On olemas taktikuid, on strateege. Nii ühed kui teised kuuluvad tänapäeval Venemaa valitsevasse klassi ja aeg töötab nende heaks. Väntab nende veskit? Üleüldse, aeg voolab nende kasuks läbi tihedate – jõe põhja ja kaldaid moodustavate – rahvamasside.
VENE JUHID, MITTE LIHTSALT PÄTID, VAID STRATEEGID
Taktikud õngitsevad hoolsalt sellest hägusest substantsist raha. Viskavad võrgud vette ja sikutavad, muudkui viskavad ja sikutavad. Saak konserveeritakse ilma marineerimata, konverteeritakse, hoiustatakse kusagil kaugemal, eri maade eri pankades. Ja ollakse ärksad: üks silm magab, teine ei maga. Päästeveste seljast ei võta. See on muidugi absoluutselt andestamatu.
Aga strateegid – need on ikka tõeliselt hirmsad inimesed. Ma jõudsin vahepeal juba nende olemasolu unustada. Lasin end lõdvaks. Miskipärast võtsin nõuks, et Vene Föderatsiooni juhivad lihtsad pätid, kahjutud ahnitsejad, mõistlikult äraostetavad maksuametnikud. Et neil pole asja ei ideede ega inimestega, saaks vaid vara taskusse ajada. Ent eksisin. Vaadake, mis toimub: strateegid on Venemaal suutnud äratada tõelise hüsteeria. Ja mille pärast? Sest üks nende naabermaa suvatseb omi asju ajada mitte Moskva tsirkulaaride, vaid omaenese õiglustunde järgi.
KORDA JA VAENLAST!
Ühesõnaga, tundsin Vene kodanikuna, kuidas äkitselt hakkas – aprilli lõpupäevil – levima säärast halba lehka. Esmalt tuli pähe, et õhku lendas ehk taaskord paar lollusega täidetud paukpadrunit. Meil, Venemaal, on need ilutulestikud regulaarsed, tähendab, selleks, et massidel oleks, millega emotsioone toita, tuleb võrdsete intervallide tagant karjatada: omasid pekstakse! Ja kogu sotsiaalhumanismi raev pöördub hetkepealt mingi Balti kilu vastu. Või teiseneb Eesti kohupiima või grusiinide veini ristilöömiseks. Nagu oleks rahval midagi vajaka – võibolla õnne või õiglust või vabadust, kõige täpsemalt aga – korda ja vaenlast. Et oma saastalt tähelepanu kõrvale saada, suvatses president Putini administratsioon alustada pööraste hurraa-röögatuste saatel õiglast ristisõda.
VENE MASSIDE VAHUSED HUULED
Litsud aga Balti kilu laiaks – veel parem oleks muidugi see plakatile joonistada ja seejärel põlema pista – ja saadki kõik selle sõna otseses mõttes natuuras. Rahva “tõeliste vaenlaste” kuvandi. Kahju ainult, et mitte kauaks.
Vaatasin Vene võimude ja nende poolt mahitatud na?istide spasme, hullumist ja jõuramist ning otsustasingi siis, et kõik see estoniaana on korraldatud üksnes katarsise tarvis. Vene võimud tõmbasid lihtsalt järjekordselt peldikupotis endale vee peale.
Huvitav on taaskord veenduda, et nõuka kooli kasvatatud mõistus toimib tõrgeteta. Näitad talle pronksmeest (tõtt-öelda päris inetut), omal ajal Eesti skulptori poolt meisterdatut, Eesti pronkspoissi Vene sõjamundris ja küsid raevukalt – kas pole see mitte Venemaa püha sümbol? Ega ei saa ju lubada, et seda puutuksid Eesti suurriiklike ?ovinistide räpased käed? Ja ongi asi ants: vaene mõistus peksleb epilepsiahoos.
Skandeerides vahuste huultega: Ras-sii-ja! Ras-sii-jaa!
Lisaks kõigele on meie inimestele omane “austus” surnute vastu – eriti suurel tasemel. Selle märkis ära juba 50 või rohkemgi aastat tagasi akadeemik Lihhat?ov Borodino väljal: vaadates sealseid rüüstatud haudu ja seda, kuidas kohalik noorsugu mängib tapetute kolpadega jalkat.
VIHKAMINE KÄSU PEALE
Lähiajal leidis aset ka üks naljakas seik: isehakanud uurijad Novgorodi oblastis kaevasid lahti ühe haua: 88 luukeret. Naised, lapsed ja vanurid. Eelnevalt paljaks kooritud ja elusalt põletatud.
Üldiselt, nõustugem, päris traagiline leid. Võimeline äratama kasvõi uudishimu. Äkki peaks välja uurima, kes olid need õnnetud ja kes nad tappis?
Üldsus korraks nagu võpatas, kuid kohe leidus pädev inimene ja seletas – on teised vist lihtsalt mingid juudid, keda sakslased või kohalikud miilitsad kuuri lukustasid ja ära põletasid, nii juhtus alatasa ja pole vaja siin midagi asja suureks puhuda. Järgmisel päeval rahustas inimesi veelgi pädevam inimene – pole need mingid juudid, vaid vastupidi, venelased, ainult et väga iidsed; ilmselt XIV sajandi Novgorodi elanikel esines säärane tava – võtta naised-lapsed alasti ja põletada neid nagu raamatuid?
Teisisõnu – argine asi ja jällegi, vältigem ebavajalikku kära. Kolmandal päeval kupatati õnnetud luud uude, kiiruga lähimal kalmistul väljakaevatud auku ja lükati mulda peale. Nii et teate mis, ilmaasjata on arvukad vene dissidendid kisanud, “meie, venelased, vihkame ja armastame juhuslikult”.
Pole siin miskit juhuslikku, vaid kõik on käsualane. Vene võim ei lase sellistel asjadel omasoodu laheneda. Tähtis on, et armastataks ja vihataks nii, nagu ukaas parasjagu ütleb.
PELDIKUKULTUUR
Siinkohal on vene sool ?anss: strateegia läbikukkumise korral lohutavad end oma linnades laamendades.
Eeldan, et strateegia ei lähegi läbi, ent kes teab. Mass on hasarti täis. Kiikasin siin, Piiteris, vabandage väga, ühe kohaliku raudteejaama peldikusse (ja mida ma siin muide vabandan? Õige sõna ju!) Oktoobri raudteeharu juures. Isegi ei hakka ütlema, mille kuhjade kohal, mis kõrgusid samasuguste koledates lompides, venisid seintel suured kalligraafilised kirjutised: “Gusinski – varas”. “Berezovski – varas”. “Eestlased – fa?istid”. “Jeltsin müüs Venemaa? eest”. Müüginumbrit, millega Jeltsin Venemaa “ära müüs”, ei mäleta. Või polnudki seda. Võimalik, et strateeg vajus peldikus mõtteisse. Miski juhtis ta tähelepanu ilmselt kõrvale.