„One day the great European War will come out of some damned foolish thing in the Balkans.” Otto von Bismarck (1888)
ESIMESE ILMASÕJA ANATOOMIA ALGUSED: Ei midagi uut siin päikese all. Kõik see, mis paneb riike tänapäeval sõdima, oli olemas juba 2000 või 200 või 100 aastat tagasi ja nii jääb ilmselt ka tulevikus. Takkajärgi tarkusi Esimesest maailmasõjast edastab kokkuvõtte ja kollaažina mitmest raamatust pärast sajandi möödumist Arvi Tapver. Kolmas osa: suurtükid ja õhuvägi tsepeliinidest lennukiteni.
Esimest maailmasõda võib pidada õigustatult suurtükisõjaks, sest just sellele relvaliigile jäi kõikjal kandev roll. Kahur kui selline polnud juba sajandeid mingi uudisrelv. Nende suurele sõjale eelnenud sajandite jooksul oli kahur jäänud justkui omale kohale. Kasvanud oli vaid tulevõimsus, erinevate mürskude kandeulatus, tuleandmise kiirus; lisandunud olid muu hulgas kaudse sihtmisega kahurid ehk haubitsad; mortiirid, millega sai tulistada püstloodsete takistuste taha ehk sisuliselt seniiti; samuti erinevat laadi mürsud: kartetšid-šrapnellid ehk kildmürsud, gaasimürsud jne.
Ent oluline oligi just see, mil määral see kõik oli kasvanud ja täiendust saanud. Seda nii merel kui ka maal.
Suurtükk ja tank
Nagu eelmistes osades juba juttu oli, ei kujutanud tankid, mis said teises ilmasõjas oma liidripositsiooni relvaliikide seas, veel olulist tulejõudu. Piltlikult kujutas toonane tank hiiglaslikku plekist karpi roomikutel, mille ülesanne oli okastraattõkked oma raskuse ja hooga maha murda ning heidutada jalaväelasi: tegemist oli siiski ju ennenähtamatu imerelvaga.
Samuti polnud lennuvägi veel tänapäevases mõistes välja arenenud. Lennuväge kasutasid mõlemad pooled eelkõige vaatluseks ehk luuretegevuseks. Vastase tõhusat pommitamist takistas toonaste lennukite veel kasin kandevõime, samamoodi nagu polnud insenerid veel lahendanud, kuidas mahutada tanki sisemusse olulist hulka mürske ning kinnitada korpuse külge midagi enamat kui mõni kuulipilduja.
Allveelaev, mis samuti polnud enam uudistoode, oli küll oma ootamatute rünnakutega tõhus, ent seda mõistetavalt vaid merel. Seevastu suurtükk purustas kaitserajatisi, tappis palju vaenlasi, viis rivist välja neidsamu tanke ja tegi üleüldse palju pahandust. Tõega, isegi vanu fotosid või filmikaadreid silmitsedes jäävad aukohal silma ikka võimsad kindlusekahurid, soomusrongil asetsevad suurtükid või hoburakendi taga kergemad, lahinguväljal manööverdatavad haubitsad.
Suurtükk – tõhus kõigeks ja ei millekski
Verduni lahinguks koondas Saksamaa pool miljonit võitlejat. Lahingutegevus algas 21. veebruaril üheksa tunni pikkuse rünnakut ettevalmistava kahuritulega. Ligikaudu miljon mürsku. Rünnaku tulemuseks said sakslased märtsi alguseks mõned ümbruskonna külad, prantslased kaotasid paar pataljoni sõdureid ja ründajad ise neli rügementi. Kuna Prantsusmaa suutis rindelõiku varustada reservidega, rauges rünnak. Toda lõiku juhtis prantslaste poolelt kindral Philippe Pétain, hilisem Teise maailmasõja aegse Saksa käepikenduse ehk marionett-riigi, Vichy valitsuse juht, kelle liitlased selle eest kollaboristi-ülejooksikuna sõja lõpus üles poosid.
Uut rünnakut alustasid sakslased 22. juunil, kasutades gaasimürske. Kuna 1. juulil algas aga Somme’i jõel too liitlaste gigantne vastupealetung, tuli Saksamaal oma tulejõudu sinna jagada. Rinne jäi sügiseni positsioonidele, kuni 21. oktoobril alustasid pealetungi juba Prantsuse väed, kasutades pea sama võimsaid kahureid kui sakslaste Berthad ning 11. detsembriks olid Saksa väed tagasi algpunktis.
Nende kahe lahingupaiga vahemaa on ligi 300 kilomeetrit. Somme’i all ei võitnud liitlased ränga hinnaga pea midagi, ent surusid sellega sakslased veel rängema hinnaga tagasi ja need ei võitnud sedagi.
Kasu polnud 15 kilomeetri kaugusele tulistavatest Berthadest, gaasimürskudest, leegiheitjatest, kiivritest ega isegi tankidest. Tõsi, paljuski andis see hoogu sõjatehnika arengule juba järgmisteks sõdadeks. Siiski, see kõik puudutas vaid Läänerinnet. Pöörame pilgu tagasi sinnapoole, kust meie jutt alguse sai ehk itta.
Olukord ida pool
Algatuseks Austria-Ungari: 15. mail 1916 murdsid keiserlik-kuninglikud väed Tiroolis läbi Itaalia rinde, kuid 4. juunil alustas pealetungi Venemaa ja vallutas Galiitsia. Austria-Ungari kaotas miljoni oma armeest, neist 400 000 vangidena.
Veidi kaugemal idas oli 27. augustil 1916 kuulutanud Keskriikidele sõja Rumeenia (pretendeerides muu hulgas Transilvaaniale), ent ligi kuu hiljem alustasid tolle vastsed vastased pealetungi ja 6. detsembril vallutasid Bukaresti. Rumeenia sõda oli selleks korraks läbi.
Mis puutub aladesse, mida Rumeenia ihaldas, siis jagunesid need toona Ungari ja Serbia vahel. Kui Ungari väed oleks tol aastal võidukamad olnud, oleks Rumeenia vabalt võinud kuulutada sõja hoopis Serbiale, mis niigi juba suurelt kaotas. Lihtsalt sel juhul tulnuks võidelda Venemaaga, ent Rumeenial oli kasutada vaid 250 000 sõdurit. Praeguseks on need alad siiski Rumeenia käes.
Veelgi rohkem idas, täpsemalt Türgi rannikul, veelgi täpsemalt Dardanellides, toimus 19. veebruarist 1915 kuni 9. jaanuarini 1916 (taas ligi aasta) sama pompoosne fiasko: Gallipoli kampaania. Seekord üritas Konstantinoopolit ära võtta prantslaste ja inglaste ühisvägi.
Kasutusel olid esmakordselt nii allveelaevad, lennukikandja, õhuluure, raadioside kui ka tehissadamad.
Selle operatsiooni juhiks oli ühelt poolt Briti mereminister (täpsem tiitel küll First Lord of the Admiralty), hilisem peaminister Winston Churchill ja teisalt tulevane Türgi Vabariigi juht Mustafa Kemal, paša „Atatürk“ („türklaste isa”).
Türgi astumine sõtta Keskriikide poolel oli paljuski üleüldse sattumuslik. Isegi mitte see ei osutunud kaalukeeleks, et inglased ja prantslased olid liidus Venemaaga kui Türgi põlisvaenlasega. Vahetult enne suurt sõda oli noortürklastest natsionalistide sõjaväeline Türgi valitsus (sisuliselt kolmest pašast koosnev hunta), mis kukutas 1909. aastal sultani, tellinud Inglismaalt kaks lahingulaeva.
Ajaks, kui sõda tundus möödapääsmatu, otsustas Churchill, et laevu läheb Suurbritannial eneselgi vaja. Küll aga lubas igakülgset sõjalist abi Saksamaa ja sõda väljakujunenud poolte vahel võiski alata. Seega pole puhas poiss ka Inglismaa, kui jutuks tuleb manipulatsioon sõjas osalenud riikidega.
Mis puutub dessanti Dardanellides, siis seda taotles liitlastelt Venemaa, et kergendada oma seisu Kaukasusel, kuigi Türgi polnud kogu sõja vältel seal edukas. Sõja esimese aasta lõpuks tekkiski plaan sõjalisest missioonist Kreekas, et aidata Serbiat. Lisaväärtusena pidi see olema mõjutusvahendiks Rumeeniale ja Bulgaariale leeri valikul. Takkajärgi teame, et Bulgaaria asus sõtta Teljeriikide poolel ning Rumeenia Antandi liitlasena, ent Korfult kaugemale Serbia väed oma teel kodumaale ei pääsenud.
Kui Prantsusmaa ja Inglismaa tegid Bulgaaria puhul panuse nagu Rumeeniagi osas vanale vaenule kunagise rõhuja Türgi vastu, siis oleks ehk pidanud arvestama ka suhteliselt hiljutist Bulgaaria-Serbia sõda, kus Türgi „heatahtlikult” kõrvale jäi, ent Venemaa bulgaarlaste pettumuseks taas üheselt Serbiat toetas. Pole ilmselt kunagi nii palju eurooplasi Türki sõitnud ja nii palavalt ihanud neilt kuumadelt randadelt lahkuda.
Kampaania: edukas taganemine
Gallipoli kampaania algas Antandi poolelt 18 sõjalaeva rünnakuga Dardanellide eelkindlustustele teel Bosporuse väina poole. Kuu aega hiljem oli neil kolm laeva vähem. Eelkindlustused õnnestus purustada, ent miiniväljad tegid edasitungi võimatuks.
Dessant ehk maavägede abil poolsaare vallutamine sai alguse 25. aprillil ja selles osalesid lisaks prantslastele ja inglastele uusmeremaalased, austraallased, newfoundlandlased, senegallased ja hindud – kõik puha koloniaalvalduste alamad. Maksis kätte ilmselt Türgi kaitsevõime alahindamine, mida sakslased olid nii materiaalselt kui ka nõuga oluliselt tõhustanud. Sarnane on olukord praeguse Vene „erioperatsiooniga”, kus Putin ei arvestanud, et NATO ohvitserid on alates 2014. aastast tõhusalt ukrainlasi välja õpetanud.
Kuigi tõus tugeva kaitsetule all neeme suhteliselt järsust kaldast tippu (Achi Baba kõrgendik) brittidel õnnestus, suutsid Türgi väed kaevuda ning edasi algas juba positsiooni- ehk kaevikusõda. Ründajate kaotused 214 000 – 252 000 sõdurit, teistel andmetel kõigest 150 000 sõdurit ning mõlema poole kaotusteks kokku 250 000 võitlejat. Kõigest.
Kuigi siin võib arvudes näha juhtkonna soovi oma kaotusi peita või vähendada, on ka kõige pisemad numbrid hiigelmõõtudes, kui arvestada, et operatsioon lõppes 1915. aasta detsembriks absoluutselt tulutult, kuigi ka vaenlasi õnnestus hävitada.
Suveks, kui oma osa lisaks vaenulikele kuulidele oli võtnud ka kuumus ja düsenteeria, tundus liitlastele siiski veel vara taganeda ning nad tõid augustis juurde abivägesid. Värsked diviisid ronisidki kõrgendikele, ent metsikut loodust tundmata sattusid türklaste vasturünnakute otsa.
Kui Mustafa Kemalil oli õnnestunud liitlased jälle kaldast alla rannale kupatada, võis operatsiooni luhtunuks lugeda. Oktoobris jõudis kindralstaapidele kohale, et väed tuleks sealt evakueerida, ent seegi ei läinud hõlpsalt. Teha tuli seda vihmatulvade ja karmi pakase tingimustes. Hukkus 15 000 sõdurit (eelneva, erineva suurusega kogukaotuse numbri sees), kuid detsembrist jaanuarini evakueerus kogu dessandi allesjäänud elavkoosseis. Maha jäi türklaste saagiks palju sõjakraami. Viimased mehed lahkusid 6. jaanuaril 1916.
Kui tavaliselt märgivad sõjaajaloolased siinkohal, et edukas oli selle kampaania juures just taganemine ehk evakueerimise käigus ei hukkunud ühtki sõdurit, siis nii on see vaid poolenisti tõde. Võib ju tõesti olla, et laevale minekul ei kukkunud vette ega uppunud ükski liitlaste võitleja ja samuti ei tabanud taanduvaid võitlejaid selja tagant ükski türklaste kuul. Kõik sõltub sellest, kuidas vaadata.
Oktoobrist aastavahetuseni oma laevu ootavaid võitlejaid räsisid seesama vihm ja pakane, hukkus ju 15 000 sõdurit vaid sel perioodil. Kampaania vajas vaid likvideerimist. Ühel või teisel põhjusel venis selle teostus kuid. Nii et ei saa väita, et see kõik oleks olnud ilma kahjudeta. Ent tõepoolest, ühel hetkel olid kõik võitlejad erinevaist rahvustest ja väeosadest laevadel ning suundusid (suhteliselt) turvalise Kairo sadama poole. Vaevalt et keegi päästetuist Türgi randa taga igatsema jäi. Kogu prantslaste ja inglaste tarm kandus nüüd Läänerindele, mille kaevikutest kujunes järgmiseks kaheks aastaks frustreeriv patiseis.
Katsesõda aeroplaanidele
Kuivõrd suurtükkidest juba juttu oli ning tankidki põgusat tähelepanu said, siis oleks vast kohane pühendada vähest aega ja ruumi ka aeroplaanidele, õigemini lennuväele üldisemalt ning veelgi täpsemalt selle seosele jalaväega.
Esimene ilmasõda oli esimene sõda lennukitele. Eks see oli omamoodi praktiline katsetander sõidukeile, mis sisuliselt veel sama sajandi algul (esimene õhusõit toimus 1903. aastal) oli vaid veidrikest leiutajate märg unelm. Elujõudu ja kasutuse ulatust vaevalt keegi sellele nähtusele omandada oskas. Ometi on hilisemad sõjaloolased pidanud tähtsaks lennuki kui uustulnuka osa ilmasõjas. Üllatavalt kiiresti tajusid strateegid ja taktikud ära lennumasina kui sellise erinevad võimalikud funktsioonid nagu luure-vaatluslennukid ja kuumaõhupallid); ründe- s.o hävituslennuk või pommituslennuk-õhupallid (ka tsepeliinid), arendades välja vastavalt sellele ka tüübid, mis on tänaseni püsinud.
Siin tasub eelkõige vaadelda, mida uut ilmasõda selles vallas kaasa tõi.
Lendavad ässad
Kõigepealt muidugi lennuässad ehk legendaarsed hävituslendurid, kes taevastes avarustes omavahel õhulahinguid pidasid. Kuna õhulahingu mõte on vaenlase lennuväge hävitada, et ta edaspidi enam kurja ei teeks, mis tähendab lennuk lennuki vastu üles saata, et lendurid seal üksteist alla tulistaksid, siis pole sellel strateegilises mõttes iseenesest suuremat perspektiivi.
Võis anda küll vaatemängulisust all paiknevatele maavägedele (nagu Erich Maria Remarque seda oma raamatus „Läänerindel muutuseta” ilmekalt kirjeldab), aga mõte on ikka oma lennukid vaenlase positsioone pommitama või neid kuulipildujatest tulistama saada ja selleks oli pahatihti tarvis sama motiiviga vastu lendavaid vaenlase õhusõidukeid hävitada.
Tegelikult toetas lennuvägi kaitsekraavides olevaid maavägesid – luurates vaenlase positsioone ja võimaluse korral hävitades nende kuulipildujapesi või kahuripatareisid. Küll aga sai selliseid õhuässasid kasutada moraali tõstmiseks propaganda eesmärgil. Seda enam, et mida rohkem „äss” vaenlase lennukeid alla tõi, seda vähem suutsid need positsioonidele kahju tekitada.
Rinde mõlemal poolel tekkisid omad ikoonid, aga suurim vast oli ikooniline sakslane, ratsaväe taustaga vabahärra, parun Manfred Albrecht von Richthofen ehk Punane Parun oma väikesel kahetiivalisel erkpunasel Fokkeri bi- ja triplaanil, kelle kontol oli hukkumise hetkeks 1918. aasta aprillis 80 võitu ehk vaenlase lennukit.
Võrdluseks: Prantsusmaa poolel sai ässaks pärast viienda vaenlase lennuki allatulistamist. Lennuässasid, kellel oli kontol 50–70 allatulistamist oli mõlemal poolel teisigi: prantslane René Fonck 75; inglane Edward Mannock 73; kanadalane Billy Bishop 72; sakslane Ernst Udet 62; sakslane Erich Löwenhardt 54 ja prantslane Georges Guynemer 53 allatulistamist. Manfredi noorem vend Lothar von Richthofen tulistas alla 40 vaenlast. See oli aeg, kui lenduri eluiga alates esimesest õhulahingust luges sõjaväe statistika nädalates, paiguti ehk poole aasta ulatuses. Eskadronid olid nagu rändtsirkused, mida väejuhatused kõige põrgulisemate rindelõikude vahel pidevalt ümber paigutasid.
Vanem Richthofen tegutses Läänerindel ja alustas lendurina alles 1915. aasta suvel, olles esimesed kaks aastat olnud idarindel, sh Venemaal esialgu ulaanirügemendis ja hiljem luurelendur. Ta sai vahetult enne surma ka Punase Kotka 3. järgu ordeni, langes aga õhulahingus 1918. aasta kevadel vaid 25-aastaselt. Tegelikult polnud ta esimene „lendav äss” Saksamaal – enne teda, juba 1916. aastal õhulahingus hukkunud Oswald Boelcke (jõudis olla nii Gallipoli kui ka Somme’i lahingus ehk mõlemal rindel) suutis kahe aastaga 40 vastase lennukit alla tuua. Kui arvestada, et ka Richthofen jõudis lahingulendurina tegutseda vaid paar aastat, siis võib järeldada, et selline see tolle ameti-väeliigi võitleja keskmine kestus oligi. Ainult skoore oli Punasel Parunil kaks korda enam. Ajaloolise paradoksina hakkas Punase Paruni eskaadrit pärast tema surma juhtima keegi Hermann Göring.
Olgu sellega, kuidas oli, aga Richthofeni legendi ja selle ekspluateerimist näitab seegi, et juba 1917. aastal ilmus (veel tema eluajal) Richthofeni autobiograafia – selle kirjutas legend ise (sic!). Esimese õhulahingu võidu saavutasid teadaolevatel andmetel ilmasõjas siiski Prantsuse lendurid.
Muutuse tõi 1917. aasta. Pärast Verduni suutsid tehased toota juba lennukeid, mis kandsid 500 kilo ehk pool tonni pomme 100 kilomeetri kaugusele, samuti tulid sünkroon-kuulipildujad, mis tulistasid tiiviku tiibade vahelt. Tolle 1917. aasta jooksul tootis ainuüksi Prantsusmaa 7500 lennukit.
Teine – vähetähtis, ent paradoksina sümptomaatiline muutus, mille õhusõda ajaloos kaasa tõi, oli uus dünastia Suurbritannia troonil, tegelikult muidugi lihtne nimevahetus. Inglismaa, Saksamaa, Venemaa jt riikide keisrite ja kuningate perekonnad olid teatavasti lähisugulased, mis ei takistanud neil üksteisele sõda kuulutamast. Nii oli see enne ja ka esimese ilmasõja aegu. Monarh sai naituda vaid teise monarhi suguvõssa. Seisus kohustas. Pole siis ka ime, et sõja korral sattusid nad vaenuleeridesse. Seda enam, et ega valitsejad endile suuremat vennaarmu saanud lubada.
Kolme toonase suurriigi dünastia nimi oli Saksi-Coburg ja Gotha, mille vana haru ehk Wettini dünastia andis omakorda kuninganna Victoria järglastele (pärast tolle abiellumist samast suguvõsast sakslase prints Albertiga) perekonnanime Gotha. Tolle suguvõsa kese asus niisiis Saksamaal, ühendas see aga lisaks neile kolmele suurriigile veel Belgia, Portugali ja Bulgaaria valitsejaid.
- aasta kevadeks oli Saksamaa sõjatehnika arenenud piisavalt, et toota lennuväele sobivaid mürske, s.o lennukipomme, ja toimetada neid terve eskadroniga ka Londoni kohale. Selle eskadroni nimeks sai Gotha. Sellistes rünnakutes sai surma ligikaudu 500 Briti krooni alamat. Pärast Londoni pommitamist Gotha-nimelise eskadroni poolt ei sobinud Inglise kuningakojal enam sama nime kanda: dünastia sai uue nime Windsori lossi järgi ja kannab seda nime tänini.
Tsepeliinid, lihtne sihtmärk
Eraldi peaks välja tooma krahv von Zeppelini leiutise ehk „tsepeliinid“, millele pole eesti keeles õiget vastet. Siiski teab vist igaüks, millega tegemist. Üks selliseid pidi plaani kohaselt ründama ka Venemaa Baltimere linnu ja positsioone: Riiat ja vast isegi Tallinna. Ilma vahelesegamise tõttu tuli hiiglaslikul sigaril maanduda aga kuskil Ida-Preisimaal.
Kui esimene sakslaste tsepeliinirünnak toimus juba 1914. aasta augustis, kohe sõja puhkedes Belgias Liegi linna all, siis polnud sellise lendava väeliigi jaoks veel kohaseid pomme ja alla tuli loopida suurtükimürske. Pealegi olid need õhuhiiglased lihtsaiks sihtmärkideks vastase lennukitele-hävitajatele. Aja jooksul hakkasid lennukid kasutama oma pardakuulipildujates laskemoonaks fosforkuule, et tsepeliine süüdata. Ometi suutsid need pommitajatena suurt kahju teha kõigil rinnetel, meeldejäävaimad on muidugi rünnakud linnadele, mis tähendas tsiviilisikutest kaotusi. Täpselt nii, nagu praegu seda Ukraina sõjas näha võib. Õudust, põlenguid, kodude kaotust, nälga ja kõike muud sinna juurde kuuluvat. Teises ilmasõjas ja järgnevates sõdades oligi linnade pommitamine juba eesmärk omaette – hävitada vaenlase tootmis- ja tarneliinid ning moraalselt elanikkond sõja vastu häälestada.
Kui raudne, erandita reegel kinnitab, et kõigest hoolimata jalaväe toeta ei suuda lennuvägi kunagi vaenlase territooriumit hõivata ja veel vähem seda hoida (nii on see olnud kõigi riikide lennuvägedega kõigis relvakonfliktides), siis tõestamata reegel on näidanud, et linnade tsiviilelanike pommitamine ei anna tulemust sõja lõpetamiseks, kui just Hiroshima ja Nagasaki pretsedendid välja jätta.
See on jäänud kõige mõttetumaks sõjapidamise osaks: lisaks otseselt kannatavale tsiviilelanikkonnale, hävivad materiaalsed väärtused, arhitektuur ja kultuurilugu. Seejuures pole sellel kõigel midagi tegemist sõja enesega.
Sõja lõpuks oli Prantsusmaal 12 000 lahingulennukit. Sõja nelja aasta jooksul oli Saksamaa kaotanud 27 000 lennukit, Prantsusmaa 52 000 ja Suurbritannia 36 000 lennukit. Kokku hukkus sõjas 10 000 lendurit.
