Ma ei tea, kuidas on Euroopaga, aga tean, kuidas tuvastada töötavat Eestit. Seda rääkis mulle moldaavlasest kass Matro?kini mõõtu majandusanalüütik Boris Tartamus.
*
Seisab meie Tartamus Toompeal, vaatab, halb vein käes, alla Balti jaama poole ning rõõmustab iga kord, kui näeb liikuvat rongi. “Rongid sõidavad, tähendab, vabariik töötab”, ütleb Tartamus. Ja ta naerab rõõmsalt ning plaksutab käsi. Nii lihtne see ongi.
*
Nüüd aga selgus ükspäev, et tuleb minna Prahasse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC) kongressile, mille slõugan on “Lets make Europe work for people”, ja veel koos Jüri Pinoga. Kas Euroopa siis tõesti ei tööta, imestas uudishimulik Pino, kes ise ei tööta kunagi, aga otsustas, et kohapeal ta seda küsima ei hakka. “Küsin parem kõikide delegaatide käest, kuidas on nende keeles õlu”, rääkis Jüri, “kirjutan selle paberi peale üles ja kaotan kohe ära”.
Pino õnneks kongressile ei jõudnudki, nagu ikka, valutas tal hommikul pea sedavõrd, et selle seisukorra rehabiliteerimiseks oleks läinud vaja paljude ametiühingute organisatsioonide ühiseid jõupingutusi. Pino Prahas-käik möödus Sõstra tänaval “läll” öeldes ja ega talle kongressilt niikuinii midagi meelde poleks jäänud ka.
Meie ühistele tuttavatele tundub, et Eesti ametiühingud on seoses otsusega saata konverentsile Pino leidnud uue küsiva iseloomuga hüüdlause: “Küsi pimedana kurdilt, kes ta on”.
<1>
*
Praha töötab kohe kindlasti ning hoopis teis tel alustel, kui Eesti Raudtee juhatus seda ette näeks. Prahas on palju turiste, inimesed kõnnivad aeglaselt edasi-tagasi, paljud vedelevad niisama. Ja ma mõtlen, et Tartamus ütleks nüüd kindlasti: “Inimesed vedelevad, järelikult vabariik töötab”.
*
Minul on ametiühingutest väga hämar ette kujutus. Tean, et selliseid organisatsioone on Euroopas kole palju, ja kujutan ette, et kõik nad on ohtlikud kommunistid, kes töölistelt raha välja petavad. Selgub, et nii see ei ole.
Palju on neid ühinguid aga küll. Prahasse sõitis kokku pea 80 ametiühingute keskorganisatsiooni 37 riigist. Suhteliselt karm number. Prahas on hästi suur konverentsisaal ka, sinna mahuvad paar tuhat vasakpoolset ilusti ära ja ruumi jääb veel ülegi. Saal on ehitatud umbes siis, kui Tallinnas toimus olümpiaregatt ja kogu idablokk oli lõplikult lolliks läinud ning ehitas kõikjale üha uusi mõttetuid kolosse.
*
J-K: Uos thät hool bilt bikoos ui häd Olümpik geims in Tallinn in 1980?
T?EHHI GIID: Eee? Ai dõunt fink sõu. J-K: Aa juu ?uer? Bikoos in Tallinn thei bilt ö njuu koontsert senter then, koolld “Linnahall”. T?EHHI GIID: Eee? Riilli?
J-K: Jee. Du ju nõu huu is Vigri?
T?EHHI GIID: Eee? Ai äm sorri. Ai äm öfreid thät ai dõunt nõu thät.
J-K: Nõu, ai äm sorri.
*
Ma proovin istuda kõikide kõnede ajal saalis, et oma nõrka ametiühinguteadlikkust parandada. Osavõtjaid on metsikult, rahvas on kirju. Siin leidub inimesi, kes kuuluvad oma ealiste iseärasuste poolt klassi, kus ei saada enam aru, kes sa oled, kus sa oled ja miks sa oled. Samas liigub ringi tõelisi idee-inimesi, kes on kindlad, et kogu Euroopa tuleviku võti peitub sotsiaalsuses ning kes on valmis viskuma ambrazuurile ja võitlema 60 miljoni töölise eest, nagu töölised kunagi Leningradi blokaadi ajal saja grammi leiva eest võitlesid. On ka küünikuid, kes suhtuvad ametiühingutesse nagu vahva sõdur ?vejk Esimesse ilmasõtta: sõda on tore asi, saab riigi kulul reisida ja kohtab huvitavaid inimesi.
Et tutvuda võimalikult rohkemate huvitavate indiviididega selle ametiühingute püha sõja päevil, kõnnin mööda kongressi ringi mitte ülikonnas nagu kõik teised, vaid roosas maikas. See tõmbab tähelepanu. Väga paljud ametühinglased astuvad ise ligi ning hakkavad juttu ajama. Nagu näete, olen üritanud mõned olulisemad dialoogid ka siin ära tuua.
*
Justnagu ametiühingud, oli mulle võõras ka Praha linn. Viimati käisin ma Prahas 1989, 14-aastaselt, ja tegelesin siis põhiliselt teksatagi ja paari Pink Floydi plaadi ostmisega, et parandada oma lukki (look) ja plaadikapi sisu. Peale ohjeldamatut poodides aelemist leidsin nii tagi kui plaadid, aga et tagi viskas ema hiljem minema (mida sa kõnnid taolise räbalaga!) ja plaadid kadusid ise ära, ei seo mind selle linnaga miski.
Seetõttu polegi imestada, et Praha tundis minu vastu umbes midagi samasugust.
*
Kõigepealt tegi Praha mulle trahvi – kahe inspektori näol metroos, kes väga visalt piletita sõidu eest sadat krooni pommisid. Et ametlik trahv oli 400, andsin 10 t?ehhi krooni ja viskasin 100 eeku peale, mille üle mul nüüd on õelalt hea meel, sest eekudest need mehed enam lahti ei saa – selles linnas ei vaheta keegi Eesti kroone, isegi kõige suurem pank mitte. Asja halvem pool ilmneb minu jaoks selles, et mul pole endal peale Eesti kroonide midagi.
Ja mitte keegi üheski vahetuspunktis ei saa aru, mida ma tahan, kui neid liputan; neile valmistab raskusi sõnapaari “estõunian krauns” äratundmine. Kui nad asjast aru saavad, raputatakse alati pead, näol suletud slaavi ilme?
Peale selle: kui hommikul sisenesin majja, millel oli silt “Union Banka”, juhtus midagi täiesti metafüüsilist.
*
J-K: Du ju t?eins Estõunian krauns?
VANAMEES LETI TAGA: This is ö klosett!
J-K: Jess? Neimd Juunion Banka?
VANAMEES LETI TAGA: Bänk is klõusd. Toilet still uöörks. Ai miin, thät mani mei kamm or gõu, bat ?itt häppns.
J-K: Mister is ö failosofer?
VANAMEES LETI TAGA: Listen, män. Uen ju
dõunt uant tu teik ö ?itt, then gõu tu sam bänk.
*
Mul jätkub T?ehhi raha 2 õlle jaoks. Nii ma siis elan, väga ruineeriv on. Peale selle osutub kodust kaasa võetud habemeajamisvaht õhuvärskendajaks. Vastik.
<2>
*
Tegevus akreditsioonilettide juures.
AMETNIK: Giv mi joor paasspoort pliis!
J-K: Uit? uan? Nansen paasspoort or baisikl paasspoort?
AMETNIK: Ai miin ö dokjument ueer is joor fõutõu.
J-K: Okei. Then the baisikl paaspoort. (Ulatab Eesti passi)
AMETNIK: Änd ueer aar juu from, mister Raid?
J-K: Ai äm from Baisiklländ!
AMETNIK: (passi lehitsedes) Ueit, ueit! Hieer ständs “Estõunia”.
J-K: Õu jee? Meibii thei häv meid ö misteik?
AMETNIK: (Akreditsioonikaarti ulatades, nõutult) Meibii.
*
Keegi kannab mulle honorari üle. Kuulan paranenud tuju ning suure huviga Taani ametiühingutegelase Hans Jenseni kõnet. Jenseni jutt iseloomustab paljuski kõiki järgnevaid sõnavõtte: “Meil on põhjust olla uhke. ETUC on tänaseks tugev ja kõigile nähtav organisatsioon, millega inimesed arvestavad”? Ja nii edasi.
*
Paljusid siinseid kõnesid saaks kasutada põhikooli füüsikatunnis, kui õpetatakse rasket kera kuju. Kera omadustest parema arusaamise eesmärgil võiks neid kõnesid õpilastele ette mängida.
*
Konverentsisaali disain meenutab Hardo Aasmäe lugusid NSVL-i ülemnõukogu päevilt. Laval on tähtis presiidium. Saalis delegaadid. Vahepeal hääletatakse. Hääletatakse punaste kaartidega ja lahendamatuid küsimusi nagu kuidas parandada tööhõivepoliitikat või mismoodi muuta kandidaatriikide sotsiaalpartnerid tõsisteks ja arvestatavateks läbirääkijateks töötingimuste üle.
Keegi hääli kokku ei loe, otsused võetakse vastu silma järgi.
*
Hans Jensen hakkab oma kõne teises pooles inimesi ähvardama ning manab esile kohutava pildi, mis ootab riike, kes ei liitu globaalse majandusturu suurepärase niidistikuga. Need maad seisavad viie minuti pärast silmitsi stagnatsiooni, kuritegevuse, korruptsiooni ning diktatuuriga. Jensen toob hoiatavate näidetena välja mitmeid Aafrika riike, aga ka Kuubat ja Põhja-Koread. Ta soovitab arendada sotsiaalset dialoogi, sest siis ei juhtu midagi halba.
Ma ei kujuta küll täpselt ette, aga esimene mulje kongressist on segane: kõik tundub liiga mastaapsena, kuidagi raske on uskuda, et keegi seda pompöösset üritust ohjes suudab hoida või kõikidest asjadest lõpuni aru saab. Samas – mine tea. Delegaatide nägudel peegeldub õilis otsustavus ning ametlik siledus, kui nad üritavad Euroopat tööle panna. Ei märkigi segadusest.
Hiilin kohvi jooma.
*
Just praegu tuli üks ülivanemasse generatsiooni kuuluv tähtis mees ja küsis:
ÜKS MEES: Ueer aar juu from?
J-K: Ai äm from foormer Sõuvjet Juunion.
ÜKS MEES: (Peale pikka mõttepausi, ent rõõmsalt) Õu jee? Ai nõu it! Ai nõu it! Its foormer Sõuvjet Juunion!
J-K: Jee, it iis. Juu fink veri kuikli!
ÜKS MEES: Õu jee! Täts pikoos aim intrestid in tsioogräfi, histori änd politiks!
J-K: Õu jee!
*
Saan miskipärast alles kolmandal kongressi päeval juhuslikult teada, et ka Eesti on võetud ETUC-i täieõiguslikuks liikmeks. Ja juba eelmise aasta oktoobris. Uat ö hell! Vastav kiri olla saadetud Kadi Pärnitsale, keda ma küll kogu aeg otsin, aga kuidagi leida ei suuda. Seni oli meie staatus olnud vaatlejaliikme oma, 1998. aastast alates. Õnnitlen mõttes Pärnitsat, kui loen Eesti Ametiühingute Keskliidu pressiteadet, milles vapper esinaine teatab: “ETUC-i volikogu otsus tuli just õigel ajal. Võtame tänase teate rõõmu ja rahuloluga vastu, kuna see muuhulgas võimaldab saada Euroopa ametiühingutelt kaalukat toetust ametiühingu nõudmisele taastada normaalne ja konstruktiivne sotsiaaldialoog Eesti Vabariigi Valitsusega”.
Konkrädjulei?ns, estõunian uöörkers!
Alt ära, äraostmatud ja pidurdamatud valitsuses!
*
Üks toredamaid, aga ehk ka tähtsamaid asju siin Prahas on ETUC-i uue juhatuse valimine. Kära on palju ning see on positiivne: vanu saadetakse ära hämmastavas liigutusastmes. Lilled. Suured ametiühingute embleemid. Muusika. Seinale projekteeritud pildid tagasitõmbuvate lugupeetavate kuulsusrikkast minevikust ning lapsepõlvest. Tõeline kultusevärk.
Nimelt läheb pensionile 12 aastat ETUC-i juhtinud peasekretär Emilio Gabaglio. Just sellele ahelsuitsetajast itaallasele kuulub geniaalne lause suitsetamist keelava sildi all.
*
EMILIO GABAGLIO: Ö non-smõuking sain? ?
What du ju miin?
*
Uuest peasekretärist ei oska midagi nii värvikat rääkida. Välja vahetatakse üldse terve ETUC-i sekretariaat. Tänukõned kestavad tund aega.
Gabaglio nutab.
*
Ajakirjanikke on konverentsil samuti jalaga segada ja nad on kõik kuidagi paigas – räägivad kogu aeg telefonidega, uimerdavad pressikeskuses kohvi, mullivee ning arvuti taga ja ei kuula peaaegu ühtegi kõnet. Ükskõik millal ka saali minna, on ajakirjanike tooliread alati vähemalt pooltühjad.
Usutavasti on ametiühingu ajakirjanikel lihtsalt kogu kongressil käsiteldav temaatika sedavõrd selge, et nad ei pea, klapid peas, Soome ametiühingumehe soomekeelset juttu kuulama. See-eest käib kuluaarides vilgas suhtlemine, elav arutelu ning pidev tuline vaidlus. Vehitakse kätega ja hammustatakse üha uute võileibade küljest suuri tükke.
*
Nii läheb, kui räägid prantslasest vasakpoolse ajakirjanikuga.
PRANTSLANE: Mai neim is Piäär. Änd huu aar juu?
J-K: Ai äm ö t?öönälist.
PRANTSLANE: Naiss tu miit ju. Bat uat is joor point of vjuu tu the vöörld? A äm ö patsifist! Aa juu ö sõu?älist?
J-K: Nõu. Ai äm ö t?öönälist.
PRANTSLANE: Ai sii. Sõu äm ai. Änd uat du ju vrait?
J-K: Ai vrait ö ?indlers list.
PRANTSLANE: Õu nõu. Aa juu ö reissist?
J-K: Nõu, ai äm ö t?öönälist.
PRANTSLANE: Sõu äm ai?
*
Vaadake, nagu ma juba alguses mainisin, ei oska ma oma ajakirjanikuajuga Euroopa töölepanekust midagi arvata. Foormer Sõuvjet Juunioni esindajana on mul konverentsil viibitud kuue päeva jooksul sageli tunne, et lääne-eurooplastel on igav. Neil ei ole midagi teha ja siis nad orgunnivad kongresse, mis peaks justkui olukorda parandama. Olukorda, mis iseenesest polegi nii kole.
Eestist – näiteks kusagilt Ida-Virumaa konnaperspektiivist vaadatuna mõjub see hullude askeldamisena. Ja ma ei saa lahti tundest, et kui kuhugi ametiühinguid on vaja, siis just siia, Ida-Euroopasse, kus olukord on tõesti halb. Eestisse. Lätisse. Leedusse. Poolasse. Näiteks.
Aga mitte Prantsusmaale, kus näib siiamaani jätkuvat mingi Suure Prantsuse Permanentse Revolutsiooni eriskummaline alavorm. Inimesed tänavatel. Streigid. Kurat, mis teil viga on?
“Just neis riikides, mis kavatsevad astuda järgmisel aastal Euroopa Liitu, on toimunud ametiühingute üldine tagasiminek”. Nii teatas keegi Grigori Gradev, kes on ETUC-I spetsialist Euroopa Liidu laienemise küsimustes.
*
Muuseas, väga hea vaatepilt on prantsuse tööliste eest võitlejate kollektiivne nägu, kui nad Prantsuse lennukompaniide streigi tõttu Prahast ära ei saa. Näen oma silmaga vasakpoolse maailmavaate kiiret taandumist. Prantslaste positiivne suhtumine kõikidesse streiki desse sulab t?ehhi õllelaua taga kiirelt nagu peotäis lund Ruanda näljahädalise käes.
*
Balti jaama juures oli kunagi mälestusmärk 1924. aasta kommunistide detsembrimässule. Suure kivirahnu taustal vibutas rusikaid umbes kuus inimest. Rahva suus liikus oletus, et tegemist on ainukese monumendiga kogu maailmas, kuhu on peale mahtunud kõik revolutsioonist osavõtjad.
ETUC-i embleemil on neli punast lippudega figuuri, demokraatia mõttes kaks naist ja kaks meest. Pole midagi teha, mõttes võrdlen ma seda märki Balti jaama revolutsioonikujuga.
ETUC-i märgile on paigutatud kõik Euroopa töötud. Vähemalt need, kes ei ole töötud oma laiskuse tõttu.
<3>
*
Ametiühingute baar
T?ENTELMEN: Uat did ju sei? Juu aar from Estõunia?
J-K: Jess.
T?ENTELMEN: Änd hau is the sitjuei?n of animploid piipl in Estõunia?
J-K: Aim fain, fänkju.
***
Kadi Pärnits:
Minu jaoks oli kongress väga huvitav, sest andis vajalikul määral, kontsentreeritult ülevaate Euroopa ametiühingute viimastest trendidest: näiteks suhtumised kollastesse ametiühingutesse, maksuküsimustesse, tööhõivesse, pensionidesse, Euroopa Liitu , kandidaatriikide sotsiaaldialoogi ja liberaaalsesse maksupoliitikasse. Ja muidugi oli kasulik kohtuda ametiühingute liidritega üle Euroopa, et leppida kokku vajalikke kohtumisi või projektide arenguid. Loe ka intervjuud Kadi Pärnitsaga (vt. “Tüüp”).
Vahekokkuvõtteid kongressilt
1.
Ehkki ma olen siin juba neljandat päeva, ajan ma ikka lootusetult segamini Euroopa kurnatutega tegelevate organisatsioonide lühendid, nagu ESF, ETUI, TUTB, CMKOS, FEPRA, BITS-CETS, FGTB, CGSLB, UIL, CGIL, TCO jne. Tundub, et Euroopas on iga töötu jaoks oma organisatsioon, aga nagu paistab kohalesõitnute entusiastlikest nägudest, ei piisa sellest kaugeltki mitte.
2.
Üks esinemine just lõppes, seal puterdas keegi taat nii kõvasti, et põhiliselt oli kuulda ajakirjanike närvilist sisinat: “What? What?” Taadi kõne oli saba ja sarvedeta, voolas aeglaselt ning mahedalt kui emake Volga, ja tegelikult ma üldse ei usugi, et tal mingit kõnet oli. Tuli niisama ja puterdas Euroopa Kõnevõimetute Taatide Organisatsiooni ühiskeeles, mille kõrval esperanto evib Shakespeare’i sõnavara. Aga teistele taatidele meeldis hästi, nad saavad ilmselt kõigest aru.
3.
Veel üks iseloomulik tähelepanek. Ametiühingute konverentsil suitsetavad absoluutselt kõik. Eranditult ja ohjeldamatult. Kogu aeg. Ainult üks mees mu kõrval (soomlase näoga, aga eks soome suitsetajad ongi omal maal täitsa ära peedistatud) õgib nikotiininätsu, nii et molu kollane. Peale eeltoodu: suitsetatakse igal pool, kedagi ei huvita. Kõikide korruste fuajeedes, lettide vahel, arvutisaalides, koridorides, tubades, ekraanide ees jne.
Üks eriti auväärne geront on sedavõrd veendunud, et paneb pläru ette juba konverentsisaali tagumise ukse juures. Keegi ei kõssagi. Ametiühingu Sussaninile (karkudega) järgneb kohe veel mitu võdisevat kätt, mis liiguvad vilkalt bee?ide huulte ja kiiresti tühjenevate suitsupakkide vahet.
Ma usun, et nende meestega ootab töötut ja suitsetavat Euroopat ees kuldne tulevik.
4.
Peaks kusagilt suitsu ostma.
5.
Õhtul on neil siin asi, mida kutsutakse “Cultural Event”. Kell 17.30 on jook. Nagu peldiku ees neelatavad taadid juba kella kahe ajal rääkisid, pakutakse õlut.
6.
Pakutaksegi. Õllesaba on nagu Rock Summeril 1991. Rahvas jaguneb kahte leeri. Limonaadilette on täis kogu saal, nii et limonaadi sisse võiks ennast ära uputada. Õlut jagab aga kraanist vaid üks mees. Ei tea, mis liikus nikotii
Kongressil esitatud istekohti
Prahas 26.-29.mail toimunud Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC) 10. Kongressist võttis osa ligi 80 erinevat Euroopa ametiühingute keskorganisatsiooni. Seekordse, ajaloos kõige esinduslikuma ja laiaulatuslikuma kongressi juhtlauseks oli, et Euroopa Liit tuleb tööle panna inimeste heaks. ETUC on viimased aastad olnud töökad, enda alla on ühendatud pea kõikide kandidaatriikide ametiühingud, eesmärgiga olla tugevaks löögirusikas kogu Euroopa alal. Eesti töötajaid ühendavad keskorganisatsioonid EAKL ja TALO.
Kongressil võttis ETUC programmis vastu seisukoha, et ka kandidaatriikide sotsiaalpartneritest peavad saama tõsised ja arvestatavad läbirääkijad töötingimuste üle. Sotsiaalse dumpingu vastu tuleb Euroopa komisjonil kandidaatriikidest sotsiaalpartneritele vajalikku abi osutada ja sotsiaalpartneritel pingutada – eriti harutasandil kollektiivläbirääkimiste nimel. Tööinimest kaitsevad reaalselt vaid asjalikud ja vabad kollektiivrääkimised.
Diskussioonid ETUCi põhikirja paranduse üle olid kirglikud. ETUCi põhiseisukohaks on küll ametiühingute pluralism, kuid oma uue põhikirja paranduse järgi toetab ta vaid ETUCi liikmetest keskorganisatsioone ja neisse kuuluvaid liite.
See tähendabki seda, et ametiühing, kes ei kuulu ETUCi liikmeks olevasse keskorganisatsiooni, ei ole oodatud ka ETUCi vastava tegevusala sekretariaadis. Kõnelejate valdav sõnum oli, et ilma sotsiaalse mõõtmeta pole demokraatiat – ilma demokraatlike ametiühinguteta pole aga Euroopa sotsiaalne.
ETUC on Euroopa tasandi sotsiaalpartnerina teinud tõsist tööd põhiõiguste reguleerimiseks Euroopa Liidu konstitutsionaalses lepingus. EL-i tuleviku konvendi juht Valeri des Gardestain ütles oma kõnes, et loodab et põhiõiguste harta siiski leiab EL-i konstitutsiooni lepingus kajastamist kuid reaalsus on see et osad liikmesriigis on selle vastu.
ETUCi kongressil võeti vastu action programm töö- ja sotsiaalküsimustes ning edastati ETUCi seisukohad.
Kõige tähtsam osa programmist on töötada täieliku tööhõive nimel, mis tähendaks rohkem ja häid töökoht, mille üks osa oluline on elupõlisel õppel, ilma milleta ei ole võimalik üles ehitada teadmistel põhinevat ühiskonda. Hea töökoht tähendab adekvaatset palka, tervislikke töötingimusi, õppe- ja karjäärivõimalusi, töötajate kaasamist ja nendega läbirääkimist.
ETUC toetas Luxemburgi ja toetab Lissaboni tööhõivestrateegiat eesmärgiga saavutada aastaks 2010| Euroopa ala tööhõive 79%. Meil Eestis on tööhõive määr pidevalt vähenenud ja täna on meie tööhõive määr vaid on 58,8 %. ETUC peab oluliseks rahvuslike tööhõive plaanide koostamist, nende avalikul arutelule esitamist ja parlamentides hääletustele panemist.
ETUCi tööhõivepoliitika põhimõte on, et tegelik töötajate kaitse saavutatakse läbi inimkapitali arengu soodustamise, mis võib juhtuda ainult muutuvas keskkonnas. Tähtis pole mitte niivõrd toetada töö olemasolu iseenesest, kuivõrd inimkapitali arenengut. Suurim probleem seisneb inimeste võimes ja võimetuses muutuda.
ETUCi seisukoht on, et kogu paindlikkus töösuhetes tuleb saavutada läbirääkimistel töötajatega.
ETUC tahavab tulevikus igal juhul rohkem kaasa rääkida maksupoliitika osas.
ETUC ei poolda avalikku teenust vähendavat maksupoliitikat, st maksude alandamist. ETUCi arvates on vajalik, et liikmesriikidel poleks taolist maksupoliitikat. ETUCi seisukoht on, et maksude alanedes ei ole võimalik EL-i sotsiaalpoliitikat ellu viia.
