Olin alati veendunud, et türannideks saavad läbikukkunud kunstnikud. Olnuks neil pisut enam talenti, osanuks Hitler pisut paremini akvarelli maalida ja Stalin pisut paremini luuletusi kirjutada ja polnuks neil tarvis hävitada miljoneid, et saavutada masside jumaldamist. See, mille türann võtab jõuga, hirmuga, kontsentratsioonilaagrite ja piinamisega, saavutab mingi Mozart ilma igasuguse nähtava pingutuseta vaid seitsme noodi abil.
KÄITUMISE VEENEV DRAMATURGIA
Stalin ei võtnud endale juhuslikult eeskujuks Ivan Groznõid: kukkunud läbi ühes kunstiliigis, saamata õigust laulda koorikapellis soolot, ei loobunud Groznõi kunstilistest püüdlustest, vaid sai esimeseks vene kirjanikuks oma isikliku individuaalse stiiliga. Ta viis läbi pöörde epistolaarses ?anris, mis on võrreldav sellega, mida tegi Andrei Rubljov ikonograafias: mitte lihtsalt keegi, kes ümbritses end jumalike kaanonitega, vaid poeet, kes mõtles metafooridega, kes kirjutas vihaseid kirju Andrei Kurbskile, kes põgenes Leetu. Kurbski teatab uhkusega Groznõile, et ei satu enam kunagi tema silme ette, mille peale Groznõi pilkavalt osatab: “Sa kirjutad, et ma ei saa enam siin näha su: häda mulle! Milline viletsus!”
Iroonia, sarkasm, sõnademäng, käitumise veenev dramaturgia, kõik see paljastab Groznõis inimese, kes kõige peenemal moel tunnetas kirja plastilisi võimalusi. Kuid tema kui kirjanik oli oma ajast ees, tema teadvusevoolud polnud kaasaegsetele mõistetavad ja kirjandusest ei saanud tema päästjat.
RIIK: LAVA JA VAATESAAL
Peale selle on türannid tahtnud juba Vana-Kreeka ja Rooma aegadest olla esimesed mitte kirjanduses, maalimises või teistes kunstides, vaid ennekõike teatris, mis on alati kokku ajanud suurima hulga plaksutajaid. Ning arvestades oma päritolu imperaator Augustusest, meenus Groznõile muidugi kõige massilisem vaataja. Rooma teatris, oletan, meeldis talle eriti näitlejate ettearvamatu hukkumine: etenduse käigus ristile riputatud statistid hukkusid, kaotades piiri elu ja kunsti vahel. See ei võinud haritud Groznõid kütkestamata jätta.
Narre ta jumaldas, ta jäljendas nende maneere. Kui Groznõi kahtlustas rikast bojaari Ivan Fjodorovi selles, ei too võib oma päritolult pretendeerida tsaaritroonile, korraldas ta järgmise etenduse: käskis Fjodorovi riietada tsaari moodi, anda talle valitsuskepp ja panna troonile istuma. Siis kummardas Groznõi kostümeeritud tsaari ees maani ning osutades talle igasugust au õukondliku kombe kohaselt, ja pussitas ta oma käega.
Ta armastas vastu võtta veiderdajaid karudega, kellega hirmutas möödakäijaid palee ees, rõõmustades, kui karul õnnestus keegi maha murda. Ükskord end lõbustades valas tsaar oma lemmiknarri Ossip Gvozdevi peale kausitäie tulist kapsasuppi; Gvozdev pistis jooksu. Tsaar lõi teda noaga, voolas veri, narr kukkus. Kohe kutsus tsaar arsti. “Tehke terveks mu hea teener,” ütles Groznõi, “ma mängisin temaga ettevaatamatult. – “Nii ettevaatamatult,” vastas arst, “et vahest ehk ainult sinu keiserlik kõrgus või Jumal suudavad ta ellu äratada.”
Oprit?nina oli puht teatraalne ettevõtmine: riik jaotati lavaks ja vaatesaaliks; näitlejad eristati nõnda, et nende sadulate külge olid seotud koerapead ja luuad (need puresid kurjategijaid ja puhastasid Venemaad) ning neile oli antud täielik ja piiramatu võim tappa kõik pealtvaatajad, kes juba ette olid kuulutatud võidetuiks. Tsaari oprit?nikud mõtlesid välja oma peremehe väärilist ajaviidet: riietasid tüdrukud lahti ja panid nad mööda õue jooksma ning kanu püüdma, siis aga tulistasid nende pihta; uputasid jõgedesse terveid külasid, istusid paatidesse ning surusid pootshaakidega vee alla kõik, kes püüdsid välja ujuda. Vägistasid, tapsid, röövisid, kiitlesid üksteise ees üha uute ja uute etendustega.
ÕELUS JA REETMINE
Ivan Groznõi armastas hukata perekondade, klannide, linnade kaupa, et hirm ja meeleheide haaraksid suuri inimhulki. Kuid võis lähedaste seltskonnas tunda mõnu ka intiimsest piinamisest. Nii sundis ta oma noort sõpra Fedor Basmanovit tapma oma isa Aleksei Basmanovit ning alles siis hukkas poja; vürst Nikita Prozorovskit sundis ta tapma oma venda Vassilit. Armastas inimesi mõnitada koos oma poja Ivaniga, kelles nägi oma teisikut, oma verise ajaviite jätkajat. Kuid hiljem tappis ka tema, tuues ettekäändeks selle, et poja naine polnud kuumal päeval riietatud seltskondliku etiketi kohaselt; poeg astus raseda naise kaitseks välja, siis virutas Ivan Groznõi naisele saapaga kõhtu ning lõi maha poja.
“Lõpuks ütleme,” kirjutab Vene riigi ajaloo autor N.M. Karamzin, “et Joanni hea kuulsus elas rahva teadvuses üle tema halva kuulsuse: oiged vaibusid, ohvrid kõdunesid, ja vanad legendid asendusid uutega? “
Ivan Groznõi üritas kosida Inglise Elizabethi, kes armastas samuti etiketti rikkuda – näiteks tantsis külaliste juuresolekul, millest vene saadikud halvakspanuga teatasid Groznõile, muide suurepäraselt teades, et ta ise mitte ainult ei tantsinud kirikumuusika saatel, vaid pani seejuures pähe narrimaski ja sundis bojaare sama tegema, kes aga polnud nõus, tappis oma käega. Saanud Elizabethilt põikleva äraütlemise, kaalus Ivan Groznõi abiellumist tema sugulase Mary Hastingsiga?
Elizabethi ajal õitses inglise teater ja nagu mulle näib, võis Shakespeare teada Ivan Groznõi kuritegudest, andes tema jooni oma erinevatele kurjategijatele. “Hamleti” lugu võib olla otseselt seotud Groznõi lähedase sugulase ja lähikondlase Boriss Godunovi trooniletulekuga. Godunov ei niisutanud oma käsi verega tsaarlikel orgiatel; ta oli valgustatud, armuline monarh, kuid ajalugu kirjutab tema arvele alaealise tsaaripoja Dmitri tapmiskorralduse, kes seisis ees tema teel troonile. Nõnda otsib ka Shakespeare’il Claudius rahu, kuid vennatapp piinab teda ega lase rahus elada.
Pu?kin, kes paljus järgis Shakespeare’i, on oma “Boriss Godunovis” sõltuv “Hamletist”.
Kuid peamine – Ivan Groznõi kõige kohutavamad kuriteod, tema õelus, sõprade reetmine, bojaaride hävitamine – au ja traditsioonide hoidjate – moodustavad türanni loomuse selle koostisosa, mille üle on Venemaal kahtlemata kombeks uhke olla ja vaimustust tunda.
KREMLI TEATER
Stalin valis eksimatult endale vene ajaloost matkimiseks eeskuju. Temagi tegi mingil ajal panuse kirjandusele, luuletamisele, kord anti koguni suurepärasele gruusia keelest tõlkijale, suurele poeedile Arseni Tarkovskile ülesanne tõlkida Stalini värsid vene keelde, kuid ometi osutus võim maailma üle tapmiste kaudu lihtsamaks ja kättesaadavamaks.
Miljonid ja miljonid inimesed, kes plaanipäraselt hävitati, olid tema vaatajaiks. Stalini arveteõiendamised nendega olid Groznõi stsenaariumidest lausa maha kirjutatud. Ka tema kutsus enda juurde külla inimesi, kohtles neid hellalt, laskis siis lahti, aga hiljem öösel sõideti nende juurde, arreteeriti ja tapeti. Stalin jumaldas efektseid stseene, teatraalseid metafoore ja sümboleid, kui lapsi sunniti vanemaist lahti ütlema, mehi naistest, kui inimesed surid füüsiliselt nälga ja sõid salaja üksteist, kui veel eile kuulus näitleja või poeet, sattudes trellide taha, muutus oigavaks lihatükiks, nagu see näiteks juhtus kuulsa re?issööri Meierholdiga, kel uurija purustas käed ja jalad ning sundis sellises seisundis mööda kabinetti roomama, hiljem aga tappis tuhatoosiga. Talle meeldis arreteerida oma lähikondlaste sugulasi – naisi, lapsi, hiljem aga kutsuda neid lähikondlasi peoõhtule ja pärida, kas miski pole nende tuju rikkunud.
Stalin, nagu ka Groznõi, tappis tegelikult oma poja, keeldudes teda Saksa vanglast välja vahetamast; ta tõukas enesetapule oma naise.
Enam kui pool sajandit on möödunud Stalini surmast; täna võite te kohata vene inimest, kes pole mitte üksnes lugenud Tolstoid ja Dostojevskit, vaid pole koguni kuulnud nende nimesid. Kuid pole mitte ühtki, isegi mitte kõige harimatumat, kes poleks kuulnud Stalinist. Ja tema nime nimetatakse sageli patriootilise uhkustundega, teadmisega tolle kuju suurusest, varjatud kartlikkuse ja allumisvalmidusega. Laagritest, oma rahva genotsiidist, hirmust, teadlikult tekitatud viletsusest ja näljast räägitakse aina vähem ja vähem, aga “kõvast käest”, millega valitseks kord, üha sagedamini ja sagedamini.
ORJAUHKUS PIINAJA ÜLE?
Vladimir Sorokin pani oma uue raamatu kaanele koerapea ja luua, mille järgi kord oprit?nikuid ära tunti. Raamatu pealkiri ongi “Oprit?niku päev”.
Vladimir Sorokin on minu arvates üks kõige huvitavamaid tänapäeva prosaiste, kes kartmatult kirjeldab kogu pori, kogu rämpsu, mis on Venemaa viimastel aastatel haisvalt üle ujutanud.” Oprit?niku päev” on fantastiline romaan, milles tegevus toimub meie päevil, ainult maad valitseb oprit?nina, täpselt samasugune nagu kuueteistkümnendal sajandil. Ning kõige vapustavam raamatus on see, et kõik on äratuntav: nii tänapäev mobiiltelefonide ja luksusautodega kui ka minevikumetsikused.
“Seadus ja kord – vaat millel seisis ja seisab Püha Venemaa, tõusnuna hallist tuhast,” räägib üks tegelastest, oprit?nik, korrates Valitseja sõnu. Seadus ja kord tähendavad, nagu alati, täielikku seadusetust, hirmu, vägivalda, röövimist, joomist. Oprit?nikud valivad välja jõuka maja, tungivad sellesse, tapavad kõik mehed, vägistavad naised. Jutustajaks on üks oprit?nikest; ta kirjeldab üksikasjalikult, nautides iga minut oma võimu kaitsetute üle, üht päeva oma magusast olemisest. Ning justkui polekski olnud tsivilisatsiooni mitut sajandit, poleks olnud raamatuid, teadust, poleks olnud korralikke ja südametunnistusega inimesi, õhuke lint katkeb momentaalselt ning paljastub inimese igavene metslasolemus, alati valmis olema kas tapja või ohver. Kuid – õnneks – on alati ka palju ebanormaalseid, vastu tuult kõndivaid, kes tõusevad üles valitseva korra vastu, tunnevad uhkust oma isikupära, mitte karja hulka kuuluvuse üle. Nende vastu on kogu maailm, kuid nad justkui ei märka seda vastuseisu ja tegutsevad oma äranägemise kohaselt. Neid – teisi – pole Sorokini raamatus peaaegu nähagi, tema kangelane ainult meenutab igasuguseid liberaale, kes julgevad olla rahulolematud valitseva korra suhtes.
Meenutab ka igasuguseid raadiojaamu, kes püüavad mõjutada nõrku päid. Huvitav, kuid Sorokin kirjeldab täiesti irooniliselt ka neid raadiojaamu, kes seisavad vastu seadusele ja korrale. Nende hulgas on raadiojaam “Vene ema pagenduses”, kes annab edasi “Kuritöö ja karistuse” teksti täieliku rõvedusena, on “Vene Rooma”, kes püüab oprit?ninat võita d?ässiga, on “Vene Pariis”, kes loeb ette raamatut “Hüsteeriline ?estikulatsioon kui elustamisvahend tänapäeva Venemaal”.
Seega tegelikult seda, mis seisab vastu oprit?ninale, ei saa nimetada nimepidi, ei saa täpselt määratleda, kuid ometi on see olemas, kas või seepärast, et on see Sorokini romaan, kohutav antiutoopia.
Oprit?nikute elu kirjeldus, kellele on lubatud kõik, on momentaalselt äratuntav, kuna kõik, kordan, mis on seotud Ivan Groznõi ja hiljem Staliniga, on mõistetav ning pole teadvusest kadunud. Nähtavasti on türanni ja timuka karisma tugevam kõigist karismadest ning allasurutuna, mahalastuna, paljaksröövituna mõtleme me ometi orjauhkusega oma piinajatest.