Maandume Armeenias Jerevanis kolmveerand neli kohaliku aja järgi. Enne jaamast väljumist – või õigemini enne ametlikult Armeenia pinnale astumist – on vaja veel üks tarviline toimetus ära õiendada. Nimelt tuleb osta viisa. Kolmenädalane ühekordne turismiviisa maksab 3000 Armeenia drahmi ehk umbes 80 Eesti krooni.
On olemas autosid, aga on olemas ka “masin”
Jerevanist Stepanakerti ehk Armeenia pealinnast Mägi-Karabahhia omasse saab mitut moodi. Vähemalt teoorias.
Ehkki mõlemas linnas on olemas lennujaam, ei toimi lennukiühendus seni mitte. Asi on selles, et mägedevahelises orus paiknevale lennuväljale maandumiseks peaks lennuk liialt lähenema de facto Aseirbaid?aani piirile. Tuletan meelde, et de jure on Mägi-Karabahhia ju Aseri territoorium, de facto aga iseseisev riik. Ehk siis Aseri seaduste järgi on Mägi-Karabahhia mässuline provints, mis ei allu keskvõimu kontrollile. Ning see keskvõim ehk Bakuu on lubanud, et laseb alla kõik lennumasinad, mis tema õhuruumis ilma loata ringi sebivad.
Teiseks variandiks on bussiühendus. See pidavat toimima kindlalt (ühe allika väitel kord päevas), kuid lootusetult aeglaselt. Sõita on ikkagi 350 kilomeetrit. Võttes arvesse, et see tee kulgeb üle mägede, ei tundu see kuigi ahvatlev.
Sestap valime kolmanda tee – auto. Eelinfo selle maksumuse kohta on põrgulikult vasturääkiv. Kes ütleb, et 80-100 USD, kes täpsustab, et see on inimese kohta, kes väidab, et taoline summa tuleb korrutada kahega vms.
Et ajasin asju Mägi-Karabahhia Jerevani-esinduse kaudu, siis sain masina, mis viis meid kohale 100 euro eest. Masina kohta. Ametlikult, koos arve esitamisega ja puha. Kuid oh jah, see oli just nimelt masin.
Tuntud nalja kohaselt on olemas autod ja siis on olemas masinad – nagu pesumasinad, õmblusmasinad jm. Meie puhul sattus selleks ?iguli 07.
Autojuhi kiituseks pean ütlema, et too oli vana tegija. 30 aastat roolis olnud sohvri ettevaatlik sõidustiil andis kindlustunde. Tõsi küll, hiljem sain teada, et mehel oli karmilt keelatud kiirustada. Ning et see keelaja sõidab samasuguse masinaga kogu vahemaa läbi nelja tunniga. Meil läks kaheksa. Kaheksa tundi kitsas autos.
Imekaunis maastik ja Mägi-Karabahhia piir
Maastik on siin kaunis. Mäed, mäed, mäed. Nii erinevad. Vulkaanilised tardunud lasumid. Tektoonilised üleskerkinud ladestused. Kord teravad, kord ümarad. Teeäärses läbilõikes – iga geoloogi märjas unelmas – kihiti maailma ajalugu. Kord kollakas, kord punakas, lilla või lausa roheline.
Põgus peatus kontrollpunktis ning tee võib jätkuda. Kontrollpunkt tähistab seda kohta, kus nn rahvusvahelise õiguse kohaselt peaks lõppema Armeenia ja algama Aseri territoorium. Kuid tegelikkuses lõpeb Armeenia ja algab Karabahhia. Või siis Artshahh, kui võtta aluseks armeenia-pärane nimi.
Nii ehk teisiti, selles punktis esitatakse teile paratamatu küsimus – kus on teie viisa? Lõppkokkuvõttes ja reaalses elus käis asi aga nii: mitte keegi ei tundnud Armeenias huvi, kas me oleme ikka Mägi-Karabahhia viisa omanikud. Armeenia ja Mägi-Karabahhia piiril küsiti passi ja pandi nimi kirja – aga seda teevad nad kõigiga – ning pandi südamele, et me ikka välisministeeriumist läbi käiks, sealt vastava paberi võtaksime ning väljasõidul selle sealsamas piiripunktis ära annaks. Etteruttavalt – välisministeeriumis tuleb koha peal täita viisaankeet ja lasta vastavale lehekesele kirja panna, kuhu plaanitakse reisida. Nädalane lubatäht läks meile maksma 6000 drahmi. Palusime viisat passi mitte kleepida (sest muidu ei pääse hiljem Aserisse) – sellega jäädi isegi päri (ehkki rõhutati, et tegu on erandiga).
Seapõrsad ja kuked ja restoran
Ehkki peatume Karabahhi pealinna Stephanakerdi parimas ja keskseimas hotellis, äratab mind hommikul kuke kiremine. Pisut kauge ja ähmane, kuid eksimatult kukelaul.
Asi on nimelt selles, et ehkki see hotell paikneb linna peaväljaku ääres – üheskoos valitsus-, parlamendi- ja pangahoonega, algab sama väljaku ühest äärest ka n-ö tavaline elu. Ehk siis väikesed eramud, mille hoovides võib kukkede kõrval rahulikult elada ka seapõrsas.
Novembri lõpu kohaselt on Eestis juba üsna tatine ilm. Stephanakerdis algab aga ilus päikeseline hilissuvine päev.
Linnasüdames paiknev, ilmselt parim kohalik restoran kannab nimetust Rossia. No näed siis. Samas – midagi venelikku silma küll ei jäänud. Toidud olid head, oojaa. Kuid ei mingit kohalikku koloriiti. Peale veniva granaatõuna-kastme, mida igas sealses söögikohas on võimalik küsida – see näikse olevat kohaliku gurmee uhkus. Saime taas hakkama nii umbes 5000 AMD-ga per nase.
Papik ja Tatik
Vahepeal õnnestub endale välja kaubelda kiirekskursioon Askerani kindluse juurde. Tegu on pigem omamoodi Hiina müüriga või muu analoogiga, mis pidi itta avanevat orgu (mille kitsamas otsas paikneb Stephanakert) kaitsma idast tulevate vaenlaste eest. Võttes arvesse, et sellesse suunda jääb tänapäeval Aseri, pole vaja kaua oletada, kes end kelle eest kaitses.
Tõsi küll, üsna vaatamisväärset objekti pole üritatudki kuigivõrd turistisõbralikuks muuta. Puuduvad elementaarsed jalgrajad-vaateplatvormid, siltidest-seletustest rääkimata. Kiirelt künka otsa, varemete keskele ronides saab aga küllalt hea vaate kogu orule ning seda poolitava müüri jäänukitele, et endale kunagisi sõjaplaane ette kujutada. Pooletunnine sõit pealinnast välja on seda kindlasti väärt.
Teine vaatamisväärsus paikneb sama maantee ääres. Õigemini peaks ütlema, et see on objekt number 1, kogu Artshahhi sümbol. Papik-Tatik. Ehk siis vanaisa-vanaema.
Stephanakerdi linna äärele jääv kuju … või siis suisa kompleks kujutab endast kahte pead – habetunud vanamehe ja räti sisse mähitud naise pead. Õilsa legendi kohaselt on tegu karabahhide esivanematega, kelle pead on maa kohal, aga kelle kehad ongi kogu Karabahhia.
Ülikooli mured
Artshahhi riikliku ülikooli lähistel leiab ka ilmselt ainsa sõjajälgedega maja. Tänavalahinguid siinkandis küll ei olnud, kuid linna pommitati mehemoodi. Ühel mitmekorruselisel hoonel on siiani näha pommikildude poolt sisseküntud jäljed.
See-eest ülikool ise jätab väga viisaka mulje. Standardsevõitu koolihoone on korralikult remonditud, auditooriumid-koridorid-kabinetid kõik heas korras. See, et ka siin on hoovis mälestusmärk langenud tudengeile, pole erand, vaid norm – analoogseid memoriaalikesi kohtab siin tihti.
Kuid miks tasub sellest ülikoolist eraldi rääkida, on selle nimi. Artshahhi riiklik ülikool. Mitte Mägi-Karabahhia oma. Ja põhjus on väga lihtne – akadeemiline rahvas kolab palju mööda ilma ringi, konverentsidel jne. Kui õppeasutuse nimeks oleks Mägi-Karabahhia riiklik ülikool, oleks vältimatud konfliktsed või vähemalt probleemsed olukorrad, et “oot-oot, miiiiiis riiklik? Sellist riiki ju pole!”.
Ha?, kaukaasia kaubamärk
Meie viimast õhtut Karabahhias tähistab mõnus õhtusöök. Pika veenmise peale otsustakse meid viia õige omapärasesse asutusse. Mis selle päris nimetus on, jääbki saladuseks, kuid kohalik rahvas kutsub seda kohta “Elavad ja surnud”. Ehmatava nime taga on paiga asukoht ja kohalik huumorimeel. Nimelt paikneb kõnealune restoran äärelinnas surnuaia kõrval.
Mul õnnestub lõpuks ometi ära proovida kuulus ha?. See on sihande ülitummine puljong, mida keedetakse öö otsa loomajalgadest ja serveeritakse koos lava?i ja küüslauguga. Tegu on tõelise elustajaga ning sestap pole ka ime, et nii nagu vene kultuuris võib leida pelmennajaid, nii leiduvad kaukaasia kultuuris ha?najad. Tõsi küll – ühe väga suure eripäraga. Nimelt avatakse need kohad ülivara hommikul – nii umbes viie paiku ja juba paari tunni pärast suletakse. Need on mõeldud siinkandis tavapäraseks puhuks. Kui mees on öö otsa veinilauas istunud, aga hommikul vaja tööle minna, siis astutaksegi sellest asutusest läbi. Ohtralt lisatav soolaga purustet küüslauk välistab pohmeluse tekke. Kõvem mees kummutab ha?i kõrvale pitsikese haljast ja sammub seejärel reipalt objektile.
Miks ma aga ütlesin, et see ha? on kaukaasia, mitte armeenia kulinaarne eripära? Asi on selles, et ükski sealsetest rahvastest ei ole nõus sinase toidu autoriõigust teistele loovutama. Olen juhtunud kuulma vihast vaielust sel teemal ning iga mägilane väidab, et tegu on just nimelt nende leiutisega. Muuseas, samamoodi vaidlevad nad enamiku asjade üle.
Pühamehe pilk
Et mägitee kurvides loksumine paneb kolleegi end pisut nirult tundma ja ka autojuht on üha väsinum, teeme teel mitmeid peatusi. Üks vahvamaid juhtub olema väikese kiriku kõrval. Pisut teest eemal ja allpool paiknev, end mägede vahele peitev hall kirikuke näib olevat eatu. Tasakesi lahtisele kirikuuksele astudes kuulen ja näen, kuid seljaga minu poole seisev kirikuisa ja kuskil sammaste taga peituvad abilised hommikupalvust üles võtavad.
Tahtmata pühamehi eksitada, lahkun sama vaikselt. Kuid on see nüüd ukseavast kaduv vari või kivikeste krigin mu taldade all, aga laul lakkab kui lõigatult. Heidan pilgu selja taha ja näen, et enne seljaga minu poole seisnud kiriklane on oma kojast välja tulnud ja põrnitseb mulle järele. Ehkki pidulikus talaaris, mõjuvad papi must täishabe ja ainitine pilk kuidagi ähvardavalt.
* * *
Muuseumide nõukaaegne look ja puha pisarad
Esiteks tutvugem Mägi-Karabahhia pealinna Stephanakerdi koduloomuuseumiga. See on kahekorruseline hoone kümmekonna saaliga, tüüpiline nõukaaegne standardmuuseum.
Muu tavapärase ajaloolise väljapaneku hulgas torkab silma üks kaart, mis kujutab nn Wilsoni-Armeeniat. Ehk siis seda mõttelist Armeeniat, mis projitseeriti kaardile Esimese maailmasõja aegu. Selle tohutu territooriumi (mis hõlmas suure osa praegusest Türgist, muudest naaberaladest rääkimata) keskel kügeles etteheiteks kehastunud nõukaaegse Armeenia kontuur – umbes 15% sellest suurest, kuid mitterealiseerunud Armeeniast.
Sellise kaardi ees seistes mõistad, kui keeruline on olla Armeenia naaber. Ehk siis sellise riigi naaber, kes enamikku ümbritsevatest aladest õigusjärgselt enda omaks peab.
Kunagise nõuka-muuseumi viimased saalid olid alati pühendatud kohaliku “rahvamajanduse” saavutuste ülistamisele. Ehk siis nõukogude elu hääduse tõestamisele. Mägi-Karabahhia tänapäevases variandis olid need ruumid ümber korraldatud ja seda täitis tõestus sõjaaja koledustest ja kohalike elanike vaprusest. Sõja all peetakse siinkandis mõistagi silmas mitte Teist maailmasõda, vaid sõda Aseriga 1980ndate lõpul ja 1990ndate paiku, kui Mägi-Karabahhia oma iseolemist kaitses.
See üldajaloo muuseum on aga lilleke võrreldes teise, omamoodi palju ebatüüpilisema sõjamuuseumi kõrval.
Sõjamuuseum sisaldab 3150 pilti. Just nii suureks loeb Mägi-Karabahhia oma hukkunute arvu viimases sõjas. Piltidest laotud pildid. Üks seinatäis raamitud fotosid kujutab endast Mägi-Karabahhia lippu. Teine kaarti. Kolmas, neljas … Oeh, see on raske. Seda raskem, et muuseumi peab ühe hukkunu ema. Ema, kes ei suuda siiani oma pisaraid varjata. Kes on muuseumi ühe eksponaadina välja pannud oma poja pulmaülikonna, mida poiss kasutada ei jõudnudki …