Sinimägedel kõrgub hiiglaslik memoriaalrist, mis keset põua tagajärjel ärapõlenud maad kõrvetavas päikses näib eriti nukker. Paljugi näib seal, meie suvel nagu tollal, 61 aastat tagasi.
ÜLIMALT VARJATUD AJALOOLÕIK
1967. aastani, mil ilmus koguteos Borba za Sovetskuju Pribaltiku, tehti nägu, et Sinimägede lahingust üldse mitte midagi ei teata. Punaarmee suur katastroof vaikiti maha peaaegu nagu Meriküla dessantki, 1967. aasta Nõukogude avalikkus tohtis heitlusest teada ainult niipalju, et kuulsal 1944. a. 26. juulil tungis Auvere kolmnurka kangelaslikult laskurrood, “võttes seal vangi 20 hitlerlast”. 20 vangivõetud “hitlerlast” – kui tuhanded punaarmeelased jäid kõrgustike ette virnade viisi maha!
Kolm päeva hiljem kaitses Grenaderimäge (kõrgustik 83,2) 75-millimeetrise tankitõrjerelvaga Pak 40 noor flaamlane Remy Schrijnen (flaami keeles “Marrastus”), hävitades 4 tanki T-34 ja 3 ülirasketanki “Jossif Stalin” (IS-2). Need juhtumid, mil IS on tankilahingus põlema süüdatud või hävitatud, on kõik kirjas ettekannetes Nõukogude hävitatud rasketankide nimekirjades (NSVL Kaitseministeeriumi arhiivist on suur osa sellest nüüd sattunud isegi Internetti).
Grenaderimäe ees pihta saanud Nõukogude rasketanke selles nimekirjas pole. Miks küll? Aga just seetõttu, et need suured kaotused on ülimalt varjatud ajaloolõik.
RAUDRISTIGA
Loeme Remy-Marrastuse Rüütliristi Raudristiga autasustamise esildisest: “Unterscharführer Marrastus 27. SS-vabatahtlike brigaadis “Langemark” [nimetus Flandria linna järgi, mille lähistel Saksa väeüksused 1915 kasutasid esmakordselt mürkgaase – A.R.] tankitõrjekompaniist sooritas kangelasteo. 29. juuli päeva teisel poolel oli kestnud raske lahing, venelased olid läinud meie positsioonide vastu lausrünnakule nii jalaväe kui tankidega. Kui tankid olid tulnud Marrastusele väga lähedale, siis hävitas ta neli T-34 ja vigastas raskelt ülejäänud kahte, nii et need põlesid ära. 4 päeva kestnud rünnak oli löödud tagasi.
Marrastus, kes oli oma kahurijaost üksinda alles jäänud, oli haavatud, kuid ta laadis, sihtis ja tabas täpselt 26-st tankist koosnevat gruppi. Äge tuli hävitas ühtekokku 3 tanki “Jossif Stalin” ja 4 T-34. Neljas IS oli jõudnud 30 m kaugusele – see oli viimane, mis jäi seisma. Marrastus sai selles heitluses raskesti haavata, kuid ta võttis siiski osa oma vägede vasturünnakust.”
Marrastuse kasutada oli tankitõrjekahur Pak-40 (Panzerabwehrkanone 40). Seda relva tootis koondis Rheinmetall idakampaania algusest saati, tegemist oli hõlpsasti transporditava ja kiire relvaga (14 mürsku minutis). Rasketanki KV esiotsa soomuse läbistamine 300 meetri pealt oli näiteks soomlaste käes selle relvaga käkitegu, nagu soomlased ise kiitlesid.
ÕPETUS
“Võit kõnnib tankide järel,” ütles Wehrmachti 2. tankigrupi juht, 22. juunil 1941 hoogsalt Vene avarustesse tunginud Heinz Guderian. “Seismine on rünnakule suunduva tanki surm” – taas Guderian. Tankikindral on avaldanud vaatlusliku lahinguõpiku “Tankid, edasi!”, milles leidus ka õpetus sellest, kuidas tankidega võidelda, kuidas tankikahurit ära peita.
“Külades oleks sellist tankitõrjekahurit hea majja sisse lükata?” Mis majast järgi jääb, sellest Guderian ei rääkinud. Et paneme aga kahuri majja, toru ent vaatab välja uksest või väravast. Ja heina – igale poole raputame just heina, nii et küll saab, see on kamuflaa?iks.
Grenaderimägi aga – ega see ei ole maja. Nõukogude rasketankid ei tulnud kaugelt, veidi rohkem kui kilomeetri kauguselt Hundinurgalt (siis oli see osaliselt põld, praegu aga heinamaa). Vaevalt edasi liikuma hakanud, said nad juba aru, missugune hea kaitsepositsioon Grenaderimägi on. Ometi teati hästi, et sellel künkal on esialgu suhteliselt suur osa kõikide Tannenbergi liini sellesse lõiku veetud suurtükkidest, Maitla pataljoni mehed ja tänini teadmata arv Norge II pataljoni võitlejatest, meetrite viisi dzottide betooni, maa-alused punkrid, kaevikud. Niisiis ründasid venelased seda vähemalt 26 tankist koosneva grupiga otse ja intensiivselt.
Mida hoogsam on rünnak, seda vähem on langenuid, kirjutas Clausewitz. Tankiroodu komandör, kes kõrgustikku ründas, teadis, et neid tulistaval vastasel on laadimiseks aega vaid mõni minut. Stalingradis juhtus sageli nõnda, et Pak-40, just seda relva, millega Marrastus võitles, märgati Nõukogude tankidest juba tuhande meetri pealt. Siis pidi tankitõrjekahur tegutsema väga kiiresti. Kui T-34 tiim olid niisugust tankitõrjekahurit märganud, siis üle viie minuti ei suutnud ükski kahur tavaliselt vastu pidada. Muidugi juhul, kui ta ise eelnevalt tanke ei tabanud.
MIDA CLAUSEWITZ VEEL ÜTLES
“Vaenlane ründab ülekaalukate jõududega ühte punkti, toetus tagantpoolt on nõrk – ometi sõltub kõik tagasilöömise intensiivsusest. Sõltub vaprusest ja raevust.” Toetust oli selles rünnakus tagantpoolt just nii palju, kui seda 201. diviisi 191. laskurpolgu mehed pakkusid. Lõpuks valgusid need mehed korratu massina Grenaderimäele. Seersant Georgi Amjaga pani mäenõlvale lehvima punalipu, sinnasamasse seadis ta ka kuulipilduja.
Selleks ajaks polnud kõrgendiku kaitsjaid enam suurt näha. Betoonitolm varjutas taeva, varisesid suurtükitulest hävitatud puuköndid. Ja kõikjal purustatud tehnika. ISide ära sõtkutud maad hakkasid nüüd omakorda tallama saksa tankid. Algas lähivõitlus: tank tanki vastu, Tiigrid “Jossif Stalinite” vastu. Kui Amjaga rühma olukord muutus lootusetuks, siis hakkas ta taganema, kuid sai kellegi andmetel raskelt haavata, teistel andmetel sai ta lihtsalt haavata ja langes hiljem samas piirkonnas. Seal kusagil on ta ka maetud. Vahest katab teda ikka veel “sõdurisinel, kui palju sa tead – sõduripäevadest halba ja head. Kaevikuporis sa kuivasid vast, onnis mind vaibana katsid kui last.” (Manivald Kesamaa).
Käesoleva aasta 26. juuli “Gat?inskaja Pravda” tsiteerib sõjaveteran Kukljakovi sõnu: “Püstitasime omal ajal Amjaga ja tema seltsimeeste kangelasteo mälestuseks selle samale kõrgustikule mälestustahvli, kuid viimasel ajal me isegi ei tea, kas see on üldse säilinud.” See on säilinud.
OOTAME, KOHE EI VISKA
5. augustiks olid miinipildujad näiteks Lastekodumäe päris üles kündnud, kuid selle nõlvad olid endiselt sama järsud nagu praegu. Huvitav on võrrelda kahte autorit Aleksandr Burovi juttu raamatust “Leningrad, sinu kangelane” ja Mart Laari juttu teosest “Isamaa ilu hoieldes” .
Burov: “Kuulipildujaroodu komandör Kozomazov pidi minema rünnakule kõrgendiku 84,6 vastu [Lastekodumägi]. Seda rünnakut ei kannatanud fa?istid välja ja taandusid veidi. Siis algas uuesti nende vasturünnak. Kozomazov ei saanud seda lubada ja tõstis kõik oma mehed otsustavale vasturünnakule. Saksa jalaväele aga tulid appi kolm tanketti. Keegi ütles, et roomikute alla tuleb kohe granaat visata. “Ootame”, ütles Kozomazov külmavereliselt. “Las tulevad lähemale.” Nad ootasid veidi. Esimese granaadi heitis Kozomazov ise ja see võttis roomiku maha. Teise masina purustas üks jaoülem ja kolmas pöördus lihtsalt tagasi. Kohe hüüdis Kozomazov mehed uuele rünnakule, mis murdis sisse vaenlase tran?eesse. Kuid ilmusid välja Junkersid ja Kozomazovi lähedal lõhkes pomm. See paiskas ta uimasena mulla alla, kuid mõne minuti pärast oli kangelane tudisevatel jalgadel uuesti võitluses”.
Mart Laar, kes nendest päevadest ülevaate on kirjutanud, ei viita küll oma allikaile (“Isamaa ilu hoieldes”), kuid just selline ju oligi selle sõja argipäev: “Kui varem olid ründajad raskeid kaotusi kandes taandunud, siis nüüd tungisid nad kaotustele vaatamata edasi. Võimalik, et ründajad olid kas täiesti purjus või asusid nende selja taga kuulipildujad, mis ei lubanud neil taanduda” .
CLAUSEWITZI ÕPETUS
“Mida kiirem ja tugevam on rünnak, seda vähem ohvreid,” möönis Clausewitz. Siin see ei kehtinud: ohvreid oli Punaarmee poolel niigi palju (selles piirkonnas kokku 150 000). Niisugused rünnakud vajavad kolmekordset ülekaalu: vastasel korral ei ole ründamisel mõtet. Sinimäed on kõrged mäed. Näiteks Grenaderi kõrgustik on seljandik: kui venelased ründavad seda mõnest järsemast kohast, siis on kõik võitlejad täpse tule korral juba ammu surnud enne pärale jõudmist. Või kui teha seda surnuaia poolt, siis vaevalt samuti keegi kohale jõuaks.
Seesama alguses mainitud raamat “Borba?” aga mainib, et Punaarmee ülekaal elavjõus oli kahekordne. Suurtükivägi 2,5 korda, tankiväed kolm korda. Sinimäed ongi praegu üks suur surnuaed. Seal käivad khakivärvi kaitseriietusega tegelased, kes andunult – keeled suunurgas – kiivreid, suurtükkide ja skelettide osi ning muud träni otsivad. Osa neist paikadest on kuidagi rasked ja ebameeldiva auraga; see neid ei häiri. Nad äritsevad surmaga, nad müütavad taudi.
Grenaderimäe ühe sopi juures on nüüd kena asula. Ka selle kohta on Kesamaa oma värssides toredasti kirjutanud: kus asus minu karm sõduri muldonn? Nüüd kõrgub seal purskkaev, kilkavad rõõmsad lapsed.
Kuid elust ses asulas! Paigal on halb energia: öösiti kääksuvad uksed, kostavad kellegi rahutud sammud, kostab õõnsaid kopsatusi ja huikeid, kardinad liiguvad ebaloomulikult.
Nii jääb see nüüd alatiseks.