Peaminister Vladimir Putin tunneb end juba presidendina ja ei varjagi seda. Naeruväärseks muutunud praegune president Dmitri Medvedev püüab ka hakata sisse elama tulevasse peaministri ametisse, kuid kõik kukub tal välja kuidagi karikatuurselt.
Tähelepanuväärne sündmus oli Putini intervjuu kolme suurima telekanali juhile. Venemaa elanikud said teada, et Putini naasmist presidendiks kolmandaks ametiajaks oli vaja selleks, et alustatu “loogilise lõpuni viia”. Korduvalt rõhutas ja kasutas Putin mõistet “lihtne inimene”, kes valdavalt soovib tema tagasitulekut ja praeguse võimutandemi jätkamist.
Samal ajal kohtus praegune president ja tulevane peaminister, valimistel Ühtse Venemaa esinumber Dmitri Medvedev oma poolehoidjatega. Tema arvates kasvab tandemile järelkasv 10-15 aasta pärast.
Uus Bre?nevi ajastu Putini esituses
Peaminister Putini kandideerimine kolmandaks presidendiajaks on põhjustanud laviini arvamusi, kus Putini eelseisvat valitsemisperioodi on hakatud võrdlema Leonid Bre?nevi ajastuga.
Eestlastel on selle aja kohta juurdunud mõiste stagnaaeg. See oli aeg, kus kahepalgelisus võttis enneolematud mõõtmed. Kui kommarid jutustasid “arenenud sotsialismi”* kontseptsioonist, räägiti köögis viina visates lõbusaid anekdoote Bre?nevist. Poest polnud saada isegi elementaarseid tarbekaupu ja tülikamad teisitimõtlejad topiti hullumajja.
Siin valas kõvasti õli tulle peaminister Putini pressiesindaja Dmitri Peskov. Telekanalile Do?d antud intervjuus lõhkas ta pommi. Saatejuhid küsisid temalt kommentaari selle kohta, et paljud võrdlevad Putini valitsemist Bre?nevi ajastuga. Peskov ei eitanudki seda ning vastas: “Tõepoolest võib Moskvas kuulda nüüd sageli küsimust, et miks ta naaseb? Tõepoolest räägivad paljud Putini “bre?neviseerumisest”. Sealjuures räägivad seda need inimesed, kes Bre?nevist üldse midagi ei tea. Bre?nev – see ei ole meie maa miinusmärk, see on suur pluss. Ta rajas majanduse, põllumajanduse jne vundamendi. Pärast saabus seisak. Kuid seisak oli kestuselt palju lühem. Seetõttu jäi meile meelde seisak – ta ei lahkunud õigel ajal.”
Neile, kes Peskovi arvates Bre?nevist midagi ei tea, võiks meenutada, et kompartei peasekretär sai oma “särava” karjääri jooksul neljal korral N. Liidu kangelase aunimetuse. Ta oli lisaks sotsialistliku töö kangelane. 1976. aastal omistati talle N. Liidu marssali kõrgeim sõjaline auaste. Veebruaris 1978 omistati talle aga statuudi vastaselt koguni Võidu (Teises maailmasõjas!) orden, mille hilisem peasekretär Mihhail Gorbat?ov, tõsi küll, talt postuumselt 1989. aasta septembris ära võttis.
Bre?nev oli peasekretäriks saades 58-aastane, Vladimir Putin sai 7. oktoobril 59-aastaseks.
Esimene “ettejuhtuv noor”
Halenaljakas oli Dmitri Medvedevi kohtumine noorsooga Moskva ülikooli ajakirjandusteaduskonna ruumides. Rahvusküsimust käsitleva arutelu tarbeks mängiti läbi korralik Potjomkini küla*. Ajakirjandustudengeid Medvedevile küsimusi esitama ei lastud. Kui osa neist protesti märgiks oma küsimused plakatile kirjutas, viis politsei nad minema. Küsimusi said esitada vaid hoolikalt välja valitud, erinevaist paigust kohale toodud Kremli-meelsed.
Medvedev seletas noortele: “Ma arvan, et ma võin teile öelda, mul oli küllaltki raske tunne, kui N. Liit kokku varises. Ja mitte seetõttu, et ma olin sotsialistlike väärtuste eest võitleja – pigem vastupidi. Aga kui sa tunned, kuidas kaob sinu kodumaa, kuidas ta laguneb tükkideks – see on väga raske tunne.”
Edasi arenes jutuajamine “esimese ettejuhtuva” noorega, kelle nimi oli Georgia Obakimov. Ta teatas, et on “rahvaste sõpruse ere näide”. “Minu isa on armeenlane, ema grusiinitar, vanaema venelanna.”
Edasi rääkis Georgia, et nende venelannast naabrinaine Rita andis neile oma korteri, kus nad said mitu aastat elada. Medvedevi arvates oli tegu lihtsalt normaalse inimesega. Edasi järgnes selline dialoog.
Georgia: “Ja veel, kui te lubate, mulle tundub, ta elas N. Liidus ja sai kasvatuse sel ajal. Ja siis ei olnud jaotamist erinevateks rahvusteks. Siis oli üks ühine nõukogude rahvas. Iga inimene omas mingit sisemist ühtsuse tunnet, selle ühtsuse tunnetust. See on väga tähtis, sest endiste nõukogude liiduvabariikide mõned juhid käituvad praegu avalikult valesti, viivad ellu venevastast propagandat ja poliitikat. Ühele sellisele andsite te vastu hambaid, me austame teid selle eest. Ilmselt veel kellelegi tasuks anda!”
Medvedev: “Aitäh. Hakkavad ronima – saavad vastu hambaid!”
Kuidas taastada N. Liitu
Vast ainsaks plaaniks, mis annab veidikenegi aimu Putini kavatsustest, on tema programmiline artikkel ajalehes Izvestija, kus ta kirjeldab uut riikide liidu loomise plaani, uut integratsiooni projekti Euraasia jaoks. Samas on tähelepanuväärne, et see on Putini esimene tõsisem ajakirjanduslik katsetus. Varem on küll tema kirjutisi ilmunud Lääne meedias, näiteks 2006|. aastal The Financial Timesis ja siiski ka kaks lühikest veergu kodumaises ajakirjas Vene Pioneer.
2012|. aastast jõustub kolme riigi – Venemaa, Kasahstani ja Valgevene tolliliit, mis sillutab teed ühtsele majandusruumile. Putin arendab mõtet edasi, et luua selle baasil endisi N. Liidu vabariike hõlmav Euraasia majandusliit ja sealt veelgi edasi Euraasia liit.
Ehkki Putin väidab, et tegemist ei ole N. Liidu taastamisega, näevad paljud just seda aspekti Putini poliitilises manifestis. Ei ole saladus, et Putini missioon on olnud 1991. aastal N. Liidu lagunemisega kokku varisenud impeeriumi erinevate osade taasühendamine emakese Venemaaga. Olgu selleks siis sellised värdmoodustised nagu Transnistru enklaav või okupeeritud Lõuna-Osseetia. Täiesti selgelt saab selline liit moodustuda vaid Venemaa kui mõjuvõimsama liikme ümber. Putin räägib varjamatult ka nendest ühistest “väärtustest”, mis liidu sees loovad eeldused selle tekkeks – ühine ajalugu, vene keel suhtlemiskeelena, ühine kultuuriline mentaliteet.
Praeguse tolliliidu kolme riigi juhid on kõik autoritaarsed liidrid, mitte üheski neist riikidest pole kujunenud kodanikuühiskonda, turumajandus kui selline puudub Valgevenes üldse, Venemaal ja Kasahstanis saab sellest rääkida suurte reservatsioonidega, õigussüsteem ei toimi korralikult üheski neist riikidest, samuti ei toimi poliitilised põhivabadused.
Seega tuleb veendunult tõdeda, et Putini unistustel puudub seos reaalsusega, seega ka igasugune reaalne alus täituda. Ning kui kõik ei lähe soovitud suunas, saab Venemaal alati ajada kõik “Lääne kulissitaguse”* kaela, Valgevenes “viienda kolonni”* ja Kasahstanis lollide naabrite kaela.
Selge on ka see, et tulevase liidu seisukohalt on Venemaale ülioluline Ukraina liitumine. Võitlus Ukraina pärast on suure tõenäosusega ka tulevase Venemaa ja Lääne vastasseisu üks nurgakivi.
Lõuna-Osseetia kodusõja lävel
On selline riik – Lõuna-Osseetia, Vene-Georgia sõja järel okupeeritud territoorium, mis kuulutati iseseisvaks riigiks. Mõned naljariigid nagu Vanuatu ja Venezuela on seda riigikest ka tunnustanud. Ilmselt pretendeerib see nn riik maailma kõige naljakama riigi nimetusele, kui seal toimuv ei oleks nii kurb. Juba enne sõda oli Georgia selle oma piirkonnaga hädas, sest sellest kujunes kuriteglik pesa, mida juhtis maffialaadne seltskond. Pärast Venemaa kontrolli alla minekut on sealt saadud 1 miljard dollarit abiraha ülesehitustöödeks, kuid kõik on ära varastatud. Venemaa rajab mägisesse piirkonda oma sõjaväebaasid, lisaks on enamik Lõuna-Osseetia elanikke vene kodanikud. Isegi kõige veendunumad Georgia vihkajad peavad nentima, et eluolu iseseisvas riigis on läinud päris hulluks.
13. novembril tulevad Lõuna-Osseetias presidendi valimised ja see kütab kirgi. Praeguse presidendi Eduard Kokoitõ ametiaeg saab otsa, võimu juurde püüab murda tema kõige vihasem konkurent, Venemaa vabamaadluse koondise peatreener D?ambolat Tedeev. Just vennad Tedeevid aitasid Kokoitõ kunagi võimu juurde, kuid läksid tülli ja pärast seda, kui Ibragim Tedeev Põhja-Osseetia pealinnas Vladikavkazis restoranis maha lasti, said neist verivaenlased.
Selle aasta kevadel asutas Tedeev võimudele opositsioonilise Putini Rahvarinde, kes taotleb ka Lõuna-Osseetia ühendamist Põhja-Osseetiaga ehk Venemaaga ning toetab Putini poliitikat. Kuid ilmselt on Kremlile selles küllaltki skisofreenilises olukorras siiski näo säilitamiseks vajalik vähemalt veel mingi aeg mängida iseseisva riigi haledat palagani.
Oktoobri alguses said võimude ja Tedeevi vastasseisust alguse rahutused, mis kohati kasvasid üle isegi tulevahetuseks. Nimelt keeldus valimiskomisjon registreerimast Tedeevit presidendivalimistel kandidaadiks. Koos relvastatud poolehoidjatega murdis Tedeev sisse valitsushoonesse ja nõudis valimiskomisjoni istungile juurdepääsu. Valimiskomisjon hääletas napilt Tedeevi kahjuks. Hiljem tunnistasid kaks valimiskomisjoni liiget, et neid mõjutati, nad kardavad oma elu pärast ja on sunnitud Lõuna-Osseetiast põgenema.
Kõik kolm kandidaati on täiesti ilmetud persoonid – raskejõustiku treener, leivakombinaadi direktor ja parlamendisaadik.
Lõuna-Osseetia Rahvarinde suur delegatsioon võttis ette visiidi Moskvasse, et püüda kurta oma hädasid ajakirjanikele ja vene võimueliidi esindajatele. Nende sõnum Moskvas oli, et Georgia agressorite järel tulid nende maale T?eljabinski marodöörid. Kaks aastat võimul olnud T?eljabinskist pärit väikeettevõtja Vadim Brovtsevi valitsus on nende sõnul kõik ära varastanud ja loonud kuritegeliku absoluutselt korrumpeerunud re?iimi, kaebasid rahvarindelased. Valitsuse populaarsust näitab see, et peaministrit toetab 0,8% elanikest. Lisaks on peaminister Brovtsev muutunud naljanumbriks sellega, et ei oska isegi elementaarset õigekirja, olles samas paberite järgi lõpetanud Sverdlovski rahvamajanduse instituudi. Rahvarinde esindajate sõnul on võimuklikk toonud maale 15 000 võõrast inimest, samal ajal on sama palju osseete maalt lahkunud. Just see on loonud olukorra, kus omade ja võõraste vastasseis ähvardab kasvada kodusõjaks.
***
VÄIKE SELETAV SÕNASTIK
Arenenud sotsialism – XXII kompartei kongressil 1961. aastal lubas tollane kompartei peasekretär Nikita Hru?t?ov peatset kommunismi jõudmist. Hru?t?ovi sellel postil välja vahetanud Leonid Bre?nev taipas kiiresti, et kommunismi 1980. aastaks siiski loota pole ja arendas välja oma teooria ühiskonna arengust – arenenud sotsialismi. See pidi olema vaheetapp sotsialistliku ülesehitustöö ja kommunismi jõudmise vahel.
Potjomkini küla – vene poliitilises ja kirjanduslikus keelepruugis ammusest ajast kinnistunud väljend. See tähistab näilist heaolu, soovi ilustada reaalsust ja pakkuda soovitut tegelikkuse pähe. Väljendi teke on seotud Grigori Aleksandrovit? Potjomkiniga, kes oli üks tuntumaid Vene ühiskonnategelasi Katariina Suure valitsusajal 18. sajandi lõpul. Katariina reisi ajal Krimmi ja Lõuna-Ukrainasse 1787. aastal rajas Novorossia kuberner Potjomkin kõikjale keisrinna teekonnale võltsõitsengut näitava elu.
Lääne kulissidetagune – Venemaa võimupoliitikas traditsiooniline käsitlus, mis andnud omaette termini. Kui midagi enesel viltu läheb, süüdistatakse ikka salapäraseid Lääne telgitaguseid nööritõmbajaid, kes elavad ainult selle nimel, kuidas Venemaale käkki keerata.
Viies kolonn – Valgevene diktaator Aleksandr Luka?enko süüdistab kõigis ebaõnnestumistes nn viiendat kolonni. Mõiste “viies kolonn” tekkis Hispaania kodusõja ajal, kui kindral Mola väitis, et lisaks Franco vägede Madridi suunas liikuvale neljale kolonnile asub Madridis revolutsiooni toetav viies kolonn, kes aitab riiki kukutada seestpoolt.