Vabadussõja ajal moodustati Eesti Rahvaväes venelastest mitu roodu- ja pataljonisuurust väeüksust. Lahinguvõimekuse poolest oli kõige silmapaistvam just Kat?anovi üksikpataljon, mis oli komplekteeritud tolleaegse Pihkva kubermangu Ostrovi maakonna Kat?anova valla talupoegadest. Miks nad tulid Eesti Rahvaväkke, kui neil polnud eelnevalt Eestiga mitte mingisugust seost, ning kelle huvide eest nad võitlesid?
Siinpool Laura alevit
Eesti Rahvaväe pealetungiga Pihkva suunas hõivas 1919. a mais Sakala partisanide pataljon lahinguga Laura alevi, millega oli saavutatud Eesti rahvuspiir. Üle selle piiri edasi tungida ei kavatsetud. Naaberkülades Kat?anova ja Palkina vallas tegelesid bol?evikud aktiivselt rekvireerimisega, jahtisid pursuisid ja kulakuid – viisid ellu punast terrorit. Nende eest metsa põgenenud talupoegadest moodustas kohalik ohvitser ja bol?evike leppimatu vaenlane, lipnik Vladimir Povoroznikov, partisanisalga. 1919. aasta juuni alguses leppis kat?anovlaste ülem Sakala partisanide pataljoni ülema, alamkapten Otto Oidermanniga kokku ühisoperatsiooni Kat?anova valla bol?evikest vabastamiseks.
6. juuni varahommikul alustas sakalaste koondrood rännakkolonnis liikumist Kat?anova vallakeskuse peale, mille hõivasid ilma lahinguta samal päeval. Punased said eestlaste lähenemisest varakult teada ning jõudsid õigeaegselt põgeneda. Kohalikud elanikud võtsid vabastajad väga lahkelt vastu, kostitades eesti ohvitsere ja sõdureid maatoidu ning kange puskariga. Asjaosaline leitnant A. Laatsarus meenutas Kat?anovas viibimise aega kui kõige õnnelikumat aega kogu Vabadussõjas.
Materiaalne ja moraalne toetus
Sellest ajast saadik algas Kat?anova ja Sakala partisanide tihe lahingukoostöö, mis kestis edukalt pea viis kuud. 1919. aasta juuliks vabastasid sakalased koos kat?anovlastega kogu Kat?anova valla.
Lahingutegevus Kat?anova vallas näitas, et partisanide üksused suutsid edukalt vastu panna ülekaalukale vastasele mitme kuu jooksul.
Seda soodustas sakalaste ja kat?anovlaste tihe koostöö, maastiku hea tundmine ja ärakasutamine, partisanitaktika õige rakendamine, isikkoosseisu kõrge motiveeritus ja vastase proportsionaalselt nõrk motiveeritus. 1919. aasta augustis tekkisid uute kaitsepositsioonide hõivamisega aga uued asjaolud: kodukohtade loovutamisega vastasele kaotasid Kat?anova partisanid materiaalse ja moraalse toetuse kohalikelt elanikelt, mistõttu süvenes nende sõltuvus eestlaste tagalatoetusest.
1919. aasta suvi ja sügis
1919. aasta suvel moodustati Pihkva vabariigi relvajõudude loomise raames Kat?anova ja Palkina partisanisalkadest ning valgete poolele üle tulnud punaarmeelastest S. Bułak-Bałachowiczi staabi juhtimisel 2. kütipolk. Pihkva loovutamisega punastele ning lahinguinitsiatiivi kaotamisega kaotas 1919. a augustis Pihkva vabariigi ja tema relvajõudude loomine oma aktuaalsuse.
1919. a septembris läks Loodearmeesse üle 2. kütipolgu ülem, polkovnik A. Cibulskis, koos grupi sõduritega. Pihkvamaale jäänud sõduritest otsustati formeerida üksikpataljon. 17. septembril 1919. aastal käskis Sõjavägede Ülemjuhataja, kindralmajor J. Laidoner, formeerida 2. diviisi koosseisus Kat?anovi üksikpataljoni nendest venelastest, kes avaldasid soovi võidelda bol?evike vastu Eesti juhtimise all. Formeeritavasse väeossa olid koondatud Kat?anova ja Palkina partisanid, Kat?anova vallast mobiliseeritud talupojad ning mõned grupid vene sõdureid, enamjaolt Petseri maakonnast, kes teenisid varem Eesti Rahvaväe 6. ja 7. jalaväepolgus ning Sakala partisanide pataljonis. Kat?anovi kergepatarei oli formeeritud pataljoniga praktiliselt samal ajal.
Pataljoni formeerimine
1919. aasta oktoobriks oli Kat?anovi üksikpataljonis viis jalaväeroodu, majandusrühm, rivitute komando, kuulipildujakomando, sidekomando, jala- ja ratsaluurajate komando, laatsaret ja välikantselei. Pataljoni nimekirjades oli kokku 1068 sõjaväelast, neist 21 ohvitseri. Algusest peale said kat?anovlased relvastuse ja laskemoona eestlastelt. Põhirelvadeks olid jaapani päritolu vintpüssid Arisaka, sõjasaagiks saadud vene Mossini vintpüssid ning kuulipildujad Maksim ja Colt. Oktoobri lõpus said kat?anovlased eesti riidevarustuse ning novembris esimese palga eesti markades. 2. oktoobril astus pataljoniülema ametikohale Eesti Rahvaväe ohvitser, kapten Artur Sauselg.
Kat?anovi pataljoni formeerimine toimus keerulise lahinguolukorra tõttu rindel vahetult. Kuni 3. jaanuari 1920. a vaherahuni jõudsid kat?anovlased osaleda mitmel operatsioonil 2. diviisi koosseisus. 25. septembrist 1919. aastast tegutses Kat?anovi pataljon Irboska väegrupis koos sakalastega, 7. oktoobrist oli osavõtt pealetungioperatsioonist koos Bułak-Bałachowiczi partisanisalgaga Ostrovi suunas ning 29. oktoobrist koos 3. jalaväepolguga abilöögisuunas 3. diviisi toetuseks. Ajavahemikus 1. septembrist kuni 31. detsembrini 1919. a olid Kat?anovi pataljoni inimkaotusteks vähemalt 78 langenut, haavatut ja teadmata kadunut.
Pärast Tartu rahu
Tartu rahu sõlmimise järel koondati Kat?anovi pataljon Petseri maakonna lõunaossa, kus viidi läbi demobilisatsioon ja pataljon likvideeriti täielikult. 11. augustil 1920. aastal Nõukogude Venemaa ja Läti vahel sõlmitud Riia rahulepingu alusel tunnistati Pihkvamaa Ostrovi maakonna osa koos Kat?anova vallaga Lätile kuuluvaks. Seoses sellega lahkus enamik kat?anovlasi pärast demobilisatsiooni Lätti.
Suur osa kat?anovlasi jäi siiski Eestisse, Petserimaale. Mõned neist jätkasid teenistust Eesti ja Läti sõjaväes. Kolmas grupp kat?anovlasi sattus Nõukogude Venemaale. Osa läks sinna omal soovil, teised olid aga välja saadetud vastavalt Tartu rahulepingule.
Vene talupojad
Kat?anovi pataljoni sõdurite sotsiaalne ja rahvuslik taust oli enam-vähem ühesugune – vene talupojad. Nendega koos teenisid lätlased (vähemalt 7% üldkoosseisust) ja mõned eestlased. Ohvitseride hulgas oli venelasi (59%), lätlasi (14%), baltisakslasi (11%) ning eestlasi, juute ja üks poolakas.
Pataljon näitas ennast Vabadussõja lahingutes heast küljest. Põhjuseks oli isikkoosseisu kõrge motivatsioon, sest sõdurid võitlesid vahetult oma kodumaa eest. 16 kat?anovlast, nende hulgas üks ohvitser – alamleitnant N. Gurjanov, olid autasustatud lahinguliste teenete eest kõrge Eesti autasuga – Vabadusristiga.