Moskvas toimuva võidusabatiga seoses on kerkinud taas kord jõuliselt esile teema, millest Venemaa – ja ka Nõukogude Liit – on aastaid hambad ristis püüdlikult vaikinud: Euroopast peale sõda röövitud kunsti- ja kultuuriväärtused ning arhiivid. Venelased rüüstasid Euroopat sõja lõpul mehemoodi, egas ole kunstiröövist ju Eestigi puutumata.
Olles seda teemat põhjalikult uurinud (vt. ka 1996 Luup, 1997 Kultuur ja Elu), tunnen hetkel rõõmu võimalusest otsida üles märkmik, tõsta telefonitoru ning helistada sõpradele-tuttavatele Venemaal ja Euroopas, kes asjaga tõeliselt kursis ning kogu problemaatikaga juba üle 10 aasta tegelenud on.
NULL KOPIKAT
Minu mäletamist mööda toimus 1996. aastal Vene-Saksa kohtumine, kus Saksa pool üritas kunstivaraga seonduvaid probleeme tõstatada, ent teema lahustus venepoolses ksenofoobses ja kinnises lähenemises ning president Boriss Jeltsini alatasa purjus figuuris. Jeltsin – tõsi küll – andis toona Helmut Kohlile üle näpuotsatäie mingeid arhiivipabereid, ent ilmselgelt oli vene esikaru akt pigem mõnitava iseloomuga. Muuseas, toonane tiblade välisministeerium nimetas toimunud farssi “hea tahte aktiks”.
Nüüd on pressing Venele muutunud tugevamaks kui kunagi varem. Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) kavatseb avaldada Venemaale survet tagastamaks Euroopa riikidele neilt võõrandatud kultuuriväärtused ja kinnisvara. Leedu delegatsiooni liige Jonas Cekuolis käib Vladimir Putinile jõhkralt pinda, et too meenutaks juba 1996. aastal antud riiklikke lubadusi. Nimelt: Euroopa Nõukogu liikmeks saades võttis Venemaa ülesande tagastada teistele Euroopa Nõukogu liikmesriikidele kuulunud kultuuriväärtused ja kinnisvara. Cekulotis ütleb, et nendes küsimustes valitseb liikumatus, kusjuures kasutab vene poolse käitumisstiili iseloomustamiseks terminit “igikelts”.
“Null kopikat”, raiub Cekuolis, kui on kõne all selle vähese väärtus, mis venkudelt on siiani suudetud välja pressida. Ja kuni Venemaa ei liiguta, ähvardab leedukas, jätkatakse tema suhtes monitooringuprogrammi, “mida kõik teised Euroopa Nõukoguga ühinenud riigid on püüdnud võimalikult kiiresti lõpetada”. Monitooringu jätkumise ajal peab riik iga kahe aasta järel Euroopa Nõukogu ees võetud kohustuste täitmise kohta aru andma.
Uuesti on kisa tõstnud ka sakslased; 4. mail teatas Saksamaa suursaadik Moskvas, Hans-Friedrich von Plötz, et ainsaks häirivaks momendiks Moskva-Berliini suhetes ongi Teise maailmasõja ajal Venemaale viidud kultuuriteoste saatus.
Paraku on see saatus aga hullem ja värvikirevam kui härra suursaadik endale iganes ette kujutada oskab.
KUNSTIRÖÖVLITE KUNSTIKOMISJON
1899. aasta ja 1907. aasta Haagi konventsioon sätestas seaduse kultuuriobjektide ning -väärtuste puutumatuse kohta sõjaolukorras. Dokumentidele kirjutasid alla ka Saksamaa ja Venemaa. Mõned kuud pärast Teise maailmasõja algust ütles Haagi konventsioonist lahti Nõukogude Liit, mis märkis tegelikult kogu jama algust.
1942. aastal loodi Moskvas Kunstiväärtuste Komitee, et võimaliku sõjaedu puhul leida viise, kuidas Euroopas asuv kunst kiiresti ja mobiilselt N Liitu trantsportida. Komitee juhiks sai Igor Grabar, üks N. Liidu prominentsemaid kutuuritegelasi. Komitee alla moodustati erikomisjon, mille tööst võttis kurioosumina osa ka arhitekt Belekov, kellel oli kunsti hindamiseks oma, pisut napakas süsteem: maastik oli tema arvates kallim kui portree, portree kallim kui vaikelu. Rahalise lõppväärtuse kujundamisel arvestas taat veel lõuendi hinda, töö kvaliteeti ning poliitilist väärtust. Kujukaks näiteks arvutas Belekov oma süsteemi järgi Repini kuulsa kasakate-pildi hinna, milleks oli 1 425 500 rubla. Seepeale eemaldati Belekov komisjonist. Sakslaste poolt arhitektuurile tekitatud kahju kokkuarvutamiseks kutsus Grabar kuulsad arhitektid ?t?usevi (Lenini mausoleum), Gelfreihhi (Lenini Raamatukogu) ja Jofani (Nõukogude palee). Entusiastlikud arhitektid tegid kohe plaani tuua trofeeks Venemaale tükkhaaval kuulus Reimsi katedraal ja siis uuesti üles laduda.
Komisjoni lõppnimekirjas oli 5 riiki, mida röövida: Rumeenia, Saksa, Austria, Ungari, Itaalia. Soome tõmmati listist miskipärast maha. Lõplikus nimekirjas oli 1745 ?edöövrit. Nimekirja allservas laiutasid ka seltsimeeste Vladimir Levinsoni ning Nikita Vlassovi allkirjad, kes mõlemad olid Jossif Stalini juhtimisel aktiivselt osa võtnud 20. aastate lõpu ja 30. aastate alguse salajasest kunstimüügist läände – kunstiajaloolaste väitel jõudis see salamüük teha rohkem kahju kui natsid. Tegelikkus kujunes teatavasti teiseks: Saksamaal valitses korralagedus, nimekiri unustati kus seda ja teist ning Nõukogude Liitu toodi kõik, mis kätte saadi – kokku üle 1 miljoni maali, joonistuse, raamatu ja arhiividokumendi, rääkimata mööblist, tarbekunstist jms.
PROLESÕDURITE EELISTUS: KELLAD JA PORTSELAN
26. 02. 1945 topiti “trofeebrigaadid” Nõukogude ohvitseri mundritesse ning saadeti kunstiväärtuste järgi Saksamaa poole teele. Päev varem läks Saksamaale komitee, mis röövoperatsiooni eest vastutas ning mida juhatas Georgi Malenkov – tõusev täht nõuka bürokraatiasüsteemis.
Komitee võim oli piiramatu, loodi varakogumiskomisjonid kogu rinde ulatuses. Moskvast saadeti ekspertidena välja terve rida tuntud kultuuritegelasi nagu Andrei Belokopitov (Moskva Kunstiteatri, Stalini lemmikteatri juht), Boris Filippov (Moskva Draamateatri direktor), kuraatoreid muuseumidest ning isegi muusikuid Riiklikust Sümfooniaorkestrist. Itaaliast venelastel kunsti suurt kätte saada ei õnnestunud, sealsetes kaevandustes olevad väärtused avastati nn liitlasvägede poolt.
Peale selle olid vene kogujail omad eelistused: mitmete mälestuste järgi jahtisid kultuuriametnikud eelkõige portselani ja käekelli, mõne unistuseks oli trükimasin. V. Lun?ekovi sõjapäeviku järgi leidis oma unistuste trükimasina üks tema kolleeg, kes sattus hiljem Moskvas seetõttu nõmedasse olukorda: masin oli heebreakeelne.
Teine kogumisbrigaadi liige, Fjodor Hotinski, 9. armee ohvitser, raporteeris oma kirjas Moskvasse, et sõdurid peksavad puruks portselani, torkavad maalidel silmi välja jne.
Olulised leiud hakkasid päevavalgele ujuma 1945. aasta märtsikuus: Belokopitovi brigaad leidis Meseritzi lähedalt kaevandusest (60 m maa all) hunniku keiser Friedrichi muuseumile kuulunud aardeid, kreeka vaase, maale, münte ning Tallinna ja Riia muuseumivarasid. Kui brigaadiboss Belokopitov ise leiukohta jõudis, valitses tema raporti järgi kaevanduse juures kirjanduslik vaatepilt – sõdurid tegid puuskulptuuridest lõket, sõid kreeka vaasidest oma lobi ning kasutasid Oriendist pärit tekstiili voodipesu-, pühkimiskaltsude- ja peldikupaberina.
AARDED BERLIINI LOOMAAIATORNIS
Vene sõdurid, kes vallutasid Berliini kvartal-kvartalilt, toimisid järgmiselt: enne majja sisenemist visati sinna granaat. Pea täielikult purustati nii üks maailma suurimaid klaasikollektsioone (alles jäi 11 eksponaati), vaprad vabastajad laamendasid orkaanina kõikjal. Võiduööl tantsis joovastunud Punaarmee akordionidega mööda linna ning röövis, tappis ja vägistas, kus juhtus.
Linna hõivates tungis venelaste kunstibrigaad ka Loomaaiatorni, mis oli peidikuks tuhandetele eriti väärtuslikele esemetele. Peale Keiser Friedrichi muuseumile kuuluvate
varade leidus torni kuuel maa-alusel korrusel sadu maale, indiaani tootemeid, Napoleoni müts, kuninganna Nofretete pea, ohtralt kulda ja juveele, Jaapani portselani ning peegleid Hiinast, Chou dünastiast.
Kõige hinnalisemaks objektiks tornis oli Trooja kuldaare. N. Klepanjan: Leidsime aarde. Selle peal magas keegi. Uurimisel selgus, et tegu on kunstiajaloolase dr. Unverzagtiga. Väsinud Unverzagt äratati üles ning uimase peaga palus too Trooja aardele vene ohvitseride kaitset. Kahjuks ei teadnud ta, et torni vallutas “Smer?” – NKVD poolt ellu kutsutud organisatsioon spioonide vastu võitlemiseks, ja et Trooja kuld neid ei huvitanud – neil oli käsk otsida Hitleri laipa.
Et laipa tornis ei olnud, viidi vähemalt kuld ära.
Jurassovile, kes oli tööstuslike väärtuste röövimise eesotsas, saabus Venemaalt käsk: mitte midagi liitlastele jätta. Võtta kaasa kõik, ka voodid ja peldikupotid. Mida ei jõua – lõhkuda. Otto Kümmel: “Hiina pronkstrumm veeretati trepist alla, maalid visati autokastidesse pakkimata.” Torni jäeti valvama keegi poolakas, kes pisut hiljem saabunud ameeriklastelt kõigepealt suitsu küsis.
Loomulikult ei röövinud ainult venelased, ka liitlaste vägitükkidest on pajatatud – sh ka National Geographicus. Väidetavalt varastas näiteks Henry I kammi keegi USA sõdur ning see kamm ujus päevavalgele alles 47 aastat hiljem Texases.
NAGU IKKA: DOKUMENTIDE HÄVITAMINE
Mida täpselt Venemaale viidi, ei saa me kunagi teada – osa kunsti rändas võimukandjate dat?adesse (eriti hea kollektsiooni sai marssal ?ukov) ning, nagu väidab Vene Kultuuriministeeriumi kunagine töötaja ja hilisem Moskva suure teatri valvur J. Storo?enko, on paljud lastiga kastid siiani avamata. Seda oletust on allakirjutanule kinnitanud ka mitu Ermitaa?i töötajat. Vähe sellest – Storo?enko arvamust mööda on osa peidikuid igaveseks unustatud, kuna dokumendid nende kohta hävitati mitmes “paberipuhastuses” erinevatel etappidel lollideriigi ajaloos, osa neist lihtsalt seepärast, et keegi vaevunud dokumente kvalifitseerima.
Pu?kini muuseumi kuraator Kozlovi andmetel toimus viimane puhastus 1987. aastal. Kozlovil õnnestus mitmed paberid vasakule panna, sh ka dokument, mis tõestas Trooja aarde peitmist N Liidus. Storo?enko ei pea võimatuks, et kadunud Merevaigutuba on samuti Venemaal – topituna mingisse suvalisse konteinerisse sadade teiste konteinerite seas.
PÕLETADA TROFEEKUNST!
Mäletatavasti tagastati Nikita Hru?t?ovi ajal Saksamaale Dresdeni Muuseumi kunstivarad (sh ka Raffaeli Sixtuse Madonna), vähesed teavad aga, et Nikita juhtimisel toimus veel teinegi, “vaikne” tagastamine. Hru?t?ov ei tahtnud trofeekunstile avalikku tähelepanu suunata, seda enam, et mitmed maailmakuulsatest piltidest olid pääsenud üle noatera – venelaste endi käest. (1948. aastal, kui algas kampaania nõukoguliku realismi kiituseks, soovitas N Liidu Kunstiakadeemia president, hea eksperdi
reputatsiooniga sm Gerassimov, põletada osa trofeekunstist – van Goghi, Matisse’i, Picasso jpt pildid kui väärtusetud. Seda siiski ei tehtud; need jaotati hiljem salaja Ermitaa?i, Pu?kini muuseumi jt vahel, kus osa neist tõenäoliselt siiani keldris tolmu kogub.
Osa kunsti tuli päevavalgele aastaid hiljem. Paljud väärtuslikud tööd leidsid tee avalikkuse ette läbi röövijate kohvri või siis röövlite salapärastel põhjustel ärganud südametunnistuse.
NII PALJU, KUI KANDA JAKSAD!
Viktor Baldin, mees, kes oli Punaarmee üks brigaadiülematest, komistas näiteks keldritäie kunstiväärtuste otsa 1945. aasta mais Karnzowi lossis. Kunstiajaloolasele Kozlovile kommenteerib Baldiniga koos teeninud sõjaväelane toimunut järgmiselt: kui Karnzow Punaarmee poolt üle võeti, jäid kõrgemad sõjaväelased peatuma lossi, ülejäänud aga telkidesse lossi läheduses. Üks kõrgematest punaarmeelastest avastas lossi keldris salajase laoruumi. Kambakesi murti ruumi sisse ning avastati tuhandeid joonistusi, maale ja muid kunstiteoseid.
Baldin, kes oli enne sõda tegelnud arhitektuuriga, pandi leitut kohapeal hindama. Peidetud kunst oli toodud keldrisse Bremen Kunsthalle’ist, kogutu sisaldas töid, mille all troonisid allkirjad: Rembrandt, Goya, van Gogh, Cézanne. Kokku sisaldas panipaik 50 maali, 1729 joonistust ning 3000 muud väärtuslikku objekti. Baldin, kes oskas väeosast ainsana aimata leidude tegelikku väärtust, ei saanud staabilt trofeede transportimiseks autosid. “Mu ülemus viis mind akna juurde, näitas täislastis autosid ja küsis, kui vana ma üldse olen ja kas mul on mingit ettekujutust reaalsest situatsioonist,” kirjeldas Baldin olukorda.
Ometi kasutas Baldin peatumisaega kunstiteoste süstematiseerimiseks ning kui väeosa liikvele läks, võttis mees kaasa nii palju kui kanda jaksas. Oma sõnade järgi vahetas ta isegi ainukesed saapad Düreri vastu. “Need olid head saapad,” meenutas mees 50 aastat hiljem intervjuus Kozlovile. 1947. aastal kirjutas mees ettekande marssal Voro?ilovile Karnzovi lossis toimunu asjus, mõttega kunst tagastada, ent ei saanud mingit vastust.
EEPOSEPIKKUNE NÕUDMISTE NIMEKIRI
Ohvitser Balabanov, kes sõja ajal Baldini brigaadis teenis, suutis aga enamat – see mees tekitas enneolematu pretsedendi. Balabanov oli Saksamaalt toonud kaasa Dürerit, Rembrandti, Goyat, Van Dycki jne.
1960ndatel elas kunstnik Samarkandis ja otsustas väärtused annetada kohalikule muuseumile. Kohalikust muuseumist jõudis info asja kohta Ta?kenti, sealt edasi aga Moskvasse. Kohale saadeti spetsiaalne komisjon, kes viis teosed Moskvasse, Pu?kini muuseumisse. Nii jõudis osa röövitud kunstist perifeeriast metropoli.
Ajakirjanik Leonid Akanin leidis perestroika lõpul Moskva oblastist vana mehe, kes peitis oma diivanikastis pool sajandit Watteau’, Rubensi, Tintoretto, Manet’, Veronese’i, Jordaensi jpm kunstitöid, mille oli Saksamaalt N Liitu tassinud üks tema kunstiajaloolasest sõdur-sõber. 1993. aastaks jõudis osa peidetud töödest Saksa kultuuriata?ee kätte Moskvas, ent Vene valitsus lõikas ära piltide tagasitee Saksamaale.
Et eeltoodud näited on piisk kaardistamata ookeanis, jäävad mõistetavaks ka kümned erinevad röövitud kunstiväärtuste nimekirjad ja vaidlused varade kuuluvuse üle.
1992. aastal kirjutasid Saksa-Vene kultuurivahetuse lepingule alla nii Jeltsin kui Kohl, ent asjad pole siiamaani edasi liikunud. Kahe toonase tippjuhi kohtumisel oli kunstiväärtuste võimalik tagastamine küll kõne all, kuid tegelikult lämbus teema juba enne oma sündi.
Saksa-poolne komisjon andis 1994. aastal röövitud kunsti kohta Vene poolele üle eepose mahus nimekirja, mis sisaldas umbes 200 000 tagasinõutava objekti ning peale selle veel kolme kilomeetri pikkust(!) arhiivi.
Minu teada andis Vene pool Saksamaale toona üle 5 raamatut.
PILDIKESI PELDIKUST
35 Goya pilti, mis 1997. aasta kevadel Ermitaa?is väljas olid, hoiti kuni näituseni ühes palee tualettruumidest, teised eksponaadid pärinesid erinevatest peidikutest suure maja keldris, mõned ka Moskvast. Pjotr Vassiljev, üks Ermitaa?i töötajatest, väitis siinkirjutajale, et osa töid on ikka veel päevavalgele kiskumata, nende hulgas ka paar tööd, mid loetakse hävinenuks.
Enamus Piiteri trofeekunsti näitusel väljas olnud piltidest kuulus enne sõda kunstikoguja Otto Gerstenbergi valdusse, teine oluline kunstikoguja, kelle omandit imetleda võis, on kunagine Saksa suurtööstur Otto Krebs, kes peitis oma kollektsiooni sõja eest Gut Holzdorfi lossis (mis oli nii venelaste kui ameeriklaste käes) ning mille juhatas trofeebrigaadile kätte Saksa kunstiajaloolane Scheidig. Lossi raudukse tagant ilmusid päevavalgele 10 Renoiri, 4 van Goghi, 4 Gauguini, 5 Cezanne’i, 2 Manet’, ning 1 Picasso ja 1 Matisse’i pilt.
Otto Krebsi kollektsiooni tõi Ermitaa?i kindralmajor Leonid Zorin 1948. aastal, kus see 49 aastat vaikselt kõigi silme eest varjul püsis.
KUNSTI 6,3 MILJARDI DOLLARI VÄÄRTUSES
Aga tagasi tänasesse ning pead tõstva Euroopa juurde. Peale Saksamaa ning muude Euroopa riikide tahavad oma kunsti tagasi ka erakogujad. Ent Venemaa on Venemaa. Justkui anekdoodis ütles Ermitaa?i direktor mõned aastad tagasi selge sõnaga, et voli piltide üle temal ei ole ning seda juttu ta korrata ei kavatse.
Pjotrovski selgitas toona, et osa Ermitaa?i trofeeväärtustest võidakse teisaldada ning nende hulgas on ka töid, mida ei ole publiku jaoks veel olemas. Ning lisas: teisaldamine leiab aset siis, kui võimul on põhjust mingite kunstiväärtuste olemasolu varjata. Ja mis puutub Venemaasse, siis on teada, et olulise väljalobisemisele järgnevad alati pahandused.
Venemaa ajakirjandus on trofeekunsti teema valgustamisel kogu aeg kitsi olnud, ent teadaolevalt on osa informatsioonist suletud Sõjaarhiivi ning Kultuuriministeeriumis on palju trofeekunsti puudutanud pabereid hävitatud.
Minu teada ei ole praegu uuesti häält tõstev Saksamaa röövitud väärtuste koguhinda enam puudutanud, küll aga käidi mingi number välja 10 aastat tagasi – nimelt väite näol, et Saksamaa nõuab Venemaalt tagasi kunsti ja arhiivimaterjale 6,3 miljardi dollari väärtuses.
Okei. Ilmselt on siis konkreetsed nimekirjad ka praegu olemas ning ehk läheb – raske küll uskuda – Euroopa surve all ka Venemaal lõpuks midagi liikuma.
KÕIK KAOB
Lõpetuseks kaks suhteliselt haledat lugu sellest, mismoodi trofeekunst lõpetada võib. Alljärgnevad näited pärinevad siitsamast Eestist, ent kahtlemata on analoogset teed läinud tuhandeid ühikuid hindamatuid väärtusi üle kogu laia impeeriumi.
*
Ühe mu tuttava tädimees taris Berliinist samuti kaasa paberile visandatud pilte, tema naise sõnutsi “mingeid mäkerdusi”. Mees ise suri varsti pärast sõda, aga peale stalinlike repressioonide lõppu, kui teised sugulased “mäkerduste” kohta aru pärima asusid, oskas naisterahvas öelda vaid, et kui küsijad mõtlevad kadunud mehe paberipahna kapi otsas, siis see läks juba aastaid tagasi tulehakatuseks.
Inimene, kellest praegu räägin, on tänasel Eesti meediamaastikul vägagi tuntud tegija. Paberipahn, mis läbi korstna maailmaruumi kandus, olid Picasso visandid.
*
Teine lugu evib mõnevõrra õnnelikumat lõppu ning räägib ühest Berliini jõudnud Eesti laskurkorpuse sõdurist. Ka temal õnnestus trofeena pilte kaasa tuua – nimelt Düreri visandeid. Kui neid mõni aasta tagasi otsima hakati, olid kõik teadmata kaotsi läinud (tõenäoliselt sama teed mis eelpoolkirjeldatud Picasso) – välja arvatud üks. See ronis välja diivani vahelt ning selle taha oli kellegi oskamatu lapsekäsi joonistanud vildikate ja noorusest väriseva käega tuletõrjeauto koos kahest kriipsujukust koosneva tuletõrjujaga.
Niipalju hindamatust kunstist ja selle kaduvusest.
* * *
Loo autor tänab Anu Aaremäed ennastsalgava abi eest ohtra dokumentaalmaterjali arvutisse löömisel.