Paradoksaalsel kombel said ühel õhtul Kersti, Maive ja Manivald kokku… ning asusid ekraanilt Takeshisid vaatama. Meie pärisnimede ega pärisisikutega pole siinkohal miskit pistmist, aga oli meil kunagi sihuke lõbus alteregode mäng, millega oli õudsalt tore nii endal kui hämmeldunud kaaskodanikel juhet kokku ajada. Vähemalt oli meil niipalju aru peas, et suutsime oma alter-egosid päris reaalsusest lahus hoida…. midu oi-oi-oi, ma kohe ei tea, mis oleks võinud juhtuda. Jaa, endal läks selle mängu ajal ka ikka mõnikord juhe täitsa kokku.
Moh, Maive on eluaegne raamatupidaja ja Kersti on pikkade küüntega kaubandustöötaja ja Manivald joob pühapäeviti Mati nimelise sõbraga malet mängides alati ühe õlle ära, mille peale Maive iga kord väga murelikuks kipub muutuma. Nii võib mees hukka minna! Kersti käis üksvahe Henn Redisega, kes tema jutu järgi oli shokolaaditsehhi juhataja… tegelikult ei olnud, aga Kerstile meeldis sellist juttu rääkida…. jne. jne.jne…. tundide ja liitrite kaupa. Ma ei usu, et see kõik mõnele mängus mitte osalenule jube huvitav lugemine võiks olla.
Mis jura see nüüd on? Mis see asjasse puutub?
Aga puutub küll ja kuidas veel. Takeshi Kitano uus film “Takeshid” on täpselt samasugune film… miksing päris- ja libareaalsusest. Seal tuiavad ringi kaks täpselt ühesuguse näo, aga erinevate riietega meest. Üks neist on päris Takeshi ja teine on mingi väga imelik mees. Töötu näitleja, kes töötab mingis totras poekeses, kus tal pole muhvigi targemat teha, kui lollusi välja mõelda. Kas ta need lollused ka realiseerib või ta ainult mõtleb neid välja ja mingi ajju monteeritud salakaamera näitab neid kogu maailmale… see jääb lõpuni ähmaseks.
Psühhoanalüütik võiks sellest tõenäoliselt igasuguseid asju konstrueerida. Merca väitis end kuulnud olevat, et töötud näitlejad pidadagi väga ohtlik kaader olema (võivad tigedaks minna ja lollusi hakata tegema) ja Rasmus rääkis veel , et Kitanole olla tahetud kord atendaat teha… mingi filmi pärast, aga täpselt ei mäleta tema ka…. äkki ta peale seda konstrueeris sihukese käraka. Et mingi teraapiavorm või nii.
Igatahes sisaldab see teraapiavorm lõpmata koguses tsitaate ja igasuguseid veidraid märke. Kuigi täpne oleks öelda, et need asjad näevad välja tõenäoliselt mingi märgina: aga ega me kamba peale ka kindlad ole, mida märgistab Takeshi ajudes näiteks
päevakoer. Või mis jaoks käib tulistamisstseenide vahepeal üle ekraani mingi infantiilne erksavärviline sitikas, millel on neli paari inimjalgu all ja mis laulab tantsib nagu nõuka aegses sõgedas laste teleteatris. Lõpu eel tapetakse vist mingis rannas sitika kesta… Seda taotakse igatahes ilge kolinaga peadpidi vastu maad. Aga inimesed on sealt selleks ajaks värvilise juba toru seest välja roninud… järelikult sitikas on kestunud. Järelikult… järelikult… järelikult. Igasuguseid keerulisi asju võib sellest filmist järeldada, aga ei pruugi.
Kui me filmi alguse poole vaatasime seda veel stiilis…. kas see nüüd on nii või hoopis naa, siis lõpupoole muutus asi lihtsalt arvutimänguks, kus muudkui põmmutati, põmmutati ja veelkord põmmutati. Aga surma ei saanud keegi, ühte meest sai selles filmis ikka sada korda tappa. Inimkaadri kokkuhoid missugune!
Mis jama see on? Miks nad meile arvutimängu näitavad ja sinna vahele mingeid äraspidiseid jaapanikeelseid prantsuse ansoone lasevad?
No ei saanud kohe mitte midagi aru. Järgmisel päeval lugesin internetist, et jah, tegu on mingite parallelelude iroonilise lõikumisega ja see asi on 500% Kitano. Muud polevatki vaja lisada.
Liiga keeruline iroonia vist. See on ka muidugi usutav, et japside peenike iroonia jääbki tuimale valgele inimesele mõistetamatuks, et me lihtsalt ei suuda sinna peenikestesse kollastesse irooniapragudesse pugeda ja ütleme seepärast: möh.