Täitus viiskümmend aastat Sovremennikut, teatrit, mis ühendab endas unikaalseid omadusi: ühelt poolt töötavad seal need, kes ta asutasid, olid temaga esimestest päevadest, teisalt pole teater vananenud, vaid jätkab eksisteerimist nii kaasaegsena, et nii vene, euroopa kui ka ameerika noorus täidab ta saale viimseni.
KUHU TOPPIDA KAKS NEEGRIT?
1956. aastal, Hru?t?ovi sula algul, lõi noor näitleja, re?issöör ja pedagoog Oleg Jefremov koos oma üliõpilaste Oleg Tabakovi, Galina Volt?eki, Jevgeni Jevstignejevi, Igor Kva?a ja teistega oma teatri, kus salaja harjutati öösiti, kus koguneti keldrites, kus jagati võrdselt kogu teenitud raha, kus aeti kollektiivist minema need, kes ei andnud teatrile kogu elu. Tollasel noorsool tekkis oma teater, kus räägiti tõtt, lavastati häid näidendeid ja ühineti saaliga. Kõigi nende oma kunstiliste ülesannete juures polnud teater ei avangardistlik, ei eksperimentaalne, ei publitsistlik, ta jäi psühholoogiliseks, elulis-usutavaks, mis kõneles vaatajaga sellest, mil oli suhe hingega, tunnetega, varjatud ja peene läbielamisega.
Hiljem läks Oleg Jefremov MHAT-i juhiks, Sovremennikut jäi vedama Galina Volt?ek. Ja juhib teatrit nüüd juba kolmkümmend viis aastat. Tema juures töötavad noored lavastajad, kuulsuste põlvkonna poolt üles kasvatatud – Marina Nejolovast, Jelena Jakovlevast T?ulpan Hamatovani, kõrvuti nendega mängivad tavalised tähed – Lia Ahedzakova, Valentin Gaft ja paljud teised. Ning alati on teater probleemide keskel, sündmuste kesk punktis, sälitades oma nime ideed.
?Galina Volt?ek jutustas: kord kutsuti teda Ameerikasse lavastama T?ehhovi “Kirsiaeda”. Sõidab ta kohale ja näeb, et trupis on kaks mustanahalist näitlejat. Kuidas neid lülitada t?ehhovlikku konteksti? Ning ta leidis lahenduse: neile anti Lopuhhini ja Varja osad, tegelaste, kes T?ehhovil keelduvad vanast aadlikultuurist ja loovad teise – karmi, pragmaatilise, tegelaste, kelle päralt on tulevik?
VIIRASTUST EI TOHI NÄHA KAKS KORDA?
Need on re?issöör Aleksei Germani sõnad, mehe, kes juba täpselt seitse aastat laseb oodata oma uut, vendade Strugatskite romaani “Raske on olla Jumal” järgi vändatavat filmi. Märkus viirastuste kohta tähendab, et olgugi kinokunst kollektiivne, on viirastused igaühel omad ning kuni German ei leia oma ettekujutust sellest, mis tal on vaja, film edasi ei nihku.
Võtetest räägitakse lausa uskumatuid lugusid. Võtete ajal T?ehhis, kus vanas lossis loodi keskaegne õhkkond, valmistati stseen, kus tegelane pärast võitlust aeglaselt jalutab laipade keskel. German käskis visata väljale laipade sekka hobusesõnnikut, et nii laipu kui ka sõnnikut kataksid kärbseparved. Rekvisiitorid tormasid sõnnikut otsima, kuid see osutus keeruliseks ülesandeks – kaasaegses T?ehhis pole sõjaväes ratsaväge, kellelt võiks junne korjata, aga hipodroomidel ja hobusekasvatustes keegi sõnnikut ei säilita, see kaabitakse kokku ja hävitatakse. Telliti kunstsõnnikut. Kusagilt polnud algul võtta ka kärbseparvi; need telliti mingist bioloogialaborist. Määratud päevaks oli kõik valmis, kuid oh häda: kärbsed ei hakanud keerlema kunstsõnniku ümber ja sumisema “tapetute” kohal, kes nõretasid grimmiverest.
Kuid keegi võttegrupist ei nurise taoliste eksperimentide peale, mis uuesti ja uuesti lükkavad edasi esilinastuse päeva. Aleksei German on tänases vene kinos absoluutne autoriteet. Ta elab nii, nagu palju aastaid tagasi: ei käi pidudel, ei poolda seltskondlikke suhteid, ei puhka moodsates kuurortides, ei sõida kallite autodega, aga need, kes kõike seda püüdlikult teevad, vaatavad talle kui kunstnikumoraali viimasele kantsile.
KUIDAS VOONAKESED VAIKISID VENE MOODI
Deniss Neimandi alles ekraanile tulnud ning paljureklaamitud film “Plekk” avas uue liini vene kinos: B-kategooria filmi, mida ei tehta mitte selleks, et luua kunstiteos, ega vaadata selle pärast, et selle üle hiljem mõelda.
Mõistagi on ka praegu palju filme, mis justkui käivad selle määratluse alla, kuid käivad tahtmatult, ebaedu, läbikukkumise tõttu; teadlikult teha keskpärast, viletsat pilti pole Venemaal seni üritatud.
Maniakk-mõrvar, kelle ümber sündmused keerlevad, tähendab mängufilmi puhul alati kunstilisuse lati alla laskmist, minekut väljapoole psühholoogilist keskkonda; maniakk on tegelikult nukk, mulaa?, mis on mõeldud lastele mängimiseks. Vaataja ei saa, ei taha ning ei pea, muidugi, mõistma maniakki (kui valmis ta ka poleks mõistma ja isegi kaasa tundma raevu sattunud ninasarvikule või märatsema hakanud karule); vaataja tahab, et maniakk saadaks kätte ja lastaks maha. Sellepärast on maniakk tarvis kõigepealt vabadusse lasta, hiljem aga juba alustada jahti, mille vastu ei hakka protesteerima isegi kõige kirglikumad “rohelised”.
“Pleki” kangelannaks on noor kaunis naisajakirjanik Marina Aljona Babenko esituses. Ajakirjaniku elukutsel vene kinos üldse eriti ei vea – nad on kas lootusetud lurjused, kes hangivad autul moel andmeid oma kollaste lehekeste tarvis, või kartmatud luurajad, kes riskeerivad oma eluga mingi vaenlase tagalas. Aljona Babenko “Plekis” kuulub viimaste hulka, ta otsustab võtta intervjuu maniakilt, keda mängib Mihhail Jefremov. Maniakk laseb loomulikult jalga. Ajakirjanik mõistagi jälitab teda.
Tegevus kandub Moskva-lähedasse külakesse, kus kartmatu Marina peab tegutsema üksi. Siin valitsevad kostümeeritud pätid, nagu neid on kombeks näidata “Angelika, inglite markiis” tüüpi filmides. Maalilised räbalad, nuga peos, loomalikud harjumused. Kedagi ja kusagil nad pidevalt tapavad, vägistavad, varastavad autosid ja aeglaselt ning nukralt uputavad jõkke laulatuskleidis pruudi.
Nad peavad jahti Marinale, kuid tal õnnestub kogu aeg nende eest põgeneda.
Veel sõidab metsas aeg-ajalt viirastus hobusel ja justkui kaitseb ainult temale kuuluvat õiglust. Teda kardavad kõik, ta aitab Marinat. Ja lõpuks kohtub Marina kangelase Jefremoviga, kes ei sarnane sugugi maniakiga ja kõige üle otsustades seda pole. Siin paistab koguni välja autorite arg katse paljastada korruptsiooni jurisprudentsis, kuid paljastus ei istu trashi ?anris, seepärast jääb publitsistika seostumatuks, paljusõnaliseks ja läbivalgustamatuks.
Rämpsfilme luuakse tavalistest, kõigile tuntud elementidest, kuid nende elementidega tuleb osata ümber käia. Kõige piinlikum on “Plekis” see, et kordagi ei hakka jube. Kuidas ka ei grimassita mõrvar, kuidas ka ei vehitaks relvaga, kuidas ka ei torgataks inimesi isegi hanguga, jätab kõik ometi lasteetenduse mulje, kus Baba-Jagaa ja Surematu Ka?tsei mitte niivõrd ei hirmuta, vaid jutustavad head muinaslugu.
Ühesõnaga, teha halba kino, mis meeldib kõigile, on sama raske, kui teha head kino, mis kellelegi ei meeldi?