Titma eluloo kohutav küsimus on ajendatud kirjutisest “Saatus elada Nõukogude Liidus” 21. märtsi Eesti Päevalehes. KesKusi andmetel tõi kirjutise toimetusse Indrek Toome, kuna Mikk Titma olevat ise ära! Titma nutt ja hala on järjekordne kivi endiste kommunistide puhtakspesemise kampaanias, mis viimasel ajal on võtnud üllatavalt intensiivse vormi. Kas südametunnistuse piinad? Vaevalt, pigem eneseõigustus ja valed. Ilmselt õppisid nomenklatuurikommunistid valetamise sovetire¾iimi ajal nii selgeks, et nad ei suudagi enam teisiti. Aga samas südametunnistus ikka natuke piinab. Või miks on vaja valetada ja välja mõelda näiteks oma perekonna küüditamine Siberisse 1941?
Kasutame Mikk Titma tegevusest ülevaate andmiseks ainult tema enese poolt öeldud sõnu ja seisukohti. Ei iseloomusta ju inimest midagi paremini kui tema enese poolt avalikult räägitu. Et kommunistlike tipptegelaste puhul sõnad muutuvad vastavalt oludele ja vajadustele, ei ole kellelegi enam mingi uudis. Aga ometi üllatab Titma küünilisus isegi paljunäinud sovetire¾iimi vaatlejaid. Küll neil on ikka raske sellise taagaga elada ja neile vähemalt 950 000-le eestlasele silma vaadata, kes suutsid ausalt elada ja sovetire¾iimis hakkama saada ka ilma komparteisse kuulumata. Kujutage ette!
SELTSIMEES TITMA RASKE LAPSEPÕLV
Titma: “(…) minu vanaisa oli seal (Hiiumaal – T.K.) suurtalu omanik, kuid läks manalateed enne, kui ta oleks jõutud Siberisse küüditada. Seda teed tuli aga minul laps-pantvangina 1941. aastal minna. Läbi ime pääsesin tagasi ja kasvasin vanemateta.”
(Eesti Päevaleht, 21. märts 2006|)
Tegelikkus: Mikk Titma, Harri poeg. Sündinud 02.11.1939 Tallinnas. Rahvuselt eestlane, valdab eesti, vene ja inglise keelt. NLKP liige 1962-1990.
Sündis töölisperekonnas: isa Harri töötas raudteel, ema käsitöölisena kodus. Eesti okupeerimise järel 1940 astus isa komparteisse ja tegutses administratiivalal, hukkus Saksa-N.Liidu sõja alguses parteikomissarina tööpataljonis. Ema evakueeriti koos poja ja tütrega N. Liidu tagalasse T¹eljabinskisse, tuli koos pojaga 1944. aastal Eestisse tagasi.
1954. aastast Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu (ÜLKNÜ) liige. (“Kes on kes Eesti poliitikas 1988-1992”, lk 67; ERAF, SM, f.136, s.18374)
SELTSIMEES TITMA ÕÕNESTAJANA
1958-1963 õppis Mikk Titma Tartu Riiklikus Ülikoolis (TRÜ) õigusteadust, oli ülikooli komsomolikomitee liige, 1963-1965 sekretär. 1965-1970 oli ELKNÜ Keskkomitee liige. 1965 oli komsomoli löökrühma juht uudismaal Kasahstanis. 1965-1968 oli TRÜ-s aspirantuuris, järgnevalt TRÜ õppejõud, kommunistliku kasvatuse laboratooriumi juhataja.
Abiellus 1964. aastal Tatjana Prissakovaga. (ERAF, SM, f.136, s.18374)
Titma aastal 1968: “Igaüks, kes asetab end nõukogude korrast väljapoole, on meie vastu ja me võitleme tema vastu veel resoluutsemalt kui kõige vana, äraelanu vastu. Samal ajal oleme me seisukohal, et nõukogudevastased elemendid ei oma enam tõsist jõudu ja neil on pinda vaid seetõttu, et me ei ole suutnud oma ridadest kõrvaldada nürimeelseid või printsiibituid ebaausaid karjeriste, kes ei võitle nõukogude korra eest, vaid isikliku karjääri eest.” (Mikk Titma sõnavõtust 22. oktoobril 1968 Eesti Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu (ELKNÜ) Tartu Riikliku Ülikooli organisatsiooni XVI konverentsil.)
SELTSIMEES TITMA 23. AUGUSTI (1987) HIRVEPARGI AVALDUSEST
Titma aastal 2003|: “Väga oluline oli dissidentide algatatud Molotovi-Ribbentropi lepet paljastav ja hukka mõistev miiting Hirvepargis. See oli ametlike reeglite vastane üritus, mis näitas, et on julgeid inimesi, kes on valmis kasvõi vangi minema, et meenutada kõigile Eesti iseseisvust ja selle kaotuse põhjust.” (Õhtuleht, 13.09.2003|)
Titma aastal 1989: “Miitingu tähtsus seisneb selles, et intelligentsi vastuseis vabariiklikule juhtkonnale toimus esimest korda avalikult. Kuid peamised sündmused toimusid pärast miitingut. Karl Vaino (tollane kompartei juht Eestis – T.K.) ja tema alluvad tahtsid organiseerida võimsa hukkamõistu kampaania, kuid see idee kukkus pauguga läbi: kõik vabariigis tuntud autoriteetsed inimesed keeldusid kirjutama ajalehtedele hukkamõistvaid vastukajasid, isegi topelthonorari eest.” (Микк Титма. Эстония: Что у нас происходит, Таллинн, 1989, lk. 43)
Titma aastal 1987: “Paraku leidus mingi arv inimesi, kes üritusest osa võtsid, tuleb tunnis tada, et USA välistalitused saavutasid mitmeid plusspunkte.” (Sirp ja Vasar, 09.10.1987)
SELTSIMEES TITMA, EKP IDEOLOOGIASEKRETÄR
Pärast seda, kui Moskvas NLKP Keskkomitee Poliitbüroos (N. Liidu kommunistide kõrgeimas võimuorganis) kinnitati 14. juunil 1988 Karl Vaino asemel Eesti kommunistide uueks juhiks diplomaatilisest teenistusest ära kutsutud Vaino Väljas, toimusid Eesti komparteis mitmed kaadrimuudatused.
1988. aasta novembris asus Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimeheks kompartei ideoloogiasekretär Indrek Toome. Uueks ideoloogiasekretäriks valiti tema asemele EKP Keskkomitee XII pleenumil 7. detsembril 1988 sotsioloog Mikk Titma. Hääletus ei olnud aga kompartei tavadele iseloomulikult sugugi üksmeelne. Titma, kes ei olnud isegi EKP Keskkomitee liige, sai ideoloogiasekretäriks valimisel 96 poolthääle kõrval 16 vastuhäält. Ideoloogiasekretärina soovis kohalik kommunistide ladvik näha ka kompartei Tartu linnakomitee juhti Tõnu Laaki, ajakirja Eesti Kommunist peatoimetajat Lembit Annust ja ka kompartei Pärnu linnakomitee juhti Kersti Reid.
Ideoloogiasekretär Mikk Titmale allusid kohalikus kompartei struktuuris teaduse küsimused, haridus, kultuur, tervisekaitse ja sport, töö noortega, rahvussuhted, komsomolitöö ning väljasõidulubade komisjon. Viimane komisjon oli sovetire¾iimis väga oluline, sest langetas otsuseid, kas lubada Nõukogude inimesi välisreisidele. Taustamaterjali inimese meelsuse ja re¾iimile lojaalsuse suhtes esitas tavaliselt KGB. Ideoloogiasekretär vastutas poliithariduse maja, keskkomitee marksismileninismi ülikooli, keskkomitee partei ajaloo instituudi, ideoloogilise suunitlusega organisatsioonide, massipropaganda ja informatsiooni leviku ning ideoloogilise kaadri õpetamise eest.
Titma aastal 1988: “Sellepärast tuleb praeguses olukorras kogu vaimujõud ja poliitiline tarkus vastu asetada ekstremistlikele jõududele nii eestlaste kui ka vene keelt kõneleva elanikkonna hulgas. Eeskätt teistest rahvustest intelligents, ühiskondlik ja parteiaktiiv on võimeline välja töötama tõeliselt internatsionalistlikud positsioonid edendamaks uutmist Eestis.” (Sirp ja Vasar, 29. juuli 1988)
SELTSIMEES TITMA SOOMEGA SUHTEID SÕLMIMAS
1989. aasta algul külastas Soomet Mikk Titma juhitud Eesti NSV delegatsioon. Titmal oli ka eravestlus tollase Soome presidendi Mauno Koivistoga. Külaskäigust koostas EKP ideoloogiasekretär Titma aruande NLKP Rahvusvahelise osakonna juhatajale Valentin Falinile.
Titma aastal 1989: “Perestroika arengu vastu Eestis valitseb huvi ka Soome noorsoo, loomingulise intelligentsi hulgas ja rahvademokraatlikes ringides luuakse mitmesuguseid ringe perestroika ja samuti Rahvarinde toetuseks Eestis. Käesoleval ajal on need ringid formeerimisstaadiumis, kus pole nähtav täpne poliitiline orientatsioon.
Meie arvates tuleks aktiivselt sekkuda sellesse protsessi selleks, et luua selles liikumises vasakjõudude juhtimine, enne kui juhtimise seal võtavad parem-ekstremistlikud grupeeringud.
Tähele pannes perestroika vastu Eestis ja Soomes valitsevat huvi ning seal Eestimaa Rahvarinde toetuseks mitmesuguste gruppide loomist, peame vajalikuks koostöö korraldamist SKDL-i ja Eestimaa Rahvarinde vahel. See võimaldaks SKDL-i sisenemist neisse gruppidesse, et seal mõju avaldada ning samuti välistada nende ja meiepoolsete ekstremistlikult häälestatud elementide koostöö. (EKP KK sekretäri salajane kiri NLKP Rahvusvahelise osakonna juhatajale nr 03-030 15.02.1989 ERAF, f.1, n.302, s.578)
SELTSIMEES TITMA SINI-MUST-VALGE HEISKAMISEST PIKA HERMANNI TORNI 24.02. 1989
“Mina isiklikult ei näe mingit põhjust, mis seda takistaks. Muidugi, ärgem unustagem seda osa Eestimaa elanikest, kes on siia hiljem tulnud ja kellele meie rahvussümbolid ei ole üldse mingid sümbolid. (…) Tulnukatel on sini-must-valget kui Nõukogude Eesti riigilippu kindlasti raske vastu võtta, neile on vaja selgeks teha, mida see tähendab, selgitada, et tegemist on lipu ja hümniga, mis olid enne rahva omad ja siis võeti Eesti Vabariigi sümboliteks.” (Rahva Hääl, 16. veebruar 1989)
SELTSIMEES TITMA N. LIIDUST LAHKULÖÖMISEST 1989
“Siin võib anda ühese vastuse. Nii nagu Euroopa Majandusühenduses taotletakse integratsiooni, ei näe meiegi midagi segavat, vaid vastupidi, peame enda jaoks kasulikuks seda, kui me suveräänse vabariigina tõepoolest omatahtsi saame tegutseda liidus teiste samasuguste riikidega. Seetõttu taotleme suveräänsuse taastamist Liidu (Nõukogude Liidu – T.K.) piires.” Mikk Titma vastus küsimusele Eesti eraldumisest N. Liidust. Pressikonverents Raadiomaja valges saalis 24. veebruaril 1989. Lisaks osalesid Arnold Rüütel, Indrek Toome, Edgar Savisaar)
SELTSIMEES TITMA KODANIKE KOMITEEDE AKTIVISTINA
Titma aastal 2006|: “Vaatamata minu EKP Keskkomitee sekretäri positsioonile õnnestus mul aidata organiseerida Eesti Kongressi valimisi.” (Eesti Päevaleht, 21. märts 2006|) Titma aastal 1989: “On öeldud, et karda neid, kes on löödud täieliku pimedusega, kes usuvad millessegi absoluutselt. Pigem ongi tekkinud väga ohtlik nähtus: inimesed usuvad millessegi ja igasugune alternatiiv, igasugune normaalse elu kompromiss muutub nende puhul täiesti välistatuks, ebanormaalseks. Liigutakse täies pimeduses oma “valguse” poole. Kaob reaalse elu analüüs, tegeliku ümbruse adekvaatne vastuvõtt. Sellised pimedad on ohtlikumad kui lollid.” (Mikk Titma kodanike komiteede algatusest ja Eesti Kongressi valimistest – Rahva Hääl, 1. juuli 1989)
SELTSIMEES TITMA IDEELISTEST KOMMARITEST
Titma aastal 2006|: “Kõik NLKP nomenklatuuri kuuluvad toonased Moskva ees vastutavad juhid alates Väljasest, Rüütlist ja Toomest pidid järgima oma tegevuses vormiliselt NLKP reegleid. Poliitilises mängus tuli efektiivsuse huvides sageli säilitada NLKP nomenklatuuri nõuetele vastavat retoorikat, reetmata Eesti huve.” (Eesti Päevaleht, 21. märts 2006|) Väljas, kes ei tundnud olukorda ega teadnud, keda võis usaldada, oli raskes seisus. Kuna ta mind varasemast ajast tundis ning oli valmis minuga koos töötama, otsustasin asuda teda aitama. Meie koostöö põhines selgel arusaamisel, et me tegutseme koos Rahvarinde ja Eesti intelligentsiga. Mulle ei olnud see raske, sest ammu olin sotsioloogina mõistnud Nõukogude süsteemi ebaefektiivsust ja inimvaenulikkust. Väljasel kui siiral kommunistil oli aga raskem.” (sealsamas)
SELTSIMEES TITMAST
Analoogselt Närska ja paljude teiste punastega on niisiis kapist välja roomanud ka Titma. Titma ülbus paneb imestama: sel aastal kirjutatu on justkui – võrreldes kogu mehe varasema eluga – teiselt planeedilt pärit jutt.
Mida näeme? Eelkõige muidugi, et vana kommarina ei kohku seltsimees täna mitte ühestki lausvalest. Midagi on siin infantiilset. Kallis seltsimees! Kõik teie varasemad sõnavõtud on ju kättesaadavad, mis mõte on segast peksta? Varem või hiljem ujuvad arhiividest välja ka need kirjatükid, mida isiklikult siinkohal ei kasutanud. Muuseas, skisofreeniline oma minevikule vastu sõdimine määrib teid lõplikult. Enne kobrutas räpp teie sees, nüüd paraku on solgiseks saanud ka fassaad.
Ja siit soovitus kõigile kommaritele – pole mõtet võimelda ja valetada, asjadel on kombeks lihtsalt välja tulla. Ja välja nad tuuakse; toojaid on õnneks üha juurde tekkimas.