On vähe teemasid, mis erutaks inimesi nii katkematu eduga nagu Teine maailmasõda. Kui palju ja mida kõike pole sellest kirjutatud, räägitud või filmilindile jäädvustatud? Ka Eesti raamatupoed ja videolaenutused ägavad Teise maailmasõja aineliste raamatute ja filmide koorma all.
Kui rääkida konkreetsemalt kirjandusest, siis tänavu 1. septembril 70 aastat tagasi alanud sõda on andnud alust avaldada kõike alates mälestustest ja dokumendikogudest ning lõpetades koomiksite ning ulmelise või alternatiivajaloolise sisuga teostega.

Ootamatu perspektiiviga tellis

Ometi võib öelda, et on vähemalt üks asi, mida kuni viimase ajani polnud tehtud. Või seda polnud tehtud kõrgel kirjanduslikul tasemel ning ajalooliselt veenval viisil. Selleks üheks asjaks oli sõja kujutamine kellegi sellise silme läbi, keda on sõja lõpust alates nähtud sõjakurjategija, koletise, massimõrvari ning ebainimliku värdjana. Jutt käib loomulikult neist, kes osalesid sõjaga paralleelselt käinud nähtuse – juutide massimõrva ehk holokausti läbiviimisel. Nendeks olid, nagu teab iga koolilapski, peamiselt SS-i kuulunud mehed ja naised.
Inglise-prantsuse segapäritolu Jonathan Littell (1967) tegi selle ära 2006|. aastaks, olles töötanud lõpuks ligi 1400-leheküljelise romaani “Eumeniidid” (Les Bienveillantes tähendab “heatahtlikke”, mis on Vana-Kreeka saatusejumalate erinnüste ehk Rooma traditsioonis fuuriate teise nime “eumeniidid” tõlge prantsuse keelde) kallal viis aastat.
Romaan sai ilmudes kohe Prantsusmaa kõige esinduslikuma, Goncourti auhinna ning suure rahvusvahelise tähelepanu osaliseks. Õige pea kirjutati raamatust üht-teist ka Eesti ajakirjanduses. Põhjalikuma ülevaate andis Tõnu Õnnepalu ajakirja “Vikerkaar” 2007|. aasta juuli-augusti numbris. Praeguse seisuga võib vaid unistada, et loodetavasti ilmub raamat millalgi ka eesti keeles, kuid selle tõlkimiseks kuluva töö mahu juures ei pruugi ettevõtmine aset leida veel nii pea. Pealegi: ka saksa keeles ilmus romaan alles 2008|. aasta veebruaris ning inglise keeles alles tänavu märtsi alguses.

Raamat ligimesest

Õnnepalu pealkirjastas “Eumeniide” tutvustava artikli “SS-Obersturmbannführer Max Aue, ligimene”. See on väga hea koht, kust teha algust lähenemisel raamatule, mis on tõesti nii paks, et võib vaid tunda hämmingut, kuidas on autor suutnud hoida loo koos ja teinud seda pealegi sellisel viisil, et teost tabas rahvusvaheline müügiedu.
Mõni võib küll öelda, et Littelli trikk on odav, kuid igal juhul see toimib – autor teab, et nii läbi nämmutatud ja tuttav teema nagu holokaust vajab lähenemiseks nurka, kus lugejal tekiks teose peategelasega samastumisvõimalus. Samastumisvõimalusi ohvritega on aga maailmakirjanduses juba küllalt. Nõnda astubki raamatus meie ette Obersturmbannführer Maximilian Aue, ligimene. Tegelaskuju, kelle seesmine traagika muudab ta lugejale vastuvõetavaks kangelaseks.
Viise, kuidas autor selle saavutab, on mitu. Iseenesest oleks ju lihtne öelda, et Babi Jari veresauna otsene osaline, Auschwitzi õuduste kaudne kaasaaitaja, Ungari juutide deporteerija ning ilmselt ka oma ema mõrtsukas ei saa olla samastumisvõimalusi pakkuv tegelane.
Aga on. Esiteks tahab Max Aue seda olla. Raamatu esimene lause, ilmselt üks kirjandusloo paremaid esimesi lauseid, kõlab: “Vennad, ligimesed, laske ma jutustan teile, kuidas see oli.” Kuigi teose sissejuhatuses soovitab minajutustaja raamatu kõrvale panna kõigil, kes ei taha teda pidada inimeseks või temast aru saada, pole see siiski mitte palve, vaid pigem hoiatus. Siit koorub omakorda välja teine põhjus, miks Aue on meie ligimene.
Asi on selles, et mitte midagi ebainimlikku ega ebaligimeselikku polegi olemas. Aue sõnadega: “Ometi ei pea ma ennast deemoniks. Selleks, mida ma tegin, leidus alati põhjuseid. Häid või halbu – seda ma ei tea, igal juhul aga inimlikke põhjuseid. Need, kes tapavad, on inimesed; nagu ka need, keda tapetakse. See on võigas tõde. Te ei saa iialgi öelda: ma ei tapa. See on võimatu. Kõige rohkem saate te öelda: ma loodan mitte tappa.”

Kaastunne tapjale

Lähtekoht on seega traagiline. Ja traagiline on muidugi ka kogu raamat. Mis on aga kõige traagilisem: “Eumeniidide” traagika peitub küll kirjeldatavate massimõrvade ja muude jubeduste kirjeldustes, kuid küsimus pole mitte kaasatundmises ohvritele, vaid kuritegude sooritajatele. Nii kirjeldab Aue oma tundeid ja tegevust Babi Jaris: “Vahetevahel tuli haavatutele ligipääsemiseks kõndida üle laipade. Oli erakordselt ligane, pehme, valge liha libises mu saabaste all, reeturlikud kondid murdusid mu sammude all ja ajasid tuigerdama, vajusin kuni luupekseteni mutta ja verre. See oli tülgastav ja täitis mind ületamatu iiveldusega, nagu sellel õhtul Hispaanias, prussakatega välipeldikus, kuhu ma sattusin, kui olin veel väike ja minu kasuisa oli sõitnud meiega vaheajal Katalooniasse, me elasime ühes külas ja ühel ööl läks mul kõht lahti ning ma jooksin, taskulamp käes, päris aia taga asuvasse välikäimlasse ning koht, mis oli päeviti puhas, kubises hiiglaslikest prussakatest?”
Muidugi võib öelda, et võlts ja kohatu on võrrelda inimesi prussakatega, kuid just selles antud katkendi võimsus seisnebki. Autor paneb oma peategelase võrdlema inimesi prussakatega, mitte põhjusel, nagu oleks ta inimvihkaja, vaid põhjusel, et ta seda ei ole: ta muutub hirmuäratavas olukorras ilma enese tahtmata uuesti väikeseks poisiks, kes kardab ja tunneb samaaegselt iiveldust nii teiste kui ka iseenda pärast. Ja see on alles algus. Nagu raamatu teises pooles selgitab Auschwitzi peaarst dr Eduard Wirths peategelasele: “Olen jõudnud järeldusele, et SS-i vahisõdur ei muutu vägivaldseks või sadistlikuks mitte selle pärast, nagu ei peaks ta vahialust inimolendiks; täiesti vastupidiselt kasvab tema viha ja muundub sadismiks niipea, kui ta märkab, et vahialune pole kaugeltki alaminimene, nagu sõdurile on õpetatud, vaid põhimõtteliselt samasugune inimene nagu ta isegi.”
Ehk siis vihkamise ja vägivalla spiraal, mis aina süveneb, pannes lõpuks kaasa tundma kõigile – nii neile, kes on püssiraua ühes otsas, kui neile, kes on selle teises otsas. Kuid selge on see, et ainult säärasele triviaalsusele pole võimalik üles ehitada head ja toimivat mammutromaani. Vaja on enamat.

Veidi liiga palju katalogiseerimist

Nii ongi Littell loonud peategelase, kellest on kohati üsna raske aru saada ning kelle iseloomus ja käitumises on jooni, mis ei mõju kohe kuidagi sümpaatselt. Nii kaldub ta iseendale valetama, ta on lootusetult armunud oma kaksikõesse, kellega ta on ka korduvalt maganud (ning võib-olla on sellest suhtest sündinud lausa üks raamatus vaid vilksamisi esinev kaksikutepaar) ning tagatipuks tundub, et Aue mõrvab oma ema ja viimase elukaaslase.
Tõsi – kõik see jääb segaseks, sest läbielatud õuduste tõttu halveneb sõja lõpu poole peategelase vaimne tervis ning kuna romaan on ju tema jutustus, saabki lugeja teada ainult seda, mida Max Aue meile jutustab.
Aga mida ta siis jutustab? Lühidalt öeldes: kõike. See on raamatu tugevus, kuid kirjanduslikus plaanis ka selle nõrkus. Nimelt on kohati tunne, et “Eumeniidid” on omamoodi kataloog Teise maailmasõja ja holokausti võtmesündmustest. Peategelane satub teose alguses Ukrainasse ja osaleb Einsatzgruppe C tegevuses. Siis siirdub ta Kaukaasiasse, kus käib äge vaidlus selle üle, kas mägijuudid on juudiusku astunud kaukaaslased või Kaukaasia tavad omandanud juudid – arutelu sumbub otsustamatusse, mille tulemusena tapetakse osa, kuid mitte kõik sakslaste okupeeritud alale jäänud mägijuudid. Konflikt ülemusega viib Aue juba sissepiiratud Stalingradi, kust tal õnnestub ime läbi pääseda, et sattuda siis Heinrich Himmleri ja Albert Speeri lähikonda. Seega on Aue kohal kõikjal, kuhu tema auastmes mees oleks võinud sattuda, aga poleks tingimata pruukinud, ning selliselt muidugi on Littelli raamat ka üks suur ajalooteaduslik poleemika.
Paar näidet: Speer väitis alati, et ta ei teadnud midagi sellest, kes ehitasid V-rakette ja mis tingimustes nad elasid, kuid Littell paneb Speeri külastama raketitehast ja lausa vestlema paari tööorjaga; 1951. aastal hukati Einsatzgruppe D juht Otto Ohlendorf ning temast kujundati protsessil pilt kui omamoodi dr Jekyllist ja mr Hyde’ist, kuid Littell kirjeldab teda kui intellektuaali, kes satub oma sõjaaegseid ülesandeid täitma vastu tahtmist.

Tavalised inimesed

Seega on Littell oma huvide, eesmärkide ja vaadetega ajalookirjanik. Tema raamat võib küll mõjuda kohati lineaarselt – pealegi teame ju kõik loo lõppu: sõda lõpeb, Saksamaa kaotab, ent Max Aue jääb elama, et jutustada meile oma lugu -, kuid tegu on siiski võimsalt panoraamse vaatega ühele perioodile ja inimestele, kes selle kujundasid.
Lugeja silme ette ilmub kümneid ajaloolisi ja väljamõeldud tegelasi. Seejuures pole viimased (mõne vähese, ent seda kõnekama erandiga) mitte fantastilised kujud, vaid inimtüübid, kelle varal autor saab sõja ja massimõrvade õuduse ning neid korda saatnud inimeste tavalisuse vahelise võika kontrasti seda paremini lugejani, lausa tema naha alla tuua.
Pole siis ime, et “Eumeniide” on üle maailma müüdud vähemalt üle kahe miljoni eksemplari. Milline Eesti kirjanik suudaks seda järele teha: kirjutada enam kui tuhandeleheküljeline romaan kõigile tuntud teemal? Võib-olla nii ei peakski küsima. Kindlasti mitte seni, kuni “Eumeniidid” pole eesti keeles ilmunud. Ootame põnevusega.