30 aastat tulevikku – see on vaid üks inimpõlv ajaloo kontekstis. Kuid samas võib sellest ühest inimpõlvest saada muutumatute protsesside murdepunkt, pärast mida ei pruugi enam olla ajalugu.
Inimkond kasvab kvantitatiivselt, selle kasvu suuruse ja ulatusega kaasnevaid mõjureid ei ole seni ikka veel piisavalt teadvustatud. Tegelikkuses on täiesti tähelepanuta jäänud progressiivselt paisuva kommuuni mõju maakera bioloogiliste protsesside stabiilsusele ning järjepidevust määratlevale mikromaailmale.
Ületades mikromaailma lõputu adaptatsioonivõime piiri, sekkudes jõuliselt seal toimuvatesse protsessidesse, riskib inimene esitada väljakutse, et näha, kuidas mikromaailm on võimeline hävitama oma loomingu “õie” ja looma midagi täiesti uut, millel suure tõenäosusega ei ole mingit sarnasust inimrassiga.
Inimese eksistentsi planeedil Maa limiteerib vaid mikromaailma suva oma keerulises esituses. Selle tasakaalu rikkumise tulemuseks võib olla inimese kui rassi hävimine.
Kvantitatiivne surve ning aegunud baastehnoloogiate printsiibid, eelkõige aga fossiilsete ressursside mõõdutundetult kasvav ekspluateerimine, on aluseks meie tuleviku kõige pessimistlikumatele arengustsenaariumidele. Meie suhe mikromaailmaga on tasakaalust väljas, halvaendeliselt kaduvikku pöördumas.
Probleemide tekitajatena domineerivad kaheldamatult energeetika ja keemiatööstus, aga ka logistika ning kogu selliste harudega kaasnev ahel. Tänase arengu kriitilise seisu paneb eelkõige paika tehnoloogiate absoluutne mittevastavus maailma rahvastiku kvantitatiivse koosseisuga ning alles seejärel territoriaalse jaotusega. Põhihäda peitub probleemide enesetapjalikus eiramises – fossiilsetel kütustel tugineva “maailmakorralduse”, kui kõigi hädade alusjuurestiku praktiliselt absoluutses domineerimises enamuses inimtegevuse aladel.
Sellise olukorra absurdsus tipneb olukorraga, mil oleme valmis riikide rahanduslikuks enesetapuks asja nimel, mille piiratud ressursi staatus ei kanna eneses isegi mitte väikest võimalust, isegi mitte lähimaks tulevikuks.
Maailma finantsilise enesetapu alguse otseseks tunnuseks on maailma majanduse kiratsemine, et mitte öelda selge taandareng ning peaaegu, et kafkalikult skisofreeniline igatsus kapitali tootlikuse restruktureerimiseks, taastamiseks, veel olematute tehnoloogiliste investeeringute kaudu mahus 2 triljonit dollarit. Igatsus 1990ndate järele , mil minoorne, “jumalik” vähemus teostas üldist kollapsit: aeg on näidanud selle tegevuse ebapädevust üldise maailma tabanud tehnoloogilise kriisi taustal.
Tõeliselt kriitiline analüüs osutub mõttetuks, kui see ei kätke eneses mitte ainult üksikute lahenduste, vaid põhimõtteliste muutuste ellurakendamise meetodeid. Jõuliste sammude astumise võimalikkuseks on ennekõike tõdemus, et rõhuv enamus probleemidest lähtub iganenud energeetikast ja äärmiseni moonutatud eesmärkidest keemiatööstuses.
Selle väite tõestuseks piisab faktist, et täna turul olevast ca 35 000-st keemiatööstuse tootest vähemalt 6000 ohustavad inimest kui bioloogilist olendit otseselt. Kõik ülejäänud tooted – kui vees lahustamatud – aga kahjustavad igal juhul mikromaailmas toimuvate protsesside loomulikku kulgu. Millisena näeme siis sellise arengu tagajärgi? 20% haigekassade vahenditest hõlmavad kulud allergilistele haigustele, mis veel 30 aastat tagasi oli suhteliselt haruldased ning tingitud vaid geneetilistest iseärasustest.
Inimkonna päästerõngaks saab olla otsustav lahtiütlemine fossiilsete kütuste domineerimisest logistikas ja inimeste energiatarbe rahuldamisel. Selleks tuleb ressursse maksimaalselt paigutada juhitava termotuuma sünteesi rakendamisse. Senine ebaefektiivne sisepõlemismootor peab asenduma hõõrdejõu ületamisel põhineva maakera gravitatsioonijõudu kasutaval printsiibil töötava mootoriga. Selleks peab rakendama teoreetilise füüsika ja matemaatika kaasaegseid avastusi, millest viimase 25 aasta jooksul on visalt mööda vaadatud.
Fossiilsetel ressurssidel rajanev keemiatööstus peab enamikus asenduma mikrobioloogilise sünteesi käigus saadavate orgaaniliste hapete keemiaga. Tasub rõhutada, et enamus viimase aja tehnoloogilistest edusammudest leiavad rakendust eelkõige kommertstoodetes ja andmesides, mitte aga materiaalses tootmises.
Uutel printsiipidel saadava energia ja materjalide toorme erikulu kasutatava toote ühiku kohta väheneb oluliselt. See toob omakorda paratamatult kaasa kogu senise mõttetult laristavale tarbimisele orienteeritud finantssüsteemi printsiipide muutumise. Tarbimisele orienteeritud majanduskasvu metoodika ja sellest tuleneva turgude hindamise metoodika (börsid) asendumine lööb segi pildi senistest maailma jõukeskustest. Rutiinselt eelarvelise rahapressi asemele asub intellektuaalne kapital, mis kindlasti ei tarvitse meeldida senistele jõukeskustele.
Intellektuaalse kapitali valdajate poolt teostatavad muutused on aga uuendatud tasandil suhetes mikromaailmaga ning võimaldavad leida kvalitatiivselt uusi lahendeid ka inimkonna edasise pideva kasvu tingimustes, mis tingib veelkord jõukeskuste ümberhindamise.
Loomulik ja loogiline on antud kapitali ümberstruktureerimise raames ka uue hingamise leidmine senisele, ligi 2 triljoni USD suurusele “magavale” kapitalile ning seeläbi kogu maailma tehnoloogilise arengu olulisele kiirenemisele. Jällegi leiame siin kohal mõtte intellektuaalse kapitali prevaleerivast osas maailma majanduse tulevases arengus. Poliitiliste, majanduslike ja sõjaliste jõukeskuste eesmärgiks ei ole siis enam fossiilsete resursside territoriaalne paiknemine ega globaliseerumisele tuginev ühekülgne tarbimisskeem. Traditsioonilistest ressursirikastest piirkondadest ei pea enam tingimata kujunema konfliktiallikad või ebademokraatlikud türannia oaasid, mille kohta kasutatakse silmakirjalikke topeltstandardeid.
Ilmselt puudub vajadus eriliseks tõestuseks, et konstateerida eksisteeriva kohmaka majandus-poliitilise süsteemi võimetust taoliste suurte tehnoloogiliste muutuste läbiviimiseks. Paljudel juhtudel peab see süsteem sööma ju iseennast.
Loota protsesside iseeneselikku arengusse on täna sama asjatu nagu uskuda kiiresse rikastumisse läbi loteriivõidu.
Kui laua ühte otsa asetada miljon dollarit ja ainsaks tingimuseks selle omandamisel on laua teises otsas asuva koguse 5 milliliitrit kaaliumtsüaniidi ärajoomine, siis vaevalt leiame mõistlikut tegelast, kes seda eksperimenti sooritada tahaks.
Aga just seda teeb inimkond tänasel päeval, püüdes kindlustada uut “helget tulevikku” vananenud meetoditel ja ajal, mil fossiilse kütuse viimane tilk imetakse maa seest välja orienteeruvalt 30-40 aasta pärast.