (Kas siin ei sisaldu mitte kellegi pihta kriitikat? Justament. Sest reklaamitegijad teavad – konkurendid tuleb maha teha. Mehed, ostke käsiraamatuid!)
RASKE ON OLLA MEES
Ma ei kujuta ette, kui kohutav peab olema tänapäeval mees olla. Ikka väga kohutav. Vanasti oli naistel hing kinni nööritud (pushup!), varbad talla alla keeratud (ok, see oli Hiinas) ja tikkimistöö näpus. Aga nüüd!
Aga nüüd? Võib mees infarkti saada. Sooline võrdõiguslikkus. Olid ajad, mil naised olid ranged ja tõrksad, koguni aimutud, lõbumaja aga pakkus kosutavat eneseunustust; seal oli kaabuga lehvitamine ülearune. Ja meestel olid mööndavasti vajadused, mida naistel polnud. Nüüdki võib mees küll vahel kaabu silmile tõmmata ja minna unustuseallikale (valvsust unustamata, sest avalik maja pole ju veel paik, kust tagasi ei tulda!) Kui korraks veel saaks sõõmu rüübata? Allaheitlikkust. Ja nad lähevad. Paistab minejate tummi kolonne.
ÜLEÜLDINE TÜLGASTUS
Valitakse aasta seksikamaid. Mis siis, et nemad, seksikad, ei ahvatle. Seksikus devalveerub. Seni pole valitud kõige ahvatlevamat kooliõpetajat, arsti või sõdurit. Jõuame! Poliitikute seksikus aga on juba huviorbiidis.
Mida me inimeses hindame, kui seirame teda seksikuse vaatevinklist? – kas ta on isuäratav ehk rahvalikumalt – pandav. See on üks meedia võimu tahke: kes te ka pole, olge soliidne ja väärikas eas ärimees, teadlane, poliitik või ooperiprimadonna, ajakirjandus esitab rahvale küsimuse: “Kas ta on pandav?”
Häbi teile, kui te seda pole. Veel häbiväärsem, kui te ei tahagi olla. Mida te siis üldse tahate? Selge see, et seksikus müüb. Teie ei tahagi müüa? Rumalus! Proovite ehk vähemalt poliitikat seksikalt teha?
Kuhu me niimoodi jõuame? Kui pendel jõuab teise äärde, saabub üleüldine tülgastus.
Võib-olla on siis käes islami aeg.