“Lehes polnud midagi, palun raha tagasi, polnud gorikatuuri?” Umbes nii kaebas ärritunud lugeja Waba Maa toimetusse saadetud kirjas 20-ndatel. Millal on mõnele tänasele Eesti lehetoimetusele selline märkus tehtud?
Aare Kasemets vedas Riigikogu kantselei najal mõne aasta eest ajalehekarikatuuride võistlust. Midagi nagu tuli ka, aga ellu see projekt ei jäänud. Igas suuremas lehes on joonistajad palgalised ja mitte päris kehvad. Tekstist kõrgemale ei tõuse neist oma sõnumiga siiski keegi. Mis võiks ju tähendada, et kirjutajad on lehtedes lihtsalt niivõrd kõvad, et joonistajad jäävad varju. Tegelikult tuleb Martti Soosaare koostatud raamatust kenasti välja erinevus kahes Eestis – sõdadevahelises ja tänases – ilmunud ajakirjanduse vahel.
Eesti Wabariik alustas vasakpoolsete koalitsioonidega ning ka ajakirjandusmaastik oli
mõistlikult tasakaalustet. Linnakodanlik Jaan Tõnisson kasvas ja püsis Postimehe turvil, talunikele orienteeruv Konstantin Päts pani käimaTeataja ja hiljem ujus Kaja najal ning ainstream – sotsid – lasid oma vaateid kanda Waba Maa kontsernil. Nii äriline kui maailmavaateline konkurents oli tegelik, mitte eteldud, ajalehtede taust oli lugejaskonnale seeläbi enam-vähem teada ning ajalehed ei teinud nägu, et ei tea, mis parteid on nende sõbrad ja millised mitte.
Praegune Vabariik alustas samuti enam-vähem ajakirjandusega – veel 90-ndate keskpaigas oli kaks parempoolset ja üks vask päevalehe rühm, enamvähem deklareeritud vaadete ja orientatsioonidega.
Sõnumilehe uputamise järel vasakpoolne leht kadus ja allesjäänud parempoolsed pididki väitma, et sestpeale esindavad nemad kogu poliitilist ja lugejaskonna spektrit. Lugejad pole seda siiani uskuma jäänud ja ajakirjanduse maine on paratamatult alla käinud, olles umbes samal tasemel parempoolse valitsuse ja parlamendiga.
Wabariigi pikalt kestnud agoonia algas ajalehtede kägistamisest. Erakonnad pandi kinni hiljem. Tänapäeval rohkem Pätsi märtrina mäletatav Tõnisson oli seejuures esimene riigivanem, kes juba 1932. aastal eeltsensuuri kehtestas. Vaevalt 12 aastat toona seda demokraatia hingamisaega oligi.
Tänase Vabariigi meediavabaduse aega ei tulnud aga kokku niigipaljukestki. Pannes algusmärgi kusagile 89ndasse ja lõpu Schibstedi tuleku peale 99ndal, sai ajakirjanikkond vabalt hingata vaevalt 10 aastat. Et mis see Gori siia puutub? Aga otseselt. Ainult tänu tõesti vabalt äriliselt ja vaadetes konkureerivale ajakirjandusele avanes Gori ja tekkis sobiv loominguline keskkond. Pesunaise ja kojamehe pojana oli tema vasak orientatsioon loogiline ja ta sai ennast realiseerida. Niisamuti nagu reali seeris end tema kaasaegne Otto Krusten Eesti Päewalehes.
Praegu ütleb juba lihtne külamees, et lehest pole midagi lugedagi, rääkimata headest piltidest. Kui, siis ennemini otsitakse lehesabast Erniet või Hagareid. Esikülje ühiskondliku karikatuurini, nagu see oli tavaline Goril või nagu seda praktiseerivad praegugi Briti ja Ameerika lehed, pole siinmail enam ammu keegi ulatunud.
Praegusest Eestist on mul meeles ainult üks pilt, mis omal ajal rahvale tõesti korda läks, milles oli sõnum ja jõud – Sirbis Priit Pärna fosforiidiaegne “Sitta kah?”. Pilte on joonistatud ka hiljem, sõnumeid rohkem ei mäleta. Andku andeks need mitmed ajalehejoonistajad ja kunstnikud, kellega koos tuhandeid arvamuskülgi koos on tehtud.
Gori Stalini ja siis jälle Saksa alla paindumine näitas, et tegu polnud suuremat sorti kangelase ega revolutsionääriga (kuigi vabasurm näitas, et mingi selgroog oli temalgi). Oli lihtsalt üks ropult andekas mees, kes sobivatesse oludesse sattudes oma ande tervele rahvale meeldejäävalt realiseeris. Mitte kaasaegsete Goride puudumisest ei peaks me puudust tundma, vaid neist tingimusist, mis Gori Eesti ajakirjanduse suurkujuks tegid. Pseudonüüm Gori on justkui saatuse irooniana ka suure Stalini sünnilinna pärisnimi.
P.S. Grigori Tõnisson oma suures ettenägelikkuses seda iroonilist paralleeli siiski loometee algul ette ei teadnud.
