“One day the great European War will come out of some damned foolish thing in the Balkans.” Otto von Bismarck (1888)
ESIMESE ILMASÕJA ANATOOMIA ALGUSED: Ei midagi uut siin päikese all. Kõik see, mis paneb riike tänapäeval sõdima, oli olemas juba 2000 või 200 või 100 aastat tagasi ja nii jääb ilmselt ka tulevikus. Tagantjärele tarkusi Esimesest maailmasõjast edastab kokkuvõttena ja kollaažina mitmest raamatust pärast sajandi möödumist Arvi Tapver. Teine osa, eelloo järgne.
Igaüks peaks teadma vähemalt seda, et Esimene maailmasõda algas Austria-Ungari ja Serbia vahel, kuigi vähem teada alternatiivina on sõja kohta käibel peamiselt vanema generatsiooni jaoks nimetus ka Esimene Saksa sõda. Kõigepealt selle tõttu, et juba sõja alguses oli Saksamaa kõvasti tugevam tegija ilmaareenil kui Austria-Ungari, aga ka seetõttu, et pärast sõda polnud enam Austri-Ungarit, ent Saksamaa püsib siiani.
Kõik algas muidugi Sarajevos, Bosnias Austria-Ungari troonipärija atentaadist, mille sooritas serblane. Bosnia kuulus Austri-Ungari koosseisu, ikka tollesama 1878. aasta Berliini kongressi järgi, mis võttis Türgilt suurt lõivu maavaldustena. Pärast ilmasõda läks Bosnia Jugoslaavia koosseisu.
Lasud õnnetu ertshertsog Franz Ferdinandi pihta teinud Gavrilo Princip aga oli Bosnia serblane kohalike serblaste põrandaalusest organisatsioonist. Austria-Ungari tegi seepeale ultimaatumi Serbia kuningriigile, mille too tagasi lükkas. Seejärel kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja.
Sõja ärahoidmise võimalustest
Selle hetkeni võinuks kogu konflikti või ka sõda pidada kahe riigi vaheliseks afääriks, millesse teised pidanuks neutraalselt suhtuma. Loomulikult oleks see pime või vähemalt lühinägelik arusaam, sest tegelikkuses neutraalseid riike polnud ning mõningate eranditega olid jõujooned välja joonistunud.
Lihtsalt formaalselt olnuks võimalik suur sõda ära hoida. Ilmselt tagantjärele tarkusest oleks nii mõnigi trooni kaotanud riigipea seda ka teinud. Trooni kaotasid Austria-Ungari, Saksamaa ja Venemaa keisrid, samuti kaudselt ehk väikese viivitusega Türgi sultan (kes kandis Konstantinoopoli valitsejana ühtlasi Rooma keisri tiitlit – Kayser-i Rûm), Kreeka ehk Hellenite kuningas (sõjaväeline mäss taastas kuningriigi 1930-ndatel ja see kadus taas areenilt pärast Teist maailmasõda), Bulgaaria kuningas (loobus sellest poja kasuks, kuigi mässulised kuulutasid 1918. aastal välja ka vabariigi) ja maailmakaart polnud enam kunagi sama. Tõsi, seesama kordub iga suurema ümberjaotamise käigus.
Muutusid nii valitsemisvormid, riigipiirid kui ka mõtteviis. Just seetõttu tunduvad esimene ilmasõda ja selle põhjused tänapäeval elukauged, et takkajärgi mõjub see fossiilsete suveräänide omavahelise nagelusena nagu suuremat sorti rüütliturniir. Ometi just siit sai alguse ka teine ilmasõda; ometi just siitpeale käib siiani vaikne sõda, mis sai alguse juba enne Esimest Suurt.
Austria-Ungari ja ilmasõja sünd
Niisiis, Gavrilo tegi oma lasud ja päästis valla suurema sõja, kui oli oodanud. Salaselts Noor-Bosnia kui revolutsiooniline organisatsioon, kuhu ta kuulus, oli Serbia terroristide seltsi Musta Käe filiaal, mida rahastas Venemaa. Bosnia soovis Serbia Kuningriigi rüppe, lootes suuremaid õigusi, suuremat iseseisvust kui Austria-Ungari koosseisus. Ilmasõda ei ihanud ega osanud ette kujutada vist keegi vandenõulastest.
Kummalisel kombel elas Princip, kes sai oma teo eest 20 aastat türmi, samuti pea sõja lõpuni ja suri alles 1918. aasta aprilli lõpul tuberkuloosi. Postuumselt 2014. aastal, seega saja aasta möödumisel sõjast, avasid Sarajevo serblased talle mälestusmärgi. Eks see ole suhtumise näitamine: kellele ees- ja suurkuju, kellele mõrtsukas või terrorist.
Sellega seoses võiks tähelepanu osutada ühtlasi sellele, mis eelnes noile laskudele lisaks Venemaa ja Saksa / Austria-Ungari poolele ka Serbia poolel.
Serblastel oli kuningriik ametlikult 1882. aastast, kui vürst Milan Obrenovič sai kuningaks. Eelnevalt oli Serbia 1817. aastast Türgist poolsõltumatu vürstiriik.
Obrenovič oli 1804. aastast juhtinud serblaste ülestõusu türklaste vastu ja lõpuks kaubelnudki välja eriõigused. Tundub, et Türgile oli tol perioodil sümptomaatiline anda rahututele äärealadele, mida ta hallata ei suutnud, eriõigusi, et säilitada suurriik.
Paradoksaalselt, kui mõni aktiivselt sõjast osa võtnud riik üleüldse ilmasõjast võitis, siis oli see Serbia (v.a USA, kes astus sõtta alles 1917. aastal): Serbia kuningriik ühendas selle sõja tulemusel endaga Sloveenia ja Horvaatia vastsed riigid ning muutus sõja lõppedes ühendkuningriigiks. Tõsi, säilitas oma endise positsiooni võimsaima riigina Suurbritannia. Veel mõneks ajaks.
Tagasi Serbia tekke juurde: too Obrenovičite dünastia valitses Serbiat kuni 1903. aastani, st kuni omaenda atentaadini. Kas tollesama Musta Käe osalusel või ilma selleta, kuid Aleksandar Obrenoviči tapmise järel sai (algul) Serbia kuningaks (ja hiljem serblaste, horvaatide ja sloveenide kuningaks) Petar I Karađorđević, kes hakkas peaaegu et kohe toimetama kõigi Balkani slaavlaste ühendamise nimel, mis tal pea eranditult õnnestuski. Kui Obrenoviči atentaadil oli tegemist Musta Käega, siis oli sel tegemist ka Venemaaga.
Igal juhul oli Venemaa huvides saada Balkanile just selline valitseja, mistõttu pole ka ime, et 1914. aasta 29. juulil, vaid päev pärast seda, kui Austria-Ungari oli Serbiale sõja kuulutanud (täpselt kuu pärast atentaati), järgnes Venemaal osaline ja 30. juulil juba täielik mobilisatsioon Serbia toetuseks (Serbia ise oli välja kuulutanud mobilisatsiooni 26. juulil). See toimus suuriigis, mil polnud tolle konfliktiga veel vähemalt näiliselt mingit tegemist.
Sellele järgnenud päeval alustasid loogilise vastusammuna mobilisatsiooni ehk rahva relvade alla seadmisega Austria-Ungari ja Saksamaa. Kui Saksamaa samal ajal nõudis Venemaalt demobiliseerimist, kuulutas Venemaa sõja Saksamaale. Seega, sõja kuulutas üks riik, millel polnud konfliktiga otsest seost, teisele riigile, millel polnud samuti sellega ametlikku seotust.
Nende esimeste sõjakuulutamistega seoses toimus veel üks sündmus, mis jõudude vahekorda oluliselt muutis: Itaalia oli sõlminud kõigist erimeelsustest hoolimata juba 19. sajandi lõpuveerandil liidu Saksamaa ja Austria-Ungariga, ent seoses sellega, et Austria-Ungari oli liiduleppe vastaselt sõtta läinud, jäi nii sõjast kui ka liidust kõrvale ja astus peagi sõtta Antandi poolel.
Austria-Ungari aupäevad ja “aupäevad”
Heakene küll. Saksamaa oli esitanud ultimaatumi ka Prantsusmaale, kui see ei peaks neutraalseks jääma. Prantsusmaa loomulikult ei jäänud ja suur sõda oligi sisuliselt alanud, kui 1. augustil kuulutasid mõlemad riigid välja üldmobilisatsiooni ning Saksamaa kuulutas Venemaale sõja. Nüüd oli möödapääsmatu sõda kahel rindel. Prantsusmaad ajas sõtta vajadus kätte maksta 1871. aasta Prantsuse-Preisi sõja alandava kaotuse eest, kus Bismarcki Preisimaa (esimesed professionaalsed ohvitserid maailmas) võttis Sedani all vangi keiser Napoleon III.
Austria-Ungari tegi avangu 12. augustil 1914. aastal, rünnates Serbiat 260 000-mehelise väega. Vastas seisis 247 000 serblast, kes lõid austria-ungarlased 24. augustiks välja ning vallutasid tagatipuks Ida-Bosnia. Tundub, et sel hetkel võinuks noor Gavrilo oma kongis õnne tipul olla – Bosnia saabki Serbia osaks. Aga see oli alles sõja esimene kuu. Kolm kuud hiljem, 6. novembril alustas Austria-Ungari omakorda vastupealetungi ja kuigi hind oli ränk, vallutas 2. detsembril Serbia pealinna Belgradi. Osad olid taas vahetunud. Kui teisi osalisi poleks sõtta sekkunud, oleks võinud ju sellega ka lõpetada. Ühe poole lipp oli langenud. Ent Napoleongi vallutas Moskva, kuid ei võitnud sõjakäiku.
Vaid päev pärast pealinna langemist, 3. detsembril alustasid serblased uut pealetungi ja tõrjusid Austria-Ungari väed kaheteistkümne päevaga taas oma riigist välja. Austria-Ungari oli selleks ajaks kaotanud 40 000 meest ja oldi tagasi alguses, kust sõda algas.
Päris väetiks ei saa toda kaksikriiki siiski pidada. Meenutuseks, et sõja lõpul, 1917.–1918. aastal okupeerisid Austria-Ungari väed suurt osa Lõuna-Venemaast ja Ukrainast. Sõda ei käinud enam pelgalt seal, kus see lahvatanud oli. On kahtlane, kas isegi konflikti kese enam seal asus.
Esialgse plaani kohaselt kavatses Venemaa rünnata Galiitsia kaudu Austri-Ungarit ja vallutada Viini ning Budapesti, ent Prantsusmaa nõudmisel tegi oma kahe armeega rünnaku 15. augustil hoopis Ida-Preisimaal ehk Saksamaa vastu, mis omakorda sõdis ju Prantsusmaaga läänerindel. Kaks nädalat hiljem ehk 30. augustiks oli Saksa keiserlik armee võtnud ühe kahest Vene armeest kotti ja purustanud. Venemaa kaotused: 50 000 surnut ja 92 000 vangilangenut. Vene väed pidid Ida-Preisimaalt välja taganema. Mängulaua alguspunkti tagasi.
See ei takistanud siiski Venemaad paralleelselt ründamast septembri esimestel päevadel Galiitsias ehk esialgsel suunal Austria-Ungarit ligikaudu 700 000 mehega. Austria-Ungaril oli vastu panna selles lõigus 85 000 meest. Mõned edukad lahingud Venemaale (s.h Lvovi lahing 3. septembril) ja rinne jäi positsioonisõtta.
Järgnenud, 1915. aasta märtsi lõpus vallutas Venemaa Karpaadid, kuid mai alguses sundisid Saksamaa ja Austria-Ungari väed venelased Galiitsiast välja. Taas mängu algruudus.
Saksamaa vallutas seejärel Poola, Leedu ja Kuramaa. Rinne jäi pidama kuulsal Riia-Daugavpilsi-Baranovitši-Dubno-Ternopili joonel.
Itaalia Kuningriik astus sõtta 1915. aasta 23. mail, kui kuulutas sõja Austria-Ungarile. Ilmselt oli selleks ajaks ilm itaallaste jaoks piisavalt soe sõjategevuse alguseks. Itaallasi oli Alpides rindel miljon.
Kuna austerlased olid läbi ajaloo Põhja-Itaalia mitmeid regioone okupeerinud (tõsi, mitte ainult Põhja-Itaalias ja tegelikult Toscana Suurhertsogkond oli Habsburgide kätte läinud legitiimselt ehk abielude kaudu pärast Medicite meesliini väljasuremist), siis oli rinde tekkimine seal ja just austerlastega igati loogiline.
Veelgi hiljem, 1915. aasta 14. oktoobril astus sõtta Bulgaaria (sic! – loomulikult teljeriikide poolel) ning koos Saksamaa ja Austria-Ungariga suutsid 650 000 mehe väel ühiselt kogu Serbia vallutada.
Serbia 140 000 mehe suurused jõud taandusid läbi Albaania ja Montenegro ning maabusid Itaalia abil Kreekas, Korfu saarel. Sama aasta oktoobris üritasid Kreekas, Salonikis koondunud Antandi üksused tungida Lõuna-Serbiasse, aga vastu astusid Bulgaaria väed. Liitlased pidid taanduma tagasi Kreeka pinnale. Salonikis oli pärast täiendust kokku viis inglaste ja kolm prantslaste diviisi, kokku seega kaheksa, ent Serbiasse tungida neil ei õnnestunudki.
- aasta mais alustas Venemaa taas pealetungi sakslaste vastu (kuulus Brussilovi rinne), kuid seekord edukalt ja taas Ida-Galiitsias. Austria-Ungari pidi sakslastele abiks läänerindelt ära tooma kuus diviisi. Antandi poolel lisandus sõtta Rumeenia.
Sama kuu keskel, kõigest hoolimata, alustas Austria-Ungari 15. mail pealetungi Tiroolis Itaalia vastu, murdis läbi ja selle tulemusel alustas Venemaa omakorda Galiitsias juba uut pealetungi Austria-Ungari lõigus. Austria-Ungari kaotused – ligi miljon elavkoosseisust, lisaks 400 000 vangidena.
Need kordused tunduksid koomilised, kui poleks toimunud päris elus, päris inimestega, kuid sõjas pole märtreid ega pühakuid. Vähemalt mitte kindralstaapides.
Vahekokkuvõte: ülemaailmne võitlus võimu pärast
Eesmärk on alati suurem kui pealmine, nähtav põhjus. Nagu pole lahinguväljal märtreid ega pühakuid, pole ka juhtkondades, õukondades, valitsustes ja kindralstaapides mõõdutunnet ja askeesi, kui jutt käib territooriumitest, millele pretendeerida. Põhjuse leiab alati. Kui on tahe, leiab ka meetodi.
Kui praegusel ajal käib valdav osa sõdadest seal, kus on ohtralt fossiilset kütust maapõues, siis Balkanil on kuulsad vaid Rumeenia naftaväljad, ent paljuski just nende toodangu najal pidas sõjas kauem vastu Hitleri Saksamaa, mille liitlaseks Rumeenia. Ometi oli ta eesmärk jõuda ka Kaukaasia naftani ja samal põhjusel toetasid nii Itaalia kui ka Saksamaa teise ilmasõja ajal brittide vastast mässu (või vabadusvõitlust) Iraagis.
Alati on kahe riigi vahel “hämaralad”, mis oma ajaloolise demograafia poolest võiksid kuuluda nii ühele kui ka teisele. Saksamaa ja Prantsusmaa vahel on selleks Elsass-Lotring, kunagi on Saksamaa sõdinud Taaniga Schleswig-Holsteini pärast ja alati võib küsida, kas Nizza/Nice kuulub Prantsusmaale või Itaaliale.
Toonases ajas ja kontekstis on raske määratleda, mis olid peamisteks tüliõunteks: pelgalt valdused või siiski sealsed ressursid. Kuigi pretensioonid käisid toona peamiselt vaid asualade kohta (retoorikas), sai juba sõja alguses selgeks, kui kulukas on selliste gigantsete armeede ülalpidamine, manööverdamine ja siis veel vastaste hävitamine sõjaväljal.
Tõsi, ka tänapäeval eelneb lahingutegevusele pigem vaidlus mingi maanurga pärast. Millegipärast pole liidritel kas positsiooni või pelgalt jultumust (uskumatu, kas pole), et otsekoheselt välja öelda, milliseid maavarasid nad tegelikult kavatsevad riisuda. Kindel on see, et loomulikult tulenevalt tööstuslikust arengust, ei tarbinud toona riigid ja nende armeed nii mastaapselt kui praegusel ajal, kuid terast vajasid suurtükid toonagi, juba vajasid sõjamasinad nii tahket kui ka vedelat kütust, samuti kummit jne.
Seetõttu käiski paljuski sõda ka koloniaalvalduste üle, mida üleüldise totaalse sõja ettekäändel võis anastada. Omaette lugu, kui palju need regioonid vaenulikule riigile olid kuulnud. Eks sedagi karmat maksab Euroopa tänapäeval.
Selleks ajaks, õige noorukeseks 20. sajandiks oli majanduslik ja geopoliitiline arusaam olulises murrangus: pikalt esikohal valitsenud Briti impeeriumile astus kandadele ühinenud Saksamaa, samas oli Austria-Ungari mõnes mõttes Euroopa Türgi-ekvivalent – vananev, nõrgenev, nüristuv, kuid siiski veel suurriik. Järjest enam tundis Venemaa, kuigi tööstuslikult mahajäänud riik, oma tegelikku kasvavat suurust. Neid ja veel teisi tõikasid teadvustades on õigem kokku võtta sõja põhjuseks üleüldine võitlus ülemvõimu pärast.
Sõda kõigi sõdade lõpetamiseks
Sõja põhjuste ja tagamaade üle on muidugi kerge takkajärgi targutada, ent sõda ise praktilisel kujul ehk kõikvõimalikud inimkannatused väärivad enamat. Kui 1915.–1916. aastani käiski pea kõigil rinnetel samade territooriumite vaheldumisi edasi-tagasi äravõtmine ja taas tagasiandmine selliselt, et tulemus oli jälle kord status quo ehk operatsioonide algfaas, siis… sealtmaalt edasi muutusid kõik kaotused ja võitude hinnad veelgi mastaapsemaks.
Sinnamaani tühistas iga vasturünnak vaenlase eelneva rünnaku saavutused ja parim, millest väejuhatus sai ette kanda, oli vastase viimatise edu põrmustamine ning sellega tollele tekkinud kahju, mis tema sõjapidamise võimet loomulikult nõrgestas. Seda mõlemal poolel elik nõrgenesid samuti mõlemad. Ometi oli veel entusiastlikku hoogu – sedasama, millega 1914. aasta augustis sõtta minnes kõik osapooled lootsid kiiret võitu ja mõne kuu pärast koju naasmist. Lõppude lõpuks oli see ju sõda kõikide sõdade lõpetamiseks, vähemalt sõnades.
Alates 1915. aasta lõpust näikse, et too optimism hakkas raugema. Staabid mõistsid või otsustasid, et moraali hoidmiseks või kasvõi tollesama kiire võidu jaoks läheb vaja mastaapset võitu ehk valmidust veelgi suuremaid ohvreid tuua. Midagi sarnast elab läbi praegune Putini-Venemaa.
See maksaks rohkem, nii tehnikas kui ka elavjõus, ent eesmärk pühendab abinõu. Muidu poleks ju kogu eufoorial mõtet olnud ja ligi aasta-kaks üksteist tulutult tapetud. Seega, maksta tuleb kallimat hinda, ent see-eest murda otsese vastase selgroog ja heidutada sellega teisigi.
Läänerindel (ent mitte ainult seal) oli selle tulemusteks või näideteks vähemalt kaks põhilist tehnilist uuendust ja kaks titaanlikku lahingut. Varasemates sõdades polnud võitlevad riigid neid kasutanud ja kui ei muud, siis tulevaste sõdade tarbeks oli sõjaakadeemiates uuest kogemusest palju õppida.
Kõigepealt, juba 1915. aastal kasutas (õigemini katsetas) Saksamaa lahinguväljal mürkgaase. Esmakordselt ajaloos… Ja sai teada, et tuule muutlik suund võib sellest hoopis vaenlase relva teha. Lisaks polnud gaas ka sel juhul eluohtlik, kui gaasitorbik piisavalt kiiresti pähe jõuda tõmmata. Tegelikult kasutas mürkgaase ka vastaspool ja äärepealt oleks Saksamaa selle tulemusel kaotanud eos oma tulevase diktaatori, ent sel hetkel veel kapral Adolfi. Kas nüüd just sellepärast, et gaasid osutusid väheefektiivseks või muidu separaatse tehnilise progressi tulemusena, tõid britid ja prantslased tandrile esimesed tankid.
Toona oli nende ülesanne peamiselt murda läbi okastraattõketest ja heidutada oma plekist kerega vaenlase jalaväge kaevikuist jooksu panema. Suuremat tulejõudu polnud insenerid veel neile monstrumeile ette näinud.
Sakslane vastas omalt poolt tosinkonna 420-millimeetrise toruga üliraske haubitsaga, mis on ajalukku läinud kui Paksud Berthad, et murda otseteed Pariisi tõkestava Verduni fortifikatsioone. Lisaks läksid esmakordselt käiku ka leegiheitja ja stahlhelm ehk teraskiiver.
Kronoloogiliselt läksid sakslaste uuendused käiku küll varem, sest Verduni lahing algas juba 1916. aasta veebruaris ja lõppes sama aasta detsembris (ehk vältas pea aasta), ent Somme’i lahing, kus tankid esmalt üle sõjavälja veeresid, algas 1916. aasta 1. juulil ja lõppes juba novembris. Sellega olemegi jõudnud nende titaanide kahevõitluseni.
Somme’i lahing andis viie kuuga novembri lõpuks liitlastele 180 ruutkilomeetrit vaenlase territooriumi. Võidu hind mõlemal poolel oli kokku 1,3 miljonit sõdurit. Läänerindel suri 1916. aastal 5000 meest iga päev.
