Me võime väita – mina olen väitnud ja väidan edasi – et eelmise aasta lõpus müügivõrku paisatud kuritahtlike plaanide taga tõmmata lapsukeste koolivaheajad lühemaks, on kadedus/ lääne ees lömitamine/?irubesjatsja mõtteviis/ haige töökultus/kadaklus/maaklus/agullus/ liberalism/modernism/moodsus. Võime ilkuda
ja arutleda, olen ilkunud, olen arutlenud. Või leida midagi veel. Verisemat.
Midagi veel võib vähese vaevaga leida õpetajate streigi kangelaslikest hetkedest. Kui keegi mäletab, vedas auväärt minister Atonen tol päeval lapse tööle kaasa, et: näete nüüd, pole kuhugi panna?
Atonen, muidu kena ja nutikas meesterahvas, talitas ilmselt heausus, et teeb tubli propagandistliku triki. Iseenesest ju tegigi, näidates puust ja punaseks ette, millise jubeda jõhkruse neetud haridustöötajad toime panid. Ainult.
Ainult kus see jõhkrus siis oli? Et peab last hoidma? Et laps on ligi? Kisub veidraks.
Võib kohe vastu küsida, et streik oli ju pikalt ette teada, ei saanud siis naist koju jätta? Või, kui ahistamise alla läheb, ise teatada: kuule, Juhan, mina täna ei tule, see streik, tead, ma hoian kodus last ja mõtlen mõtteid. Nojah, see viimane oleks ehk Juhani valvsaks teinud?
Ei, ma ei taha ülepea Meelis Atoneni kiusata, aga näide lihtsalt ronis sülle. Nagu laps. On kuri kahtlus, et ?esti, mis ehk polnudki ?est, võidi mingis kambas võtta tõesti: oo õudust! Terve päev lapsega! Võeh! Milleks me makse maksame?
Millest pole kaugel ettekujutus, et seesama kamp omab ideed võtta lapsukestelt vabu päevi vähemaks. Üldse mitte kadedus – et neil on pikk suvepuhkus, meie saame kuukese; üldse mitte lömitus – et Soomes on. Ja kõik need teised. Vaid mõtteviis, mis väidab, et laps on küll demograafilise kriisi ületamiseks vajalik riistapuu, aga üldiselt võiks ta olla kuskil kellegi teise, mitte enda hoole all. Milleks me neid koole peame, kui mitte seks, et lapsed seal kindlalt kinni oleks, ei segaks. Ning mida pikemalt nad seal on, seda parem. Seda rahulikum. Praeguse süsteemiga on ju ilge jama. Nädal sügisel, kolm talvel, nädal kevadel, pea kolm kuud suvel on laste elu ja aja sisustamine puhtalt nende endi ja, õnnetuseks, vanemate kaelas. Seeasemel, et istuda rahus ja õnnelikult vaimu rikastavatel koosolekutel, peab õnnetu naisterahvas, kes juhtumisi ema on, äkki mõtlema ja muretsema, mida võsuke seal kodus või, hoidku, tänaval küll ette võtab. Nii võib ju tähtis arutelu mõtetest tahaplaanile tõrjutud saada. Nii võib ju projekt lörri minna, eneseteostus ohtu sattuda. Taevas halasta?
Ei ole niisugust jama vaja. Laps, kui ta pole silma all, olgu kindlates kätes. Selle mõtteviisi järgi oleks ilmselt ideaalne, kui koolipäev oleks kaheksa tundi. Ja lisaks korraldataks lapsukestele ekskursioone ja muud jura just neil nädalalõppudel, kui vanemal või vanematel vaja tähtsal karjääriedendaval seminaril viibida. See oleks normaalne.
Kohtuda lapsega nagu võrdne võrdsega, õhtuti, kui kõik pereliikmed on väsimatust eluedendavast tööst ära kotitud, ühtmoodi tuimad ega viitsi õieti rääkidagi. Ei saagi rääkida, sest tuleb ju pingeliseks homseks valmistuda. Praegu teevad lapsed, sead, oma koolitöö päeva teises pooles ära ja otsustavad ehk just siis, kui vanemad end koju veavad, nendega tegelda. Aga need töötaks veel natuke ja siis puhkaks. Laps aga segab. Neile koonduslaagrid asutada oleks muidugi veel parem mõte.
Türamaivõi.
