JS: Jelena Skulskaja
SJ: Sergei Jurskiga
*
JS: Sergei Jurjevit?, te olete veetnud juba üle viiekümne aasta laval, ekraanil, grimmiruumides, külalisetendustel ja ometi pole teiega seotud mingit kõmu teie elukutse juurde kuuluva lausa möödapääsmatu joomisega. Kuidas nii?
SJ: Tõepoolest veider. 80% koosneb kogu meie kirjandus joomise, pohmelli ning joomalaudade kirjeldustest. Ning enamik mu kolleege viibib just selles seisundis. Kuid ei hakka ma pidama siin loengut sellest, et näitlejaamet, nagu ka lenduriamet ei kannata tilkagi, kuna see nõuab nii suurt täpsust… Kes mind kuulaks, kes mind usuks? Noorpõlves sattusin miskitmoodi ühe vana näitleja suvilasse: me mängisime temaga BDT-s “Häda mõistuse pärast”; ta tegi mulle ettepaneku juua, ma keeldusin, apelleerides sellele, et õhtul pean mängima T?atskit. “Aa, saan aru, oled haige,” tundis mulle vana näitleja kaasa. “Eiei, olen terve,” ruttasin kinnitama, “kuid õhtul on etendus!” -“Mis sellest?!” -“Mängime me ju õhtul mõlemad, teie Famussovit, mina – T?atskit. Ma ei saa enne etendust.” -“Mõistan ja pean lugu. Kuigi pean tunnistama, et erilist lähedust selliste vastu ei tunne. Aga muidu joote?” -“Muidu joon.” -“Uhh, justkui koorem oleks õlgadelt langenud! Aga enne etendust?” -“Mitte tilkagi!” -“Aga millal te siis joote? Nagu mina tean, on teil kuus hakanud olema 25-28 etendust…” -“Juhtub, et joon peale etendust…” -“Niisiis juhtub, et heidate purjuspäi magama? Pole hügieeniline!”
*
JS: Tähendab, mõnikord te siiski heidate magama purjuspäi. Millised mõtted teile siis pähe tulevad? Mõtlete, et milles on elu mõte?
SJ: Mõte on arvatavasti selles, et aimata, milleks see kõik on olnud… Olen hakanud kasutama terminit, mis on mulle võib-olla ilmunud unes, võib-olla on kusagilt loetud, ma ei tea… Isegi mitte termin, vaid vormel – “puhas heli”. Ma mõistsin, et see vormel väljendab kõige paremini minu vaatajarõõmu, vaimustust, kui noot on võetud absoluutselt täpselt ilma igasuguste kaashelideta. Olen hakanud iseloomustama selle mõistega ka asju, mis ei helise. Pilte. Valin mitte koolkondade ja suundumuste vahel, vaid puhaste ja rikutud helide vahel. Nii ka teatris. Mispärast sa tegeled sellega kogu oma elu? Et saavutada puhast heli. Aga millega sa seda puhast heli kuuled? Kõigi meeltega. Kaasa arvatud kuuendaga.
*
JS: Kõik on pühendatud puhtale helile. Mida te olete selle pärast ohverdanud?
SJ: Kõik. Olen jätnud tohutuid lünki. Ohverdanud selle, mida nimetatakse isiklikuks eluks, noorusvallatusteks, lõbusateks seltskondadeks, selle, mida nimetatakse boheemluseks, mis alati käib kaasas kunstiga… Mina neid kokku viia ei suutnud. Ei saanud kunsti kokku viia millegagi, nagu ma juba teile näitasin joomise näitel.
*
JS: Kuidas teie ajal teatriinstituut oli?
SJ: Nagu ka kogu riigis. Riik oli egiptuse püramiid. Terava, saavutamatu tipuga ja kohtadega, millega pidid tegelema kivid. Tegelema kivi kombel kõvasti. Iga teater oli püramiid. BDT (Leningradi suur draamateater) oli võimas püramiid. Tovstonogov oli vaarao, kuningas, Rooma paavst… Teatrikursused olid väikesed püramiidikesed. Nüüd, nagu ütles keegi teravkeel, on teater-perekonna, teater-farmi asemel teater-firmad, kus valitseb demokraatia. Niisiis võib meistri saata kuradile ja meister võib saata kuradile. Mis oli võimatu meie ajal…
*
JS: Te lõpetasite teatriinstituudi ja läksite BDT lavale. Siis aga lahkusite.
SJ: Tegelikult ei kujutanud ma elu BDT-ta ette. Läksin, kui kõik kokku varises. Minu minek oli lõhkemisaktsioon. Mind jälitati. Ma ärritasin KGB-d. Minu arvele olid pandud ohtlikud sidemed. Näis, et kolleegid armastasid mind, kuid keegi kõige lähimast ringist ei sallinud. Võimud polnud teatrist eriti huvitatud. Keegi pidi neid suunama. Keegi pidi viitama minu suhetele Sol?enitsõniga, Etkindiga. Aga veel oli minu viibimine T?ehhoslovakkias, minu arvamus T?ehhi sündmuste kohta 1968. aastal…
*
JS: Tshvetajeva kirjutab oma päevikutes, et talle meeldivad rikkad. Rikastelt, nagu ka tsaaridelt, midagi head loota pole. Seetõttu – niipea kui nad saadavad korda midagi inimlikku, sattud kohe vaimustusse. Kui ei saa olla Inimene, Isiksus, Kunstnik, on tarvis olla vähemalt rikas… See on kirjutatud 1919. aastal. Mis ütlete selle kohta teie?
SJ: Mul pole tõendeid, kuid mulle näib, et rahamaailmas pole kunsti tarvis. See, mida kutsutakse disainiks, pole osa maalikunstist. Mõnda aega võib muidugi balansseerida. Mina aga ei mõista, kes on rikas? Jaa, etendused on muutunud vormilt erakordselt rikkalikeks ja kalliteks. On need kaasa toonud midagi uut ja väärtuslikku? Mina seda ei näe. Veel enam, ma märkan mingit veidrat sõltuvust, mida ma ei suuda tõendada: liig kallil etendusel puudub mingil kummalisel kombel hing. Mulle aga räägitakse, – ah, mõttetus, kõik on lihtsalt omal kohal…
SJ: Muidugi, ma olen elanud selle vanuseni ja saavutanud nii palju tuntust, et võiksin oodata erinevaid aumärke ja minna tähtedele vastava tähtsusega näoilmes. Minu ärrituvus ei võimalda seda poosi võtta… Vana kelner kutsub alati esile kaastunde ja kibeduse, lausa tükk tuleb kurku, kui vaatad vanakese teenistusvalmidust… Kui sa pole olnud kelner kordagi elus, aga vanaduses pakutakse sulle seda ametit väga hea honorari eest, siis sa vihastad…
*
JS: Aga minu meelest on ärrituvus noorukiea maksimalismi tunnus…
SJ: Siis ma jätkan. Alles äsja luges mulle Valentin Gaft ette meie tuntud satiiriku, kellelt varastati auto, epigrammi: “Bandiitide jaoks, niisiis nähtavasti – peab satiirik olema vaesem…”
Täna on 25-sel lauljal kõik riigi aunimetused ja värvilised ajakirjad trükivad pilte tema villadest, täpsemini öeldes lossidest. Kuid lossist lavale tulla on kuidagi ebaloomulik. Milleks?
Mis tuleb välja? Kas ma kutsun üles vähendama näitlejate töötasu? Ei. Ma lihtsalt vaatlen ja olen pisut segaduses. Ja veel märkan ma, et nii palju kui praegu, pole kunagi varem valetatud. Valetamise eest karistati varem väga rangelt. Ajakirjanik, kes kirjutas väljamõeldud sündmusest, võis saada hundipassi. Aga mul on portfellis klantsajakiri, kus mind nimetatakse hiinlaseks ja veel heidetakse ette, et ma varjasin kaua oma tegelikku päritolu. Muide, ma ei vihasta selle ajakirjakese peale, see on armas. On uhke nimetada mind hiinlaseks, kuid veel hullem on tõeline vale, mis võib solvata, haavata…
*
JS: Kas te arvate, et vale ja raha käivad tingimata käsikäes ja vaesus on seotud aususega?
SJ: Kordan: ma olen segaduses. Mulle kinnitatakse, et täna on rikkad need, kes on andekad, neile tuleb kõik, aga need, kes on vaesed – on lihtsalt andetud. Neid, kes on rikkad, on inimestele tarvis, neid, kes vaesed, pole tarvis. Ja kõik klapib. Ja kõik on hästi. Aga erandid? Ärgem tegelgem eranditega, tegeleme reeglitega. Ma ei saa seda kõike uskuda, kuna ma pole pimestatud valmis lahendustest. Ma sõidan palju ringi, näen palju-palju linnu Venemaal, mis pole üldse sarnased Moskvale; müügiputkad on sarnased, aga teisi probleeme lahendatakse teistmoodi… Tänased d?unglid oma julmade seadustega pakuvad mulle huvi, kuid need teevad mind ärevaks. Mulle näib, et nende tihnikuis peidavad end jubedad olendid. Mõnikord, saades hirmust võitu, lähenen neile olendeile, vaatlen binokliga või lihtsalt astun juurde. Ning mida näen? Vaatan – inimesed. Mulle ainult kaugelt näis, et koletised. Aga lähed eemale, kuuled hääli, mida nad tavaliselt teevad, vaatled nende harjumusi, nende suhtlemist, saad teada nende ettepanekuist, mis on adresseeritud sulle endale, et tule sagedamini, tee
meie jaoks seda ja teist ning mõistad, – ei, siiski koletis!
SJ: Miks ma sellest kõigest nii üksikasjaliselt räägin? Seepärast, et raha on täna täiesti asendanud Jumala. Ja seista sellele vastu pole millegagi. Ning on tähtis mõista, kuidas on sellega seotud kunst. Mulle näis enne, et kunstil on mingi taevalik vastukaja. Kui see on nii, jääb ta püsima. Kui aga mitte, muutub ta millekski, võib-olla isegi väga kasulikuks, ilusaks, estetiseerituks, kuid enam mitte kunstiks…
*
JS: Justnagu pildiks, mis ripub sööklas isu tõstmiseks?
SJ: Just nimelt. Mina aga tahaksin, et kunstis säiliks igaviku vastukaja, tõelise, absoluutse. Ja ma ei saa end rahustada sellega, et Jumal – see on raha ja kõik on korras. Ma oleksin samuti võinud elada jõukalt, kuid ma ei taha seda. Mul on vastik. Vastik sellesama puhta heli pärast, millest me täna teiega räägime. Kui mõni saab rikkaks, hakkan ma teda juba enne kahtlustama puhtast helist eemaldumises. Ja tänini pole ma veel kahjuks eksinud…
*
JS: Aga kuidas suhtutakse teie peres rahasse mitte teoorias, vaid praktikas? Sellesse, et seda pole kunagi küllalt?
SJ: Meie peres jätkub raha alati. Seepärast, et meie vajadused on absoluutselt keskmised. Ja nii on olnud alati. See, et mul on omaette korter – on minu jaoks suur saavutus; seda ei saavutanud minu isa ja mitte keegi minu lähedastest, ja see, et mu tütar hakkab oma perega elama mugavas ruumikas korteris – on praktiliste püüdluste tipp. Mina ise elan nelikümmend aastat kommunaalkorteris.
*
JS: Sergei Jurjevit?, kuidas te arvate, miks on paljastuste ?anr nii populaarne? Miks igatsevad paljud kuulda viimast ja kõige sagedamini vastikut tõde kuulsa inimese kohta?
SJ: Kadedus. Lihtsalt kadedus. Kadedus alustab juurdlust ja leiab pidevalt mingeid tõendeid oma õigsuse kohta: palun, iidol oli lihtsalt joodik või narkomaan. Mina olin oma elus tuttav mitme absoluutselt, laitmatult korraliku inimesega. Nimetaksin Pljatti, Popovi, Nikulinit, Kapeljani. Kuid mulle räägitakse kogu aeg vahele, vehitakse kätega: mis sa nüüd! Polnud nad ühti nii laitmatud! Ja minnakse, minnakse paljastama, välja mõtlema.
*
JS: Kunst näitab närususe ahvatluslikkust…
SJ: Seepärast, et kunst vaatab maailma täie pilguga. See on sentimentaalne rämps – näidata ainult head. Täielik pilk näeb ka maailma kurjust, ja kurjust igas inimeses, ja hea ja kurja võitlusvälja, kuidas siis muidu? Küsimus on selles – kus asub autor ise?
*
JS: Kas see on kunst, kus autor on kurja poolel?
SJ: Kurjuse estetiseerimine on väga tugev. Mulle näib, et lahendus on selles, et vaadelda isiksuse omadusi mitte nende aritmeetilises loetelus, vaid dünaamilises ühenduses. Kui ma töötasin Tovstonogoviga, siis nägin suurepäraselt tema võimukust ja julmust, kuid nägin ka, et ta on suurepärane juht, suur kunstnik… Kunagi õnnestus mul koos töötada, aga hiljem ka sõbruneda poola re?issööri Ervin Akseriga, kes lavastas BDT-s “Arturo Ui karjääri” ja “Kaks teatrit”. Ervin rääkis, et kõik suured inimesed olid pahelised: vaat sellel oli selline kohutav viga, teisel aga teistsugune. Kord julgesin ma küsida: “Aga milline kohutav pahe on iseloomulik teile?” Ta vastas: “Aga mina pole ju suur…” Oletan ometi, et Ervin Akser oli suur re?issöör, et mõistagi olid tal oma puudused, kuid ta oli harmooniline inimene – nii ühinesid temas erinevad omasdused… See kaunis skulptuur võib olla kaunis igast küljest, kust sa teda ka vaataks, aga elav inimene muutub sõltuvalt rakursist. Täna on uljuse, vitaalsuse tunnuseks halb reputatsioon. Rüvetada end, lasta end kraavi minna, püherdada poris… Kedagi ei huvita, kuidas mängib näitleja, tähtis on üksnes, kuidas ta peab end ülal naistega, ülemustega, kuidas riietub, mihukese autoga sõidab…