Euraasia Liidu mõtteid on sõelutud juba ammu – ja mitte ainult Venemaal. Ka pole nende ideede sõelujad siiamaani kokkuleppele jõudnud, kas Euraasia Liit on juba olnud või alles tuleb. Kummalisel kombel on Euraasia Liidu idee aga just Venemaa filosoofide ja muidu mõtlejate hulgas eriti populaarne teema olnud. Kui Lääne-Euroopas on eurasianistid olnud pigem ekstravagantne marginaalnähtus, siis Venemaal on seda teemat arendanud paljud mõjuvõimsad mõtlejad, kelle teostel on olnud ka mõju vene mõtte arengus.
Saatuse irooniana ostsin Moskvas paari poolearulise ajalookandidaadi üllitisi Venemaa eurasianistide idee edasiarendamiseks. Pärast ostsin metroos Izvestija ning mis ma seal nägin? Vladimir Vladimiri Poeg Putin otsustab sajanditepikkust ideed ellu viia.
Eurasianismi algus
Eurasianismi kontseptsioon Venemaal algas juba Peeter Suure ajal, kui multiteadlane Vassili Tati?ev joonistas tsaari käsul Euroopa ja selle ümbruskonna kaarte. Tegemist ei olnud ainult geograafiliste või poliitiliste kaartidega, vaid teadlane lähtus ajaloost, rahvaste kutuurist, keelte jaotumusest ja majandusest. Seega pandi juba 18. sajandil idanema mõte, et Euraasia on ennekõike etnokultuuriline ja teatud majanduskarakteristikatega regioon.
Laiemalt aga sai Euraasia idee populaarseks hoopis 1920-ndail aastail vene emigrantde hulgas. Kas tegemist oli reaktsiooniga kodumaa kaotusele – mis oli segatud arusaamaga, et uuele kodumaale päris hästi ei sobita või oli seal veel midagi -, ent emigrandid kukkusid massiliselt Euraasia olemuse üle filosofeerima.
Nii teatas üks eurasianismi suurmõtlejaid Pjotr Savitski 1925. aastal oma artiklis ajakirjas Evraziiski Vremennik, et eurasianism annab inimkonna mõtlemisele uued alused, sest selle eesmärk on luua uus maailmavaade, mis õpib küll minevikust (ja eriti viimase aastakümne sündmustest), ent on kvalitatiivselt midagi uut. Peale selle on eurasianistlike ideede ülesanne ümber mõtestada Venemaa geograafiline ja ajalooline definitsioon. Savitski arvates on nn vana maailma geograafia, mis jaotab suure mandri Euroopaks ja Aasiaks, oma aja ära elanud ning tuleks lähtuda uuest geograafiast, mis väidab, et Euroopa ja Aasia vahel eksisteerib uus maailmajagu, nimelt Euraasia.
Sillapea stepi ja metsa vahel
Savitskile sekundeeris teine emigrant, vürstisoost Nikolai Trubetskoi, kes kirjutas ilusa raamatu sellest, kuidas T?ingis-khaan on esimese Euraasia riigi looja. Vürst Trubetskoi (kellest on omakorda inspiratsiooni leidnud üks Eesti suhteliselt keskpärane luuletaja-laulik) oli eriti agar vastandama nn romaani-germaani ja moslemirahvaid. Ta väitis, et islamirahvaste selgroo moodustavad türgi, seld?uki ja mongoli rahvad ning need rahvad on tuntud oma tolerantsuse poolest. Nii võtavad islamirahvad oma sekka igaühe, kes aktsepteerib islamit, hoolimata uustulnuka minevikust, nahavärvist või soost. Romaani-germaani rahvad ainult okupeerivad teisi ning erinevad moslemitest psühholoogiliselt, kujutades ette, et terve maailm kuulub vaid neile.
Laias laastus võib öelda, et Savitski ja Trubetskoi panid aluse vene eurasianismile, mis sisaldab paraja annuse messianismi segatuna Venemaa vastandamisega lääne kultuurile. Millest paljud tänapäeva vene eurasianistid vaikides mööda minna eelistavad, on vürst Trubetskoi radikaalne nõukogudevastasus. Mis polnud ka ime, sest bol?evike süül kaotas ta oma kodumaa ja varanduse.
Emigrantidest Euraasia-filosoofide vaidluskoht oli veel suhtumine religiooni, täpsemalt õigeusu kirikusse. Paljude eurasianistide arvates sisaldas Euraasia kultuur endas võimet sünteesida kultuure ja religioone. Need eurasianistid olid mõjutatud Lev Tolstoi ideedest õigeusu ja budismi võimalikust ühendamisest. Samas eksisteeris ka õigeusklik tiib (Savitski, Florovski), kes leidsid, et vene ja Euraasia kultuuris mängib olulist rolli õigeusu kirik. Kui religiooniga oli asi segane, siis kultuurigeograafiaga olid varastel eurasianistidel asjad korras – Euraasia oli kultuuriringkond, mis ühendas ja oli samal ajal sillapea stepi ja metsa vahel.
Tänapäevase eurasianismi algus
Tänapäeva vene Euraasia-idee kaitseingel, ristiisa ja suunanäitaja on aga hoopis mees nimega Lev Gumiljov. Lev Gumiljov oli ajaloolane ja etnograaf ning luuletaja Anna Ahmatova ja tsaariaegse ajaloolase Nikolai Gumiljovi poeg. Levil ei läinud elus hästi ning erinevate keerdkäikude tulemusena veetis ta osa oma elust stalinistlikes vangilaagrites. Ta väljus GULAG-ist murtud ning kibestunud mehena ja hakkas sahtlisse kirjutama raamatuid, milles ta formuleeris oma arusaamu maailmast.
Kriitikud küll väidavad, et Gumiljov on ajaloo suurim ?arlatan, väänates sündmusi enda kasuks ja ehitades oma maailmavaate üles nn ajaloo mustadele aukudele ehk perioodidele, millest puuduvad tõsiseltvõetavad andmed. Oli, kuidas oli, nõukogude ajal ilmus Gumiljovi olulistest teostest vaid “Muistsed turgid”, milles ta väitis, et turgi rahvad on juhtivad rahvad Aasia ajaloos. Alles nõukogude aja lõppedes hakati üllitama ka tema teisi raamatuid, milles ta väitis sama vene rahva kohta, leides veel, et just venelased on nn superetnos, kellel on ajaloos kogu aeg olnud eriline roll kanda.
Gumiljovi teooriad põhinevad vulgaardarvinismil ja lonkaval bioenergeetikal. Gumiljov nimelt väidab, et igal rahval on oma energiatase ehk passionaarsus, mis kajastub ka nende edukuses rahvusvahelises elus. Ehk siis eriti suure energiaga rahvad kipuvad väiksema energiaga rahvaid alla neelama. Peale selle tõi ta ajaloosse vulgaarenergeetika ideed, mille alusel rahvaste ränded ning edukus on seotud päikeseenergia intensiivsusega.
Gumiljov oli äärmuslikult läänevastane ja antisemiit. Ta pidas juute linnakultuuri parasiitideks, kes olid otseselt süüdi selles, et “kaasanlased” (ehk siis tatarlased) vallutasid Venemaa. Euraasia idee on alati eriti leegitsevalt elanud nende vene mõtlejate peades, kes on mingil ajahetkel üle elanud isiklikke kataklüsme, orientiiri kaotust ning kannatusi. Elik Euraasia filosoofia paistab olevat haritud luuserite päästerõngas, mille abil süüdistada “teisi” iseenda hädades. Euraasia filosoofia edasine areng ainult kinnitab minu hüpoteesi.
Vastandumine läänele
Mis minu jaoks teeb eurasianismi huvitavaks, on tema mitmed peavoolust erinevad suundumused. 1994. aastal toimus Ni?ni Novgorodis esimene slavoeurasianistide kongress. Seal sõnastati ka slavoeurasianism, mis kokkuvõtvalt tähendab slaavi kultuuri erilisuse ning unikaalse missiooni rõhutamist.
Slavoeurasianismi probleem on aga selles, et mitte kõik slaavi rahvad pole sellest vaimustuses. Kui serblased ning ka osa ukraina teadlastest istuks hea meelega venelastega ühte paati, et maailmas erilist rolli mängida, siis näiteks poola teadased pole slavoeurasianistlike ideede suhtes erilist entusiasmi üles näidanud. Sellist ignorantsi põhjendavad vene teadlased romaani-germaani ajupesuga, mis on mitmeid lääneslaavi rahvaid pannud oma slaavi olemust unustama.
On ka ideolooge, kes ei laiendaks Euraasia ideed ja ruumi mitte läände, vaid hoopis lõunasse. Kui juba Kesk-Aasia on Euraasiaks tunnistatud, siis miks mitte ka Hiina? Mida iganes, Euraasia filosoofia aluseks on Venemaal vastandumine lääne ruumile ja kultuurile.
Maakera pöördub… kuhu?
Euraasia idee poleks nii huvitav, kui seal ei oleks ka mitte-vene komponenti. Mitte-vene komponent eurasianismis on tänu võlgu Gumiljovi teosele “Muistsed turgid”, mis sõnastab turgi rahvaste juhtiva ja ainulaadse rolli Aasia ruumis.
Jakuudi ajaloolane Krivo?apkin-Aiõna väidab oma raamatus “Evraziizki sojuz”, et Euraasia idee eesmärk on luua euraasia superetnos tengristliku ideoloogia baasil. Eestis tundmatu tengrism on eriti levinud Venemaa mitte-vene regioonides nagu Tatarstan ja Burjaatia, aga ka Kesk-Aasias. Tengrism on Pan-Aasia ideoloogia, mis väidab, et inimkonna kultuuri ja religiooni häll on Aasias. Kes saab, katsugu kusagilt leida Kaasanis üllitatud “Atlas Tatarica”, kus terve maailm on ümber paigutatud, sest keskuses asub muidugi Tatarstan. Atlas näitab kujukalt, kuidas tatari kultuur on tekkinud ja levinud ning enamikule maailmas aset leidnud majanduslikele, kultuurilistele ja poliitilistele protsessidele oma pitseri vajutanud.
Euraasia idee suured pooldajad olid juba 1990-ndail Kasahstani president Nazarbajev ja tema Valgevene ametivend Luka?enka, kes mõned korrad ka eurasianistide konverentsidel esinesid. Mida ma aga sekundikski ei usu, on see, et Putin eurasianismi kuigi tõsiselt võtab. Ta kasutab lihtsalt pragmaatikuna neid kontseptsioone, mida talle parasjagu vaja läheb. Realpolitik, that’s it!
