Kui Viljandi teater ennevanasti pealinnas käis, siis olid kõik mulgi näitlejad kohutavalt närvis. Piilusid kardina vahelt, kes saalis on, ja põdesid kohutavalt, kui mõnd tuttavat kriitikut või teatraali nägid. Põhjuseks olid masendavalt nõmedad lavastused.
Kõike seda sitta keeras Ugalas kokku muidugi Jaak Allik, sisult roostes mutter, vormilt rikkis ametnik. Tulemus on käes. Ugala teatrist ei taha keegi midagi kuulda, isegi kui kuulda oleks. Üks närakas kommunist võib ära rikkuda kogu rullnokkade linna ainsa kultuurikombinaadi imago pikiks aastakümneteks.
Viljatu teatrikarjääri järel seadis Jaak ennast mugavalt Rahvaliidus sisse. See on teatavasti kõige madalama vaimse potentsiaaliga erakond.Vendade Reiljanite kõrval on ju isegi Siiri Sisask mõttehiiglane. Alliku probleemid algasid sellest, et tal polnud
matside parteis kellegagi rääkida. Oleks Erki Nool õigel ajal Rahvaliitu astunud, oleks Jaak saanud temaga nagu võrdne võrdsega intellektuaalset vestlust arendada. Aga Allah tahtis teisiti.
Jaak on igati tore ja arukas inimene, pealegi – geneetiliselt, väljaõppelt ja sisemistelt veendumustelt tõupuhas kommunist. Punased ikka arutavad omavahel maailmarevolutsiooni väljavaateid ja muud sarnast seda-teist: kuidas riiki kukutada, leivakaardi küsimusi, alatute parempoolsete trikke ja mil moel võimu omale haarata.
Aga kellega sa seal Rahvaliidus ikka vaidled, et kes ei saa vana moodi elada ja kes ei taha? Ümberringi on ainult mullikad, veised, silohais, lojused mäletsevad, möögivad ja
trambivad sõrgu vastu maad. Mingit dialoogi ei teki ega saagi tekkida.
Ühelt poolt läbikukkunud lavastaja professionaalne kretinism, terroristi geenid ja marksistlik keelekasutus, teiselt poolt oinakari, ideede puudumine ja pulbitsev teotahe sügiskünniajal midagi omade kätega ära teha. Ja nii see ootamatu, kuid täiesti kasutu valitsuskriis eelmisel aastal tuligi.
Alliku mõttekäiku on lihtne taastada. Istub matside koosolekul ja mediteerib: mida oleks teinud Trotski, kui tema näidendeid ei oleks armastatud? Selge, laagrisse oleks pistnud kõik lollid kriitikud ja tõrksad lugejad. Laagrid aga ei teki tühjale kohale, alustada tuleb revolutsioonist. Kuule, Reiljan, missa arvad, teeks õige ühe?
Rahvaliidu mässukatse osutus kärarikkaks, kuid tulutuks. Tulemus oli null. Samas tuleb püüda ka Allikut mõista, kommunisti bioloogiline kell tiksub. On selge, et ta peab kiirustama – kui suhkur enam suus ära ei sula, siis ei tule riigi pööramisest midagi.
Nii on kindlasti oodata Alliku uut mässukatset juba lähiajal, palju sel vanainimesel rohkem aega ka ei ole. Kõik kommunistid on ükskord ära surnud, isegi Pol Poth ja Hendrik Allik, olgu muld neile raske.
