Ta oli 18-aastane, kui kirjutas näidendi “Naisest” ja saavutas kohe näitekirjaniku kuulsuse. See oli peaaegu 50 aastat tagasi. Kuid mis kõige huvitavam – tema sõna jõud järjest kasvab, vallutab üha uusi ja uusi ruume, teda teatakse kogu maailmas, tema raamat Nikolai Teisest muutus Ameerikas vene raamatute hulgas bestselleriks.
Väikest kasvu, punapäine, kannab alati mütse, mille all kokku rehitsetud lapselikud lokikesed, tedretähniline, alati naeratab või itsitab – selline on Edvard Radzinski.
VOODIS ENNE ABIELU
Aastaid pärast esimest kirjutas ta näidendi, mille pealkirjastas “104 lehekülge armastusest”. See sai kuuekümnendike loomingus tõeliseks avastuseks. Nimi aga ei meeldinud mõnele: kuidas, sada neli lehekülge ja ainult armastusest! Armastusest võiks olla ainult üks episood, kõige tähtsam on ikkagi kodutehase käekäik, plaani täitmine ehitusel? Radzinskil seevastu oli üks väga suur episood voodis, kus peategelased teineteist tõeliselt armastasid, rääkides sinna juurde rumalusi ja nännutavaid tühiasju. Nad ei selgitanud välja teineteise parteilist kuuluvust ja mis kõige tähtsam – sattusid voodisse enne pulmi!! Lõpus juhtus veel niisugune asi, et stjuardessist kangelanna hukkus ja nõnda ei saanud paarike käsikäes vastu minna helgele homsele.
Selles näidendis etendasid peaosi tolle aja parima teatri – Georgi Tovstogonovi juhitud Leningradi Suure Draamateatri näitlejad. Naise osas säras Tatjana Doronina, kena ja andekas blondiinike, keda on aupaklikult nimetatud vene Marilyn Monroeks. Stjuardessi mängis ta ka selles filmis, mida vaatas kogu maa kümneid kordi pisaraisse uppudes. Lõpuks juhtus nii, et “104 lehekülge armastusest” sai sillaks Venemaa suure mineviku ja pühadust teotava oleviku vahel.
Palju aastaid hiljem rääkis mulle Radzinski, et tõmbas oma peakangelanna ja Dostojevski “Idioodi” vahele teadliku paralleeli, püüdes kujutada inimlikku idealistlikku eneseohverdust.
See film kajas vastu kõikjal; see sattus lõuna puhkemajadesse, vanglas ja armees loeti seda kirjandusena, mis annab inimesele vabastava impulsi. Endised vangid tulid selle filmi eest lausa Radzinskit tänama.
Kaunitar Doroninast sai paljudeks aastateks Radzinski naine. Siis aga tuli aeg, mil filmile tehti suurepärane remake Renata Litvinovaga peaosas.
MIDA SÜGAVAMALE AJALUKKU, SEDA PAREM ON HINGATA
Noorusaja kuulsus ei seganud Radzinskit lõpetamast tolle ajastu üht parimat ülikooli – Moskva ajaloo- arhiivindusinstituuti. Ajalugu kütkestas teda poeetiliste paralleelide, erutavate ennustuste ja kirjanduslike karakterite läbi. Ta kirjutas näidendi dekabristidest, täpsemalt – ühest dekabristist, Luninist. Nagu ajaloost on teada, marssisid dekabristid 14. detsembril 1825 Senati väljakule sooviga panna seal riigipööre toime. Hiljem aga reetsid nad Nikolai I käsul läbi viidud põhjaliku uurimise käigus vangla kasemattides kõik oma kaasosalised, rääkisid keisrihärrale kõigist oma tegemistest. Ja oli ainult üks inimene, kellelt keegi ei saanud sõnakestki välja pigistada, kes ei reetnud lõpuni mitte kedagi. See mees oligi Nikolai Lunin.
Niipea, kui Radzinski alustas ajaloolistel teemadel kirjutamist, meeldis ta võimudele järjest vähem. Võimud ei olnud vaimustatud seesugusest individualismi ülistamisest,
eriti arvestades autori veendumust, et eneses kindel oleva inimesega ei suuda riigimasin midagi teha, tal jääb üle ainult taanduda inimeses oleva jõu ees ja iseenda nõrkusest see inimene tappa. Radzinski au ja kuulsus aga olid juba nii suures mastaabis, et aparaadil ei olnud siin enam midagi ette võtta. Autori kergemeelsusele lootes anti tema näidend dekabristide ajastu asjatundjale, teadlasele Natan Eidelmanile, kes kirjutas sellele triumfeeriva vaimustatud järelsõna.
“Ja ikkagi ei ole Eidelman tõeline kirjanik,” itsitas Radzinski. “Tõeline kirjanik ei oleks hakanud nõndaviisi oma rivaali kiitma. Ei, Eidelman on teadlane ja uurija, sellepärast ta astuski selle sammu.”
Tallinnas mängis seda rolli traagiline Evald Hermaküla, aga tema versioonis läks Lunin ise surma, igatsedes naise järele. Radzinski tahtis ka ise algul tulla seda versiooni vaatama, aga pärast mõtles ümber.
“Ma armastasin seda oma näidendit väga,” rääkis ta mulle. “Ja kui ma sinult kuulsin, et Hermaküla on suurepärase asjaga hakkama saanud, siis ma jäin sind uskuma ega tahtnud pettuda.”
TEATRAALNE ROMAAN
Ta seletas: “Ma vihkan teatrit. Võiksin ju kõike ise teha, aga ei suuda pealt vaadata, kuidas nad joovad viina ja siis lähenevad üksteisele rinnutsi nagu mingid kodulinnud
või tselluliitrindadega tenorid.”
Kui Radzinski loeb ise oma tekste, siis on need peaaegu luuletused või sarnanevad nõia manamisele. Algas ju sellest teater ka Vanas Kreekas, kus autor ise oli oma tekstide ettekandja ja lavastaja. Olid ju metafoorid Vana-Kreeka teatris sü?eest tähtsamad ja Thespisele, keda peetakse vanakreeka tragöödia poollegendaarseks esimeseks autoriks, heideti samuti ette “keerutamist” sõnadega.
Radzinskil juhtub samuti metafoor metafoori otsa. Kui tegelane lakkab armastamast, siis ta tunneb “puudri lõhna oma armastatu mullustel põskedel”, aga kui armub, siis tunneb ta kindlasti “lapseliku hingamise pilvekest ta huultel”. Ta kahetseb oma valu kuristikku, meenutab, kuidas ta kodumaa on mattunud lumme ja kuidas tema elu “lendab linnuna läbi toa”. Ei, nii ei räägi tegelased, nii räägib autor, kes suudab petta oma poeetiliste kokkukõlade polüfooniat ja anda täispartituuri kogu oma tegelaste sümfooniaorkestri jaoks. “Ei, ma ei suuda kuulata muusikat… ma nutan nüüd kogu aeg. Ma olen õnnelik… Ma armastan teid…” Kui jälle mõni tema näidend lavastatakse, siis tunneb ta end Mozartina, kes läheb kõrtsi lootuses kuulda oma teost ka trahterimuusikute esituses.
Edvard Radzinski rääkis mulle: “On poeete, kes maksavad oma luuletuste eest eluga, aga on ka poeete, kes panevad vaid etenduste ajaks maskid ette. On luuletajaid, kes lähevad elukindlustuseta köie otsa, aga on ka selliseid, kes üksnes teevad näo, et käivad kuristiku äärel, ise on aga endiselt kahe jalaga maa peal.” Veel on ta jutustanud, et kuuekümnendikud õppisid Hõbeajastu poeetidelt suurepäraselt, kuidas maske kanda, kuid neil on ka harjumus võtta maskid eest esimese ohu korral.
ELU – TÄNAVA ÜLETAMINE
Seitsmekümnendate aastate lõpul tekkis võimalus piiri taha minna ja mitte tagasi tulla. Paljud kasutasid seda. Radzinski vaid naeris nende üle ja ütles, et ükskõik millise ühiskonnakorralduse ajal jõuab inimene varem või hiljem ikka talle määratud positsioonini. Ta enda näidendid etendusid edukalt paljudes maades, kuid Moskvas olid need keelatud ja nii ta siis pidigi kirjutama varjunime all stsenaariumeid teisejärgulistele detektiivifilmidele. Kuid ta ei sõitnud ikkagi ära. Ajuti isegi tundus, et ta ise organiseerib omale tupikut ja isoleeritust, et ta ise keelab aeg-ajalt oma näidendeid, et a?itoaa? tõstaks veelgi tema populaarsust. Moskvas töötas temaga kuulus lavastaja Anatoli Efros, varjates ta tükkide paradoksaalsust, peaosi mängis tihti Olga Jakovleva, markeerides autori paradoksaalseid ütlemisi lihtsa kõnekeelega.
Näidendi “Võrgutaja Koloba?kin” peaosaline rääkis, et elu on nagu tänava ületamine: selle esimesel poolel vaatad vasakule ja teisel paremale. Tahab ju inimene algul olla vasakpoolne, liberaalne, avastaja, progressist innustunu, elu teisel poolel aga igatseb ta rahu ja stabiilsust. Pärast mõnesid etendusi keelati see näidend ära. Peab ütlema, et see on üldse Radzinski lemmikmõte: Venemaal on kõik julged maksimaalselt neljakümnenda eluaastani, pärast aga muudavad oma veendumusi, muutuvad alalhoidlikeks ja hakkavad pidama klaperjahti neile, kel veel jatkub julgust midagi ütelda.
AJALUGU JA FÄNNIDE LAPSELAPSED
Viimastel aastaetl ongi Radzinski teatrile selja pööranud. Ta teeb televisioonisaadet “Ajaloo saladused”, istub mugavalt oma kodus tugitoolis ja kõneleb publikut suuresti üllatades oma laulval poisikeselikul häälel. Ja kõneleb metafoorides. Viimasest vene tsaarist ja tema perekonnast, staarets Rasputinist, kes pälvis selle usalduse, Stalinist, galantsest 18. sajandist, isehakanud vürstitar Tarakanovast, kes andis end välja oma tütre Jelizaveta eest, samuti sellest, kuidas õiendas kahe viimasega arved Jekaterina II. Senecast ja Sokratesest, Prantsuse revolutsioonist, Mozartist? Iga kord võlub ta oma vaatajaid sellega, et lubab välja tuua kõige õudsama saladuse, aga tegelikult ei juhtu midagi, ei mingeid avastusi – ta on nagu Sheherezade, kes pidi oma jutte nii rääkima, et need iialgi ei lõpeks ja katkematult kestaks.
Need telesaated salvestatakse videokassettidele ja pannakse raamatukaante vahele. Rahvas vaimustub ammu tuntud faktide sellisest esitamisest, esteete võlub esitaja sarm ja hästi konstrueeritud jutt. Ajaloolased küll pahandavad kergemeelsuse pärast, kuid kes siis ajaloolasi kuulab!
Kord ütles Radzinski kaasaegne Voznes senski: “Poeet ei peagi meeldima kõigile. Kõigile meeldivad jeans´i teksad ja pesumasin “Novost”.” Ajal, mil Voznessenski seda ütles, meeldis ta küll kõigile. Pärast seda tema sära tuhmus ja jättis talle endale vaid selle fraasi kaja. Radzinski on alati kõigile meeldinud. Ta ei kuulunud kunagi ühtegi rühmitusse, ei olnud dissident ega kritiseerinud võime mitte iialgi; kuid samas pole tal ka sellist viga, mida praegusel ajal võiksid talle ette heita rangeimadki poliitilised või moraalikohtunikud. Ta tunneb, et sugugi kõrge hind pole ka praegusel jumalal – rahal. Ta on eluaja elanud kirjanike elumaja kahetoalises korteris ja nüüdki tunglevad ta tagasihoidlike uste taga fännid – tegelikult juba kunagiste fännide lapselapsed.
