Iga totalitaarse süsteemi osaks on võitlus mälu vastu. Mälu kandvaid sümboleid üritatakse hävitada, risustades ruumi oma sümbolitega, mis peavad neutraliseerima varasemate mõju. Seejuures ei pöörata sedavõrd suurt tähelepanu isegi mitte oma kangelaste esiletõstmisele, vaid lihtsalt ajaloo võltsimisele, millega püütakse kahjustada mälu kui sellist. Nii ei tähista suurem osa Nõukogude ajal püsti pandud mälestusmärke mitte mingit konkreetset, tegelikult aset leidnud sündmust või elanud inimest, vaid kas välja mõeldud asja või on rakendatud mingi propagandistliku idee teenistusse.
KIVI ILMUS VÄLJA AUDENTESE TERRITOORIUMIL
Tüüpiliseks näiteks sellisest monumendist on hiljuti avalikkuse tähelepanu alla sattunud mälestuskivi endise Tondi sõjakooli territooriumil, kus teatatakse, et siin asus aastatel 1940-1941 Tondi sõjakool, ning kutsutakse üles mälestama neid sangareid, kes andsid Suures Isamaasõjas elu oma kodumaa vabaduse eest. Koht asub Tondi tänaval, nende kasarmute territooriumil, mida Audentese kool praegu remondib.
“Mälestuskivi” tekstis pole paraku tõega mingit pistmist. 1902-1907 tsaariarmee tarbeks ehitatud kasarmutes tegutses tõesti sõjakool, kuid mitte mälestuskivil märgitud aastatel. Sõjakool toodi siia 1920. aastal, ametliku staatuse ja nime omandas ta 1921. aastal. 1940. aasta suvel võeti kasarmud üle Eesti okupeerinud Punaarmee üksuste poolt, peagi alustas siin tegevust punaväe jalaväekool.
Õppetöö asemel tegutseti nimetatud õppeasutuses rohkem ilmselt senise piinlikult heas korras olnud kompleksi rüvetamise ja rüüstamisega. Punaväe põgenemise järel 1941. aasta augusti viimastel päevadel kooli külastanud inimesed on meenutanud, et kasarmud olid aastaga täielikult lagastatud. Põrandatel lasus paks mustusekiht, katused lasid vihma läbi, köögis olid toidunõude ümber parkunud toidujäätmed. Tualettruumid olid naeltega kinni löödud, kuna need meenutasid oma reostatuse astme poolest “peldikut, mis sita ära määris”. Selline pilt võiks tunduda ülepakutuna, kui poleks ise näinud, millises olukorras okupatsiooniarmee Tondi kasarmud 31. augustil 1994 Eesti Vabariigile üle andis. Neist vastu vaatav lagastatuse aste meenutas üsnagi 1941. aasta augustist kirjeldatud pilti. Monumenti selline okupatsioon küll ei vääri.
TONDI KASARMUTE RÜNDAMINE
Asi on seda hullem, et tegelikult tuleks Tondi sõjakooli meenutada küll. Etendasid ju siin toimunud sündmused vähemalt korra Eesti ajaloos vaata et pöördelist osa. See toimus 1924. aasta 1. detsembri varahommikul, mil Moskva poolt ette valmistatud löögirühmad ründasid ootamatult Tondi sõjakooli kasarmuid, üritades neid üle võtta ning sõjakooli kursante võitlusest välja lülitada.
“Töörahva ülestõus” Eestis pidi Moskva meelest jätkama Taga-Kaukaasias edukalt alustatud ettevõtmist, kus Vene impeeriumi kokkuvarisemise järel moodustatud iseseisvad riigid 1920. aastate algul kukutati ning taas Venemaa kontrolli alla võeti. Stsenaarium oli kõigis neis sama: esiteks “tõusis üles” töörahvas, kes kutsus seejärel appi piiri taga ootava sõbraliku Punaarmee, mis iseseisvuse likvideerimise lõpule viis.
1. detsembril 1924 pidi sama saatus tabama Eestit. Punaarmee oli piiri taga lahinguvalmis, vaja oli vaid Moskvas koolitatud ning relvastatud terroristide abil hetkeks Tallinnas võim enda kätte haarata ning sõjaline sissetung võinuks alata. Selleks lugesid mässu planeerijad eriti oluliseks Tondi sõjakooli väljalülitamist juba vastuhaku algfaasis. Vastasel korral oleks Eesti Vabariigi käsutuses Tallinnas olnud hästi välja õpetatud ning motiveeritud üksus, mida terroristide vastu paisata.
VENE SAATKONNA AUTO
Seetõttu saadetigi Tondi sõjakooli vastu eriti suur ning korralikult välja õpetatud terroristide üksus, kokku üle viiekümne pommide ning automaatrelvadega relvastatud meest. Alguses areneski kõik mässuliste plaanide kohaselt. Rünnak tabas sõjakooli ootamatult. Sissetungijad tapsid kasarmu esimese korruse korrapidaja, heites akendest sisse pomme ning külvates magavad kadetid üle automaattulega. Teise korruse korrapidaja suutis rasketele haavadele vaatamata siiski häiret anda ning ründajaid trepil hetkeks kinni pidada, andes kadettidele aega organiseeruda ning relvastuda.
See oli lahingu pöördepunkt. Kadetid toibusid kiirelt üllatusest ning asusid vastulöögile. See tabas omakorda mässulisi ootamatult ning kuigi nende tulejõud oli esialgu endiselt suurem, valgusid nad laiali, ühte surnut ning haavatuid maha jättes. Peagi oli Tondi sõjakool terroristidest puhastatud.
Kooli lähedalt leiti kuulidest läbi puuritud NSV Liidu saatkonnale kuulunud sõiduauto, mille omandusest saatkond järgnevatel päevadel küll midagi kuulda ei tahtnud.
NELJA KADETI SURM
Hiljem Nõukogude ajaloolaste poolt kirjutatud ülevaadete kohaselt oli Tondi kasarmute vallutamise ebaõnnestumisega läbi kukkunud ka kogu riigipöördekatse. Nii nagu punased strateegid olid eeldanud, siirdusid kadetid Tondil korra taastamise järel linna, osaledes siin aktiivselt vastuhaku mahasurumisel ning terroristide jälitamisel. 1. detsembri õhtuks oli kommunistide riigipöördekatse läbi kukkunud ning Punalipuline Balti Laevastik pidi Tallinna reidilt nukralt tagasi Kroonlinna tossutama. Eesti iseseisvus oli päästetud ning punane võim pääses meie maad laastama alles 16 aastat hiljem. Eesti rahva jaoks oli neil aastatel saatuslik tähendus.
Saavutatud võidu eest maksti aga kallist hinda. Surma sai neli kadetti – Aleksander Tomberg, August Udras, Aleksander Teder ja Arnold Allebras. Haavata sai üheksa kadetti ning üks ohvitser. Eesti Vabariik hindas kadettide eneseohverdust kõrgelt, otsustades vääristada seda Tondi sõjakooli hoovile püstitatud monumendiga.
SÕJAKOOL, MIDA POLNUD
Monumendi autoriks paluti Eesti tuntumaid skulptoreid Amandus Adamson. 1927. aastal pandi monumendile nurgakivi ning 16. detsembril 1928 võis riigivanem Jaan Tõnisson monumendi avada.
Uutele võimudele oli monument loomulikult pinnuks silmas, meenutades neile mitte üksnes Eesti Vabariiki, vaid ka iseenda kunagist häbistavat läbikukkumist. Nii hävitatigi monument 1941. aasta veebruaris. Sellel asunud skulptuure ei jõutud üles sulatada, mistõttu Saksa okupatsiooni ajal oli tõsiselt arutlusel monumendi taastamine. Selleni siiski ei jõutud ning Eesti uue okupeerimise järel 1944. aastal läksid kasarmud taas võõra armee kätte ning lootus monumendi taastamiseks kadus. Selle asemel püstitati millalgi sõjaväeosa territooriumile eelpoolmainitud mälestuskivi, millega mälestati olematut sõjakooli ning olematuid kangelastegusid.
OKUPATSIOONIMUUSEUM JA AUDENTES VÕIKS TEGUTSEDA
Selline omale ajale tüüpiline monument oleks heaks eksponaadiks okupatsioonide muuseumis. Tema säilitamine Tondi kasarmute juures oleks rumal ja mõttetu, tegemist võiks olla uute konfliktide allikaga. Küll võiks Tondi endiseid kasarmuid praegusel ajal haldav Audentese kool tõsiselt kaaluda kas kadettide monumendi taastamist või mis oleks ilmselt mõistlikum – uue monumendi püstitamist oma elu Eesti vabaduse eest andnud Tondi sõjakooli kadettidele.
Nende eneseohverduseta oleks Eesti iseseisvus lõppenud juba 1924. aastal ning Eesti ajalugu kujunenuks sootuks teistsuguseks ning kindlasti mitte paremaks. Neil 1. detsembril 1924 langenud noortel meestel on oma osa, et me elame praegu Eesti Vabariigis ning mitte NSV Liidu koosseisu kuuluvas Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. Tahaks loota, et sellest lihtsast tõsiasjast saab ka Audentese kooli juhatus aru.