“Ukraadino, ukraadino!” röökis loll Kiir Venemaalt naastes. Nüüd tundub, et Rüütli valitsejaks-käimisega on ka eesti asi Moskvas ära tõmmatud. Äkki on aga hirmul suured silmad?
Sest võta või jäta:Eeesti poliitikat Venemaa suhtes on viimastel aastatel juhtinud alateadlik hirm. Eesti Vabariigi suursaadik Moskvas proua Karin Jaani ütleb intervjuus Marko Reikopile, et Venemaa poliitika pole muutunud ja me ootame, kuni Venemaal peaks meie vastu huvi ja tahe tekkima (Terevisioon 26.01.05)
See kõige kurvem kogu loos ongi, et Venemaal tekib see tahe tõesti vast siis, kui Venemaal midagi vaja on. Meie Venemaa poliitika on olnud kramplik ja allergiline. Endine suursaadik Mart Helme tunnistab selle absoluutselt ebakompetentseks (EPL 24. jaan. 2005|).
Olgu eksperdi hinnanguga nüüd kuistahes, aga päevselge on see, et Venemaa ametnikega pole eestlased ühist keelt leidnud. Muidugi pole see ka kerge ja võibolla peaks lisaks diplomaadi koolioskustele olema siin ka sutt diplomaaditalenti.
ANNA TEISTELE, MIDA NAD VAJAVAD
Õigupoolest leidub Venemaal täna kaht sorti ametnikke. Suurem osa on postil nõukogude aja viimastest päevadest ja neid ei huvita mingid ideed. Nad hiilgavad aga leidlikkuse ja passionaarsusega isikliku heaolu loomisel. Nad kannavad endas riigi lagunemise vaimu ja on ilmselt võimelised ainult seisakustrateegiateks.
Teine ja väiksem osa on liberaalid-reformaatorid, kes on nii või teisiti ühendatud oligarhidega. Neil on energiline omandamise vaim. Nad on valdavalt lääne ja eriti
Ameerika orientatsiooniga, kuid neis on N. Liidu lagunemiseajast alles jäänud dekonstruktsiooni mall: jagada ja ärastada.
Putini poliitika “patriotism pluss liberalism” ei toeta mitte ainult liberaale, vaid tunnustab ka postsovetliku ametkonna stiili. See ongi andnud tänasel Venemaale uue staganaaja hõnguse.
Üks võti Moskva asjaajamiseks on ometi. Nii diplomaatias kui elus üldse võid sa saada kõike, mida tahad, kui sa aitad teistel saada mida nemad tahavad. Kui meie diplomaadid taipaksid nõudmiste asemel sellest alustada, siis ei tuleks “huvi ja tahet” kaua oodata. “Ei mingeid poliitilisi deklaratsioone – ei mingeid järeleandmisi,” ütlevad meie poliitikud ühest suust Foorumi saates (ETV 27.01.05). See on ka poliitika, aga kindlasti ei anna enne tulemusi, kui teisel poolel tõesti midagi vaja on.
Parimaks asjajamisnäiteks on muidugi diplomaatiakuningas Talleyrand, kes 1815. aasta Viini kongressil suutis võitjate tahtmisi üksteise vastu mängides sõja kaotanud Prantsusmaa tegeliku võitjana Napoleni sõdadest välja tuua.
RÜÜTEL KILBIGA VÕI KILBIL
Pärast president Rüütli Venemaa visiiti on Vene küsimuse puhkenud sihuke torm, et raske aru saada, kus saba ja sarved. Mart Helme võrdleb Rüütli Moskvas-käiku Müncheni sobinguga. Just nii, et kui kui Chamberlain loovutas T?ehhi, siis Rüütel Setumaa. No kuulge, piirid lepiti kokku juba palju varem, ühe hoopis teise presidendi ajal ja pandi paika veel varem. Tänaseks on see kurb, aga ajalooline tõsiasi.
Saksamaa näitest ei saa üle ka Enn Soosaar: “Arusaadavalt on kunagised Balti provintsid Kremlile, kes nõuks võtnud tsaaride ja bol?evike impeeriumide imitatsioonina sünnitada Kolmas Der?ava (võrdle Kolmas Reich), pinnuks silmas” (Postimees 26.09.05).
Selle peale küsib üks kommentaatoreid: “Näidake mulle, millal on Putini administratsioon iial rääkinud midagi Venemaa derzhaavast, mille hulka kuuluks Eesti või üldse mingigi osa endisest NL-ist. Internet on olemas, pakkuge linke, mis ei ole ainult kolumnistide targutused.”
LIBERAALSE DER?AAVA IDEE ON SURNUD
Enn Soosaar rõhutab: “Poliitiline ja vaimne eliit on ühel meelel, et postsovetlik ruum tuleb «korrastada», s.t muuta huvisfääridega «liberaalseks impeeriumiks», kus taastub suurriik kunagises vägevuses ja mõjukuses. Nõukogudeaegne ajupesu võtab värskeid tuure üles.”
Kui vene vaimne ja poliitiline eliit milleski ühel meelel on, siis on see Putini sõda ligarhide vastu. Liberaalse impeeriumi idee on orbiidilt kadunud koos suurreformaator Anatoli T?ubaisiga.
Jah, selle asemel hellitatakse küll Euraasia impeeriumi ideed, millel on ka üsna palju poldajaid ja mille eesotsas on “impeeriumi viimane filosoof” Aleksander Dugin. Kuigi Euraasia impeeriumi ideel on toetajaid ka vene demokraatide hulgas – näiteks Jabloko esimees Grigori Javlinski.
Sellest ei ole aga kujunenud Vene võimude ametlikku poliitikat ja eelkõige seetõttu, et Euraasia impeeriumi idee rajaneb geopoliitilisele Lääne ehk Sea Poweri ja Südamaa ehk Hearthlandi vastuolule, mis praktiliselt tähendab permanentset sõda USA-ga.
See käib tänasele Venemaale aga igati üle jõu. USA ja Venemaa on teatavasti partnerid sõjas rahvusvahelise terrorismiga, vaatamata sellele, et nii Gruusia roosirevolursiooni kui Ukraina apelsinirevolutsiooni niiditõmbajad ja rahastajad olid ameeriklased ja neil on korda läinud vastavalt oma “anakonda strateegiale” ka Venemaa lähiümbrus baase täis tikkida.
Geopoliitika võtmelausest: “Kes kontrollib Euraasia mandrit, kontrollib maailma” on saanud ka üks Ameerika poliitika põhiprintsiipe, mis muidugi ei lase eriti soojadel suhetel Venemaaga kujuneda.
Kui tugineda kurikuulsale National Intelligence Service raportile selle aasta algusest “Mapping the Global Future 2020”, siis Venemaad tõepoolest maailma suurriikide seas enam ei nähta.
Venemaaga suhtlemisel on aga vaja pisut ka t?it?ikovi vaimu ja ostapbenderi haaret.