Muidugi, nendeks loomadeks, kes tähistavad minu jaoks kaunit värvikirevat ja tohutult muutlikku loodust oktoobris, on rändajad linnud ja kalad. Oktoobris leian looduses lisaks muidugi ka päris palju putukaid – jooksiklasi, herilasi sh. minu lemmikuid vapsikuid, erinevaid lepatriinusid, üsna palju erinevaid sääskede liike ning teisi põnevaid tegelasi.
ÄMBLIKU HÕBENIIDID RANNAL
Minu jaoks on viinakuus kõige põnevam ja kaunim võimalus jälgida ämblikke: noorukesed kaheksajalalised, kes paar nädalat pidasid jahti tillukestele putukatele adruvallide sees, tulevad septembri lõpus ja oktoobri alguses massiliselt üle rannaliiva kaldal kasvavate pajude ja teiste paraja kõrgusega taimede poole ning ronivad ülesse, okstele, jäädes parajat tuult ootama. Näib, et enim innustab neid rännakut alustama piki kallast puhuv tuul, kuid sobib ka mere poolt sisemaale viiv, mitte liiga tugev, kuid kindlasuunaline, enam vähem püsiv tuuleiil. Siis laseb pisike ämblikutita kõhutipust välja pika siidist niidi, mille tuul nagu tuulelipu välja sirutab ja pingule tõmbab. Niipea, kui ämblikukene tunneb, et käesoleva jõuga puhuva tuule puhul on juba väljastatud niidipikkus piisava kandevõimega, laseb ta oksast lahti ja lendabki oma piika hõbedase lennuki otsas parematele jahimaadele.
Inglastel leidub sügiseste loodusmärkide seas noorte ämblike hõbeniitidega kaunistatud maastiku kohta isegi täiesti omaette sõna – gossamer, termin, mis on inglise poeetikas väga laialdaselt kasutatud.
TIIVULISTE IMEKAUNIS BALLETT
Kuid nüüd lindude juurde. Suur perekondlik söömise-aeg hakkab tasapisi lõpule jõudma. Kes linnuliikidest pole veel ära lennanud, valmistub nüüd suureks sügismigratsiooniks eriti tõsisel moel ja selleks on vaja läbi viia massiline sotsialiseerumine. Migrantide parved kasvavad aina suuremaks ja suuremaks. Augustis ja septembris oli juba märgata, kuidas väikesed peregrupid suurematesse formatsioonidesse sulasid. Kuid septembri lõpus ja oktoobri alguses on nende parved juba niivõrd arvukad, et mingil määral mõjutavad taevavärvi.
Sotsialiseerumine – eriti suurte parvede moodustamine – pole üldse lihtne. Igal rühmal on oma juhid ja suurematesse salkadesse kokku sulades ei toimu see ilma tõsiste pingeteta. Noorte lindude jaoks on vanemate autoriteetsete lindude rivaalitsemine äärmiselt kasulik: püüdes teineteist üle trumbata oma lennuvõimete ja käitumise resoluutsuse poolest, sooritavad juhtivad linnud (ja kutsuvad kõiki teisi ennast järgima) niivõrd keerulisi õhumanöövreid, et see päevast päeva ägenev ja mitmekesistuv lennukogemus õpetab nooremaid linde kõrgema pilotaa?i meistriteks mõne nädalaga.
Eriti meeldib mulle oktoobris jälgida vareste ja kajakate lendu – niivõrd ootamatuid, ilusaid ja põnevaid lennuballeti etendusi nagu eelnimetatud tiivulistele omane, ei näe ühelgi teisel aastaajal.
LUIGED KALDAÄÄRSES VEES
Luiged on septembri lõpus ja oktoobris taas kalda lähedal merelahtedes. Need suured ja võimsad linnud eriti ägedat liikumist ette ei võta – neil piisab ka demonstratsioonesinemistest veepiiril. Luiged on ühed viimastest äralendajatest ja tihtipeale põgenevad siit külma talve eest minema lausa tund või kaks enne esimese lume tulekut, resoluutselt ja kindlas suunas, suurte parvedena.
LÕHED JA FORELLID: VASTUVOOLU MINEJAD
Mere ja jõgede suudmealade vesi on nüüdseks parajalt külm selleks, et lõhilased hakkaks parvedena kudema suunduma. Kalda lähedale on tulnud ka siiad, kes samuti hilissügisel koevad.
Minu süda kuulub siiski lõhele ja forellile ja mitte ainult seepärast, et nad – juhtumisi -niivõrd maitsvad on… Kodujõe keemiliste ainete unikaalne kompositsioon kutsub lõhed eksimatult kindla jõesuudme juurde – sinna, kust nad ise pärit. Kui kodujõgi leitud, hakkavad lõhed vastuvoolu pürgima, nii nagu nad seda tegid esimese pooleteise aasta jooksul oma elust varajases noorukeses eas. Tol ajal, maimukesena ja siis kasvava noorukina kindlustas positiivne rheotaksis – ehk tung ujuda vastu voolu – jões püsimise, kus ta küttis vettekukkunud õhuputukaid, väiksemaid vee-elukaid ja kasvas, kuni elu teisel kevadel sai piisavalt suureks, et hakkas hõbedaseks laskujaks ehk smoldiks muutuma. Seni kuni hõbedane laskuja lõhe nälga tundis, ujus ta ikka vastuvoolu, kuid kui kõht momendiks täis sai, lülitus rheotaksis välja ja vool kandis teda muudkui merele lähemale. Kõht läks tühjaks, hakkas smolt taas vastuvoolu ujuma ning sööki otsima, kuni uuesti kõht piisaval määral täis sai.
Mingil hetkel, ehk koguni mõnekümne või isegi mõne minuti jooksul, kui laskuja triivis parajasti mere poole, sööbiski ta mällu kodujõe unikaalne keemiline kompott.
KUDEMISPESA
Nüüd, suguküpse kalana, naaseb lõhe kodujõkke ja ujub kogu maailma resoluutsusega vastuvoolu, otsides sobiva põhjakattega parajat kärestikku, kus oleks piisavalt peenikest kruusa ja liiva. Suuremate kivide vahel toksib lõhe ninaga tiheda põhja sisse peaaegu ideaalselt ümmarguse, ligi meetrise läbimõõduga ja kuni 3cm sügavuse pesakausi ning kui mari ja niisk on pessa paigutatud, kudemine sooritatud, puistatakse põhjamaterjalid viljastatud marjaterade peale nii, et pesapaik erineb kärestiku põhjataustast ainult selle poolest, et on veidi heledam.
Vapustavad kalad on need lõhilased, kuid sama vapustavad on nende parasiidid, kes koevad täpselt samal ajal, kui nende peremeeskaladki, kelle sapipõies, soolestikus, mao ripikutes ja neerudes nad aasta jooksul küpsenud on. Eriti täpselt ajastavad oma eoste küpsemist ja väljumist limaeoslased, kelle eosed peremehest praktiliselt koos kalamarja ja niisaga väljuvad ning jäävad viljastunud marjaterade külge ja kõrvale kalapessa ootama, millal kevadel lõhevastsed marjadest kooruvad ja hakkavad aktiivselt vett hingama. Siis on tõenäosus, et limaeoslase eluhakatis satub oma peremehe – lõhevastse lõpustele või makku kalakese esimestel, vabas vees elamise tundidel, piisavalt kõrge.
IMEKAUNISTE VÄRVIDE KUU
Muidugi on oktoobrikuu ka imetajate käitumise poolest äärmiselt tähtis ja huvitav, kuid nii nagu siin tekstis rääkisin ma tegelikult septembri lõpust, oktoobri algusest, nii eelistan ma rääkida oktoobri lõpust ja novembri algusest ajakirja järgmises numbris. Lõpetuseks aga kutsun üles vaimustuma oran?ikatest ja punastest värvidest, mille poolest oktoobrikuu niivõrd silmatorkav on ja seda mitte ainult inimestele, vaid ka kõikidele nendele putukatele, kes munevad sügisel taimedele selle arvestusega, et vastsed tulevad järgmisel kevadel välja.
Eredad punased ja oran?ikad värvid on taimede viis neid putukaid (ööliblikad ja koid peamiselt) hoiatada: “Ärge meie peale munege, me oleme mürgised ja tapame teie lapsed ära!”
Punastest marjadest aga tuleb juttu novembris, kui meile lendavad siidisabad. Ilusat sügist kõigile.