Rooma sõduri pigem okastraadiga saranev piits lööb Õnnistegija ihust ära terve lihalõigu, ristil tuleb kannataja käsi liigesest lahti ja liigesekohale hakkab kogunema verd ning kui soldat torkab Jeesuse külje sisse, pritsib veri talle näkku. Lastel on kõige rangemalt keelatud seesuguseid asju vaadata, kuid keegi seda muidugi kontrollima ei hakka.
JUST NII SEE OLI
Ortodokssed rabid on filmi keelanud ka oma koguduseliikmetele. “Kristuse kannatustest” tuleb selgelt välja, kes nõudsid Jeesuse surma lausa palavikuliselt – need olid religioossed juudid. Juudid ütlevad Koraanis: “Meie tapsime Jeesuse Kristuse, Maarja poja ja Jumala apostli.” (4.157). Ja kohe lisatakse autoriteetselt, et tegelikult nad ei tapnud teda päriselt, sest ta saab tunnistama nende vastu Viimsel Kohtupäeval.
Tagasi filmi mõju juurde. Denveris tungis juutide püha Purim’i eelõhtul vihane rahvahulk sünagoogi ja mõned pühad asjad jõuti puruks peksta. Põhjus – Mel Gibsoni The Passion of Christ.
Filmi põhjal ei küll jää mingit kahtlust, et Jeesus suri juudi ülikute tungival nõudmisel, et juudid pesid pärast käsi ja ütlesid: “Tema veri tulgu meie ja meie laste peale”, et Pontius Pilatus teadis, et Jeesuse säästmisel “riskiks ta veel ühe mässuga”. Need on filmis kajastuvad faktid, mille peale Rooma paavst pead vangutas ja ütles: “Just nii see oli.”
PARIM MITTEJUUTIDE SEAST
See aga oli juba Tacitus, kes märkis, et juudid söövad teistest eraldi, magavad sõjalaagrites eraldi ja hoiduvad hoolega vahekorrast teisest rahvusest naisega. Tagatipuks käskis rabi Schimeon ben Jochai Talmudis tappa mittejuutide (Goim) seast parima. Kuigi niisuguseid asju ei ole kombeks heades seltskondades meenutada, on juudisoost filosoof Jacques Derrida selle peale ohtralt oma väärtuslikku tinti raisanud. Ta räägib toetudes ka kunagiste filoloogide arvamusele, et “parim” tähendas Rooma keisrit, Juudamaa anastajat. “Parim” tähendas rikkaimat, võimsaimat, suursuguseimat, kellel oli ka samas tohutult võimalusi halba teha niihästi Juudamaa kui ka ükskõik missuguse teise ääremaa rahvale.
Nõukogude Liidu mõistes oli Stalin nii mõneski mõttes “rikkaim, võimsaim ja suursugusem”, kuid sellegipoolest (ja seda enam) luges vähemalt 1941. aastal iga õige eestlane õilsaks teoks talle kuul otsaette lasta. Sellepärast ei saa keegi kuidagi pahaks panna, kui juudid soovisid hilisantiigi lõpuosas Rooma keisrit tappa. See oli aeg, mil “parim” tähendas tõepoolest nobilitast, see nimigi – Nobilitas – oli tulnud Rooma ühe edukaima ja viljakaima aadliklanni nimest.
Teine asi on siin see, et Talmudi õpetussõnu kasutatakse ära tavaliste antisemiitide poolt, ilma igasugust konteksti arvestamata. Õllekõhuga filister, kes praalib, kui parempoolne ta on ja kuidas ta kõiki juute, kommuniste (või vastupidi: “töölisklassi kulul elajaid”) vihkab, ei küsigi kontekstist, vaid räägib juutide salakavalast maailmavallutamise vandenõust, mittejuutide tapmisest, “holokausti väljamõtlemisest” jne.
KES OLI SURILINAL LAMAJA?
Eestis on veel teinegi kildkond, nn. “Iisraeli sõbrad”, puhtad etnilised eestlased, kes on juudi lobby teenistuses. Nemad vestavad selgelt kinni makstud juttu sellest, kui alatult püüavad palestiinlased juute nende ajalooliselt kodumaalt välja ajada, kuidas palestiinlased olevat kõik põuepommarid ning püüdvat teisi tüssata pea iga tehingu jooksul. Kuna nemad on oma raha kätte saanud, ei jäägi neil üle muud, kui õigustada juutide buldooserit, mis rahulike külaelanike majasid ümber lükkab. Teatavasti on olemas kadakasaksad ja pajuvenelased, on muidugi ka “iduiisraellased”. Jüridest ja Jaanidest saavad kergesti Moi?e ja Avraam, kui see vaid nende rahakotis sissepoole liikumist tekitab.
Kuna hiljaaegu tõestasid teadlased, et kuulus Torino surilina on tõepoolest 1. sajandi Iisraelist, siis võiks küsida, kes oli siis see surilinal lamaja? Kes oli too umbes 80 kg kaaluv 180 sentimeetri pikkune musklilise kehaehitusega habemik, kelle pöidlad oli tõmmanud peopessa surmakangestus (rigor mortis)?
Tänapäeval räägitakse juba väga vähe sellest, et Jeesus Kristus oli abstraktsioon. Teda peetakse ikkagi konkreetseks isikuks, kellest on tõendeid isegi Jeruusalemma Talmudis. Lihtne loogika ütleb, et kõige parema kinnituse saab just Talmudist, juutide raamatust, kuna Jeesus ise oli juut.
YESHU, PETIS JA ?ARLATAN
Talmud teatab meile, et Naatsaretlane (Yeshu ben Pantere) oli juukselõikajanaise Miriam Satda poeg. Miriami mees olnud Paphos ben Yehudah (piibliloost tuttav Joosep), aga tema armuke oli Pandera (Pantera). Talmudi järgi teadnud Naatsaretis kõik, et Miriam ei olnud oma mehele truu ja näitasid tema peale näpuga, öeldes Sat da (langenud naine, “see kes reedab” aramea keeles). Mõned uurijad kinnitavad, et nime Satda (või Sotda, ülipika oga) ei tule sugugi võtta langenud naise tähenduses, vaid see on keeleline paroodia kreeka sõnale soter (“Lunastaja”). Teadlaste arvates on siin raske järeldusi teha, sest aramea keelgi on pikkade sajandite jooksul muutunud, varajasem “o” sai “a-ks” jne.
Kui Jeesuse hukkumist Talmudi põhjal veidi tänapäevastatud terminitega ümber jutustada, käis asi järgmiselt.
Paasapüha õhtul löödi Yeshu Naatsaretist risti. Heerold kuulutas: “Yeshu Naatsaretist on Iisraeli halvale teele juhtinud, sest ta on nõid ja soovib kõigile hävingut. Neljakümne päeva jooksul võib igaüks tulla ja tema kaitseks midagi öelda.” Keegi seda ei teinud ja nii ta siis löödigi paasapüha õhtul risti. Ent Ulla (4. sajandi juudi õpetlane Babülooniast) lisas kommentaariumina: “Kas keegi saab üldse midagi Yeshu kohta head öelda? Ta oli petis / ?arlatan ja me ei pea talle halastama. Kõigevägevam käsib selliseid mitte kaitsta. Ja tema on siiski erand, sest ta on lähedal nendele, kelle käes on võim.”
Fraasi üle “nende, kelle käes on võim” on parimad hebreistid palju vaielnud ja jõudnud arusaamisele, et mõeldud on poliitilist või religioosset võimu. Ega siis asjata kinnitanud Jeesus, et tema kuningriik pole siit maailmast ning mitte ilmaaegu ei lasknud Pilatus kirjutada tema ristile “juutide kuningas”, mis juute pahandas.
ERINEVAD JUUDI ALLIKAD
Dr. Gustav Dalman kirjutas teoses “Jeesus Kristus Talmudis, Midrashis ja Zoharis”: “Jeesuse lugude põhielemente ei ole ajalooline mälu kunagi unustanud. Mälus on ikka alles, et ta ära anti ja et see juhtus öösel.”
Erinevad juudi allikad väitsid väga erinevalt.
Babüloonia Gemara (Talmudi teine osa): versioon kellestki Yeshust, keda tema õpetaja hülgas selle eest, et ta Aleksandrias naisi vahtis.
Josephus Flavius: versioon Jeesusest (araabia, kreeka, heebrea keeles), kes pidas end Messiaks, kellel oli palju järgijaid, kes tegi kentsakaid imetegusid ja kes löödi risti Pontius Pilatuse valitsuse all.
Josephus Flaviuse tekst modernses rekonstruktsioonis: sama, mis eelmine, kuid arvatakse, et Flavius nimetas Jeesust veel ka koletiseks ja nõiaks.
Versioon Midrashist (s.o. Toora tekstide seletus) kaudselt Jeesuse sünni kohta: Idast tulid kolm tarka (Magi) ja ütlesid: “Kus on siis juutide äsja sündinud kuningas, me oleme ju tema tähte tõusmas näinud?” Vana Testamendi prohvetite järgi pidi täht (Messia võrdkuju) sündima Jaakobi soost. Kuid rabi Akiba (50-135) uskus, et Messias on hoopis mässaja Bar Kochba (sõna-sõnalt Tähe Poeg). Jeesusest uskus Akiba, et too oli tõeline koletis. Ta jutustas järgneva loo.
Iisraeli vanemad istusid kord koos ja nägid kahte poissi mööda minemas. Üks neist kandis peakatet, teine mitte. Siis vaatas rabi Eliezer seda teist ja nägi, et see on sohilaps. Rabi Joshua arvas, et see laps on eostatud menstruatsiooniajal. (Menstrueerivat naist peavad juudid ebapuhtaks.) Rabi Akiba sekkus nende jutuajamisse: see on niihästi sohilaps kui eostatud menstruatsiooni ajal. Ta sõnas: ma tõestan seda. Ta läks poisi ema juurde ja nägi, et naine müüb turul ube. Akiba ütles naisele: “Kui sa vastad mu küsimusele, siis ma tõotan sulle taevariiki.” Tema vastu: “Tõota seda mulle.” Akiba hakkas juba ütlema oma vannet, kuid mõtles ümber ja küsis: “Kuidas sa selle poja said?” Tema vastas: “Pulmaööl oli minul menstruatsioon ja peigmees hoidis minust eemale, aga kõige parem mees kasuta selle ära ja nii sündiski mulle poeg.” Ühes teises tekstis kinnitas Akiba, et mõistuloos pidas ta silmas ka Jeesust, kelle elust tema teadis samasuguseid fakte. Katmata peaga poiss olekski siis justkui Jeesus.
PÜHA NIMI ON TABU
Juudi allikad, mis räägivad Jeesusest, on vastuolulised. Palju on kukkunud ajatolmu, varisenud põrmuks, terved rahvad, generatsioonid, traditsioonid on sündinud, elanud ja surnud, inimese mälu selekteerib aga ikka välja olulise. Juudid uurivad iga päev oma pühasid tarkuseallikaid. Kuid huvitav on see, et nende religioossetes ja muudes tekstides öeldakse Jeesuse kohta üsna tihti kaudselt “see mees” (Eisenmenger, “Entdecktes Judenthum”). Keda kardetakse, selle nime ei öelda ju välja, loomulikult.
Keskaja demonoloogiliste tekstide autorid ei kasutanud samuti kunagi väljendeid “neitsi Maarja” või “Jumalaema”. Nad ütlesid “see naine”, sest nimi oli tabu. Nad kartsid Maarja pühadust. Nimes oli kohutav vägi, mis võis patuse tappagi. Deemonid kartsid Jumalaema, aga mõned neist pelgasid ka pattu.
Deemoneid oli igasuguseid, mõned halvemad, mõned paremad. Mingem praegu vaatama mõnesse pühasse hiide või allikale: võib-olla hoiab mõni deemon ikka veel vanast tammest hammastega kinni ja lõdiseb Jumalaema vägevuse ees.
