Mõned aastad tagasi kirjutas peterburi kirjanik Mihhail Kononov romaani “Alasti pioneer”, kus 14-aastane kangelanna Ma?a Muhhina otsustas Teise maailmasõja ajal aidata oma kodumaad sellega, et magas kõigi polgukomandöridega. Oli polgu libu, kellelegi ära ei öelnud, töötas kakskümmend tundi ööpäevas. Kogu sõda on selles raamatus näidatud õnnetu tüdruku teadvuse voolu läbi; kohutavad, toored, vastikud üksikasjad ajavad iiveldama juba esimestest lehekülgedest. Raamat on kirjutatud
dokumentaalsel materjalil – tõepoolest, oli taoline reaalne juhtum, reaalne laps, kes ime läbi elas üle sõja, kes hiljem hakkas jooma ja oli valmis pitsi eest rääkima oma lugu ükstakõik kellele. Kononov lugu ära ei põlanud, ta esitati Bookeri auhinna saamiseks, sai tuntud literaadiks. Nüüd lavastab üks kõige populaarsemaid Moskva
lavastajaid Kirill Serebrjanikov teatris Sovremennik näidendi romaani põhjal, kutsudes peaossa kultusnäitleja T?ulpan Hamatova. Lavastaja arvab, et tema kangelanna – on püha patune, et võitlejate iha rahuldades, lähendab ta Võidu imet. Romaanis on väga palju sõimu, tegelikult moodustabki ropendamine jutustuse peamise kihi, kuid laval ei hakka õrn ja veetlev T?ulpan Hamatova ropendama; ta lamab jõuetult, kõrval seisab sõdurisaabaste rivi, kuid keha, mis on teeninud kümneid ja sadu mehi, jääb justkui puhtaks, kuna teenib õiget eesmärki?
“HÄÄLESTAJA”
Niisugust nime kannab suure re?issööri Kira Muratova uus film, kes alles viimastel aastatel on saanud teenitud tunnustuse rahvusvahelisel areenil. Ent nagu kunsti paradoksaalsetes labürintides juhtub, jätab jumalik anne autori maha just tunnustuse hetkel, siis kui kuulsus ta tabab.
Kira Muratova püüdis teha kaasaegset varianti Dostojevski “Kuritööst ja karistusest” ja näidata, et praegusel ajal erineb intelligentne röövel Raskolnikovist ainult sellega, et ei hakka tapma vanaeite kirvega, vaid leiab meetodi töödelda teda veretult.
Filmis on tegevad mitmed tähed – “häälestaja” küünilist sõbratari mängib Renata Litvinova; tema, erinevalt Sonet?ka Marmeladovast, õpetab oma armsamale mitte head, vaid julmust, ta on igal võimalikul juhul valmis ähvardama inimesi püstoliga, ta hirmutab rikast vanakest, ilmudes tema ukse taha vikatiga käes – kujutades surma. Vanaeite mängib Alla Demidova, kes lõikas tuntust “Medeia” ja “Hamletiga” (kus ta algul mängis Gertrudit, hiljem aga Musta Printsi ennast).
Kõik ülejäänud tüübid – vastumeelsed fellinilikud värdjad, sümboliseerivad kaasaegset elu. Finaalis haletseb röövitud vanake kõigest hingest varast, kuna mõistab, et vaene noormees – konservatooriumi üliõpilane, on jäetud ilma võimalusest muul moel teenida raha ja et tema, teda mitte tappes, on sooritanud kangelasteo?
Filmist sai viimase Veneetsia festivali sensatsioon, kuid minu meelest on see Muratoval tõsine ebaõnnestumine, kuna film pole mingil moel jõudnud kõrgemale tavalise linnaelu viletsusest rääkiva telereportaa?i tasemest, neist töötutest, kes täna üha täiendavad kurjategijate armeed. Kunstniku fantaasia osutus reaalsuse tarbetuks fantasmagooriaks.
Veel üks maailmakuulus re?issöör – Aleksandr Sokurov asub oma tetraloogia neljanda filmi väntamisele. Algul oli film “Moolok” Hitlerist, siis “Telets” Leninist, kolmas – “Päike” jaapani imperaatorist Hirohitost, aga kogu võimu ajalugu lõpeb lõbusa, Straussi muusikale rajatud filmiga “Faust” Thomas Manni ja Goethe teoste ainetel. Intervjuus ütles Aleksandr Sokurov, et ta mõistab: ilma võimuta ei saa eksisteerida ükski riik, kuid tema unistuseks on et igasugune inimene, kes taotleb võimu, oleks tingimata ka haritud inimene. Sellele postulaadile on rajatud re?issööri suur utoopia või suur illusioon.
PETERBURI MUUMIAD
Egiptuse muumiaid võib Peterburis näha Ermitaa?is, kuid kaasaegsed piiteri muumiad asuvad kohtumeditsiini muuseumis ja tanatoloogia keskuses. Need unikaalsed eksponaadid olid veel mõnikümmend aastat tagasi huvipakkuvad vaid spetsialistide kitsale ringile, kuid täna, mil kõik kohutav on saanud veetlevaks, pole surm kellegi jaoks hämmastav ning ei hirmuta eriti kedagi, võib kohtumuuseum saada publiku aktiivse külastuse kohaks. Loomulik mumifikatsioon on väga haruldane nähtus. Näiteks hoitakse muuseumis mahalastud naise pead, mille kurjategijad otsustasid uputada turbasohu; nii veider kui see ka pole, säilisid soos ka ohvri siidjad juuksed ning silmad ja nahk, pea näeb välja kui elav. Teine eksponaat – metsas end üles poonud naine, kes leiti alles mõned aastad peale surma – on ideaalselt säilinud. Hiljuti külastas muuseumit vaimulik. Ta ütles, et kõik, mis tehakse meditsiini ja teaduse hüvanguks, aga järelikult ka inimese heaks, on Jumalale meelepärane.
Moskvas leidis aset juhtum, mis erutas teatriringkondi. Keegi lihtne tööline ehituselt Moskva-lähedasest T?ehhovi linnast sõitis pealinna ja sattus tuntud teatri “Kaasaegse näidendi kool” etendusele “Iidsete elukutsete inimesed”. Näitlejad ropendasid etenduse käigus sedavõrd, et müürsepp ei pidanud vastu ja lahkus. Mille järel hakkas kirjutama kirju kõikvõimalikele instantsidele kaebustega teatri peale ning selgitusega, et mitte ühelgi ehitusel niimoodi ei ropendata, nagu pealinna laval. Juhtum erutas pealinna seetõttu, et juba mitu aastat ropendatakse laval, aga vaatajalt tuli kaebus alles nüüd ning kaebas inimene, kes tõenäoliselt isegi tööl ropendab, kuid nüüd otsustas välja astuda kunsti puhtuse eest?