M?õbz’ia! Nii sobib alustada seda reisi. Sest nõnda kõlab abhaasia keeles tervitus. Tõsi, Moskva lennuk maandub hoopis Sot?i lennujaamas, mille seinal ilutseb hiigelsuur plakat Sot?i 2009|. aasta rahvusvahelise investeerimiskonverentsi toimumisest. Just neil päevil (septembri teine pool 2009|) olid siin nii Medvedev kui ka Putin, mõlema ülesandeks ainult üks – panna investoreid uskuma, et Sot?i olümpiaobjekti kõik investeeringud on garanteeritud.
Piirkond, mida abhaasid ise riigiks nimetavad
Vene-Abhaasia piiriületus tasub kirjeldamist. Kui jõudsime piiriasulasse (mille nimeks on miskipärast Vesjolõi ehk Lõbus), siis viipas juht enne piiri käega paremale. Et juhul, kui oleksime omal käel piiri ületanud, siis pidanuks vaat siin bussist välja astuma ja läbi kahe turu umbes kaks kilomeetrit liikuma. Kuid tema viib meid otse kohale.
Jalutuskäik üle kitsukese silla, mis viib üle piirijõe Psou, ning olimegi Abhaasias. Piiritöötaja küsis vaid moepärast, et kuhu ja milleks suundume ning viskas passi tagasi. Kohustuslik kindlustuse ost teisest putkast käis umbes sama kiirelt. Tõsi küll, selle vormistaja keerutas nõutult minu passi näppude vahel ja küsis, et kas siin siis vene keeles polegi midagi kirjas …
Olime seega kohal. Piirkonnas, mida abhaasid ise nimetavad oma riigiks. Alal, mille iseseisvumist Thbilisi ja enamik muudest maailma pealinnadest pole tunnustanud. Ning kus enamik asjaajamisest käib vene keeles, käibel on Vene rubla ja nüüd ka Vene telefoninumbrid.
Praktiliselt puuduva valgustuse ja märgistusega, kohati lausa jubeda kvaliteediga teel pimedas sõitmine ei ole asi, mida sooviksin ise ette võtta.
Mõnusa jutuajamise käigus jõudsime üsna märkamatult kohale. Täielikus pimeduses helendas väike asula – Novõi Afon -, mille keskel peatusimegi. Maakividest ja tellistest vanat vurhvi hotell. Tegelikult oli juba kell kolmveerand üks öösel, kui võtsime veel kolleegiga pudeli õlut näppu ja jalutasime üle maantee pimedale kiviklibusele mererannale, kuulamaks lainete kohinat ja … ümberkaudsete kohvikute tasast muusikatümpsu.
Sõjalaevad ja abhaasia hat?apuri
Hommikul tervitas mind aknast üle maantee palmiderivi vahelt kohisev Must meri, millel umbes miili kaugusel loksus kaks sõjalaeva. Minu silma järgi väike raketilaev ja miinitraaler. Kohalike jutu järgi on tegu Vene alustega, mis seisavad siin ankrus juba aasta. Ehk siis 2008|. aasta augustisündmustest peale.
Mõnekümne meetri kaugusel on varajasele ajale vaatamata avatud üks lihtsake, kuid toimiv asutus. Hat?apurnja. Ehk siis koht, kus ühest luugist pakutakse hat?apurisid. 80 rubla maksev hat?apuri küpsetatakse kohapeal, läbi luugi on näha tuld vuhisev ahi ja hoovab mõnusat lõhna.
Hat?apuri väärib kirjeldust. Kui tavapäraselt teatakse gruusiapärast varianti, mis meenutab … no ütleme kihilist juustupannkooki, siis abhaasiapärane variant on sootuks teine. See on hapendamata nisutaignast lahtine pirukas, mille lootsikukujulise keha põhi on täidetud kenasti pruunistunud küpsejuustuga. Serveerimise hetkel torgatakse sellesse veel kamakas võid, mis kiirelt sulades moodustab saia keskele rammusa järvekese. Murrad siis aga otsast kuumi saiatükikesi, torkad küpsejuustu-sulavõi lombi sisse ning mõnuled. Korralik dietoloog võib sihandse kirjelduse peale küll etteheitvalt ohata, kuid maitsev on see lugulaul ometi. Ning pealegi – isegi minusuguse mehe jaoks on üks taoline hat?apuri piisav kõhutäide kasvõi pooleks päevaks.
Musta mere ranniku asulate tuhanded nimed
Vaatamist on siinkandis kuhjaga. Pisike asulake, kus ehk nii tuhat elanikku, on ka ise kaugelttulnule piisavalt maaliline, kuid selle lähikonda jääb vähemalt kolm-neli objekti, mille külastamine peaks olema n-ö kohustuslik. Mäe otsas paiknev vana kindlus, klooster, koopad ja pisut kaugemale jääv Ritsa järv. Muust pisemast ja maalilistest vaadetest rääkimata.
Üles, Anakopia kiriku juurde. Või siis kindluse. Või siis selle kummalise segu juurde, mis on kõigi nende lõputute vallutuste-ümberehituste järel hetkel näha. Kui meie siin Läänemere kaldal armastame rääkida, et oleme elanud ajaloo ristteel ja vallutajate teerajal, siis Musta mere rannik on seda kõike veelgi enam. Ainuüksi põgus loetelu sellesama linna eri nimevariantidest paneb pea ringi käima. Nikopol, Acheisos, Anakopia, Nikopia, Nikofia, Nikopsis, Absara, Psyrtskha … ning nüüd siis Novõi Afon ehk Uus Athos. Kreeklased, roomlased, seld?ukid, pärslased, araablased, venelased, türklased – see ei ole kindlasti ammendav nimekiri mujalt tulnud vallutajatest. Apsuadest ja grusiinidest rääkimata – mõlemad on veendunud, et see on nende maa ja teine on lihtsalt selle koos ajalooga varastanud.
Grusiinide ja apsuade ehk abhaaside omavahelistest suhetest võiks pajatada pikalt, poliitkorrektsusest ei saaks pärast enam rääkidagi, sest ammendavat ja erapooletut ülevaadet anda ei jõuaks niikuinii.
Apsuate ajaloolised kõrghetked
III sajandil olla all lahesopis paiknenud sadam, mille kohale mäeveerule IV sajandil rajati esimene kindlus. Vaadates imekaunist abajat, võis aru saada, miks seda kohta niiväga endale taheti. Kiigates aga senini mäeserval seisvaid võimsaid müüre-torne, saad aru, kui põrgulikult raske võis olla selle ala vallutamine. Seda enam, et kindluse varju tõmbunud kaitsjad võisid rahulikult oodata, kuni all mererannas kükitav järjekordne vallutaja lihtsalt maha sureb – verine malaaria ja muu kohalik eksootika sai enamikust üsna kiirelt jagu. Kaitsjad pidasid seda aga jumala järjekordseks imeteoks ja rajasid kiriku.
Tõsi küll, siin tuleb välja üks oluline erinevus Gruusiaga – kui sealkandis on kirikuid tõeliselt palju ja rahvas lööb laias kaares ristimärke ette ka siis, kui võõras ei oska pühakoda silmatagi, siis Abhaasias pole kuigivõrd näha ei kirikuid endid ega ka näivat usurõhutamist. Peale õigeusu kiriku ja islami eksisteerib veel ka kohapealne varakristlik kirik, mida aga eriti ei demonstreerita. Vaid Abhaasia lipul olevad seitse tähekest märgivad seitset oma kirikut, millest praeguseni olla säilinud viis.
Mäetipus olevad varemed on kui kivist entsüklopeedia. Bütsantslik kirik on hiljem korduvalt ümber ehitatud, kandes erinevaid moe ja maitse märke. Praegu tegutseb selle kivise mälestusmärgi keskel kaks tegutsevat objekti – pisike kirikuvaremete keskele rajatud tegutsev kabelike (mille juurde pidevalt palverändureid voorib) ja restaureeritud Rooma-aegne vahitorn. Sellest, praeguseks enamasti varemetes seisvast kindlusest valitseti algul Bütsantsi nimel, kuni VIII sajandil kuningas Leon II end iseseisvaks kuulutas. See oligi apsuade suurhetk, kuigi viis pealinna siit hiljem ära Kutaisisse. XI sajandil lõppes ka abhaaside iseseisev riiklus, kui see ala liideti Gruusiaga. Tõsi küll, grusiinid loevad, et kogu see periood on hoopis Gruusia ajaloost lahutamatu osa … Abhaasid aga, et kuna kuningad olid abhaaside soost, siis on kogu Gruusia riiklus hoopis abhaaside kätetöö. Nojah.
Automaadipadrun ja õdus lokaal
Tagasi allapoole vantsides leian teeraja kruusast automaadipadruni pooleldi läbiroostetanud hülsi. Ei, siia ei ulatunud lahingud 1992.-93. aasta sõja päevil, seletab giid. Küllap on see lihtsalt mõnest pulmast pärit. Minu imestunud nägu nähes selgitab ta, et kohalik rahvas on ju kõik relvakandjad ja pidupäevade ajal õhkutäristamises pole midagi eriskummalist.
Õhtu. Soovitatud lokaal Kavkazki Dvorik on täpselt nii õdus ja hea, nagu lubati. Veedamegi ülejäänud laupäeva õhtu selles, enamasti rododendroniokstest punutud seintega majakestest koosnevas asutuses. Suures kõrtsiruumis keskpõrandal lõõmavate pikkade halgude kohal podisevad pajad, küpseb liha ja lae all suitsu sees saab oma võrratu meki kohalik suluguni tüüpi kõva juust. Kõik see pisut suitsulõhnane idüll maksab samas üsnagi vähe. Pika õhtu jooksul tarbitud vürtsikas ja maitsev õhtusöök läks maksma umbes 100 Eesti krooni ehk 300 rubla inimese kohta. Selle hinna sees olid ka minu poolt tarbitud neli kohalikku õlut Suhhumi ning kaaslaste janustesse kurkudesse kadunud kaks liitrit koduveini.
Liiklus: terve mõistuse puudumine
Peatasime mööda Abhaasia peamist (et mitte öelda ainukest) maanteed vurava marsruutbussi ja sõitsime pealinna Suhhumi. Novõi Afonist Suhhumi maksab kutsikasõit 50 rubla ja kestab pool tundi (Suhhumist Psou jõeni ehk piirini mööda sama maanteed kolm korda rohkem ehk poolteist tundi ja 150 rubla).
Peale raha ja aja peab arvestama ka närvide kuluga. Kui puudub varasem kogemus mägiteedel sõitmiseks ja kohalike sõidustiili talumiseks, on targem mitte ettepoole vaadata. Ehkki see konkreetne jupp maanteest (Novõi Afonist Suhhumini) on hiljuti üsna talutavasse olukorda viidud. Peale teemärgistuse puudub aga eurooplase pilgu jaoks sealsetel teedel tihtipeale ka terve mõistus. Väljudes kaugelt üle sajakilomeetrise tunnikiirusega mägitee pimedast kurvist, ei või iial teada, mis ees ootab. Kaks külameest võivad olla oma autod kinni pidanud, et kauaoodatud kohtumist autost väljudes kaelustamisega tähistada ja törts juttu puhuda. Ilma igasuguse ettepaigutatud hoiatuseta võib kodanik oma autol kummi vahetada. Lisaks on teel loomad, kellele tegelikult võib auto alla jääda.
Pealinn Suhhumi
Suhhumi jätab vägagi vastuolulise mulje. Kesklinn ja rannaäärne promenaad näeb juba päris kabe välja. Üht-teist ehitatakse ja remonditakse, tänavaid pühitakse ja rahvas näib kohvikutes muretu nagu kuurortlinnas ikka. Aga pisut eemal, äärelinna pool, on pilt sootuks teine. Ehkki sõjast on möödas 15 aastat, näeb siiani varemeid, mürsu- ja kuulijälgi ning lihtsalt tühjalt seisvaid maju. Linn on hõre. Praegu elab siin umbes pool endisest elanike arvust, kogu riigis aga ehk napp kolmandik. Enamik on põgenenud 1992.-1993. aasta sõja ajal ja järel.
Muuseas, abhaasid nimetavad seda isamaasõjaks (otet?estevannaja voina). Ja Venemaad, kes nüüd lõpuks neid toetama on asunud, tihtipeale Velikaja Rossija ehk Suur Venemaa. Kui lühike on ikkagi rahva mälu, nimetades oma hiljutisi vastaseid, blokeerijaid ja teist poolt relvadega varustajat liitlaseks. Ning kui pikk on soovi korral sellesama rahva mälu, rääkides oma hiilgavast minevikust.
Õhtupoolikul viiakse meid vaatama üht taastatud kuurort-kompleksi, mil nimeks Evkaliptovaja Ro?a ehk Eukalüptisalu. Tõsi küll, see kuurort paikneb keset … ei miskit.
Meie kohaletuleku puhul ilmus välja ka kompleksi abhaasist kaasomanik. Õigemini kohalike seaduste järgi pärisomanik. Välismaalased ei saa omandada kinnisvara, maast rääkimata. Igal firmal peab olema abhaasist omanik/osanik. Kiirelt kaetud pika laua taga sai kuulda abhaaside pajatusi ammustest väärikatest aegadest, kohalikest kommetest ning viimase sõja koledustest ja kangelaslikkusest. Küsimusele, kas on võimalik tagasi pöörduda selle vanade meeste jutus ülistatava traditsioonilise ja rahuküllase elu juurde, saan vastuseks nii veendunud “jah”, et edasi pärida oleks näotu. Vaatepilt, kuidas pensioniikka jõudev, alles hiljuti isaks saanud abhaas räägib uhkusega oma perest, maast ja kommetest, tekitab austust. Viis, kuidas ta vaid harva t?at?aklaasi tõstes (selles on aga ülipuhas, kolm korda läbi aetud 80-kraadine naps, mis tulejutina su huuli kuivatab ja sisemust soendab) pikki ja läbimõeldud tooste ütleb, paneb uskuma seda, et ennemuiste istusid mehed kolm päeva lauas.
Enne lahkumist panen tähele, et vana abhaasi punases mersus lebab juhiistme kõrval püstol.
Sularahakriis
Küsin välisministeeriumi viisa-näitsiku käest, kui palju siis meiesuguseid viisavajajaid seal ka käib. “Oi, palju!” tuleb esmane vastus ja pisut hiljem täpsustus, et lausa kümme tükki päevas.
Kohalikust lehest loen, et vastavalt sel suvel tehtud uuringule (küsitleti 1000 turisti), on venemaalaste osakaal 96%, ukrainlastel ja valgevenelastel vastavalt 2% ja 1%. Meiesuguseid, kaugvälismaalasi ehk siis neid, kes viisat vajavad, olla 0,2%. Venemaa kodanikel pole mõistagi viisat vaja ning kuna enamik Abhaasia elanikest on samuti Venemaa passi omanikud, siis pole piiriületus ka nende jaoks probleem. Tõsi küll, mitte turismihooajal, mil üksainus piiripunkt muutub kilomeetrite pikkuseks ummikuks.
Muuseas, siit ka seletus, miks pole Abhaasias pangaautomaate. Esiteks muidugi see, et tunnustamata riigis ei saa enda esindusi avada ükski rahvusvaheline pangakett. Tõsi küll, kaubanduses on üks erand – nimelt tegutseb Benettoni firma kohapealne kauplus vaatamata protestidele ikka edasi. Aga pole ka Vene pankade esindusi. Ühest küljest üritab Abhaasia kaitsta oma majandust lauskokkuostmise eest ja püüab vähemalt kohati oma turgu Vene kapitali eest kaitsta. Aga teine asi on see, et enamik venemaalasi ei kasutagi pangakaarte.
Toidumürgitus ja pipar
Muuhulgas õnnestus saada kohutav toidumürgitus. Ühel väga valulisel ja vaevalisel hetkel pakkus kõrge ametnik, kelle kabinetis me parasjagu viibisime, et ehk aitaks mind klaasike viina. Ägisesin vastu, et sel juhul juba pipraviina. Kui viinaga oli lihtne – see oli härrasmehel kohe kapist võtta -, siis pipra järele saadeti autojuht. Ülesande täpsustuseks öeldi, et toogu siis juba ad?ikat: mida teravam naps on, seda paremini mõjub. Abiline kadus kiirelt ja naasis … alles poole tunni pärast, käes terve kast ad?ikat ehk tubli tosin kopsakat purki! Kodaniku jaoks näis ilmne, et kui kõrge ametniku külas viibivad auväärsed võõramaalased juba kohaliku ad?ika vastu huvi tunnevad, siis tuleb neile tuua otse tehasest ja korralik pakenditäis. Vaatamata masendavale enesetundele kõõksusin koos teistega jupp aega naerda … ja hakkaski parem. Oli see nüüd napsist või naerust, aga aitas ikkagi.
Abzi’araz! Ehk siis kõike head apsuade keeli.
* * *
Abiks algajale abhaasiahuvilisele
Ühe eripäraga peab seda kanti külastades arvestama. Kui oled külaline, siis ootab sind ees parim, mis saada. Kui aga klient, siis võidakse muretu hoolimatusega küsida mitmekordset hinda.
Kui mobiil lakkab töötamast (sest Eesti telefonioperaatoril ja Abhaasia kompaniil pole lepingut), saab osta kohaliku mobiilikaardikese. Kuid fakt, et Abhaasias pole ühtegi pangaautomaati, kust saaks raha välja võtta, rabab rännumeest ootamatult. Ah jah, kohapeal toimib ainult Vene rubla, valuutavahetusvõimalustki pole mitte igal nurgal.
Viisa saamine on aga oopus omaette. Kohalik välisministeerium on üks väheseid riigiasutusi, mis omab veebisaiti. Sellelt saab endale alla laadida viisa-ankeedi, selle ära täita ja tagasi saata. Soovitav on seda siiski teha faksiga, mitte elektrooniliselt (soovitav on telefonitsi üle pärida, kas avaldus on ikka kohale jõudnud). Mõne aja pärast saad vastuse, kas su sissesõidusoov on heaks kiidetud. Peab olema valmis üsna põhjalikuks aruandluseks teemal, et miks ikkagi ja kuhu täpselt soovid sõita. Kui luba käes, pead kohalejõudmisel minema päeva jooksul sealsesse välisministeeriumisse, kus saad endale viisa … Peale seda, kui oled enne kohalikku Sberbanki ära maksnud 20 USD jagu rublasid ehk riigilõivu. Soovitav on see viisa paluda endale mitte passi kleepida, vaid lahtiselt anda – vastasel juhul võib tekkida probleeme hiljem Gruusiasse sisenemisega. Nii et see viisa toimib omamoodi väljasõidu-loana, mitte sissesaamiseks vajaliku tõendina. Kõik see kehtib Venemaa poolelt, üle Psou jõe sisenedes. Kuidas peaks asi välja nägema riigi teisest otsast ehk üle Inguri jõe tulles, ei oska öelda. Ametlikult Gruusia mingit teist Abhaasiasse sisenemist ei lubagi, Venemaa poolt sissesõit võrdub Thbilisi jaoks kuriteoga. Kas ja kuidas on see Gruusia-pärane sisenemine teostatav, ei oska ma kommenteerida.
* * *
Roppraske abhaasia ja raskeim ubõhhi keel
Karmo Tüür ja Juku-Kalle Raid tutvustavad tibake ohtlikke kaukaasia keeli
Ega abhaasia keel pole ka mingi meelakkumine. Ainuüksi selle kohta, kui palju leidub abhaasia tähestikus tähti, kuulsin ma nelja erinevat vastust vahemikus 54-64. Ning vaid kuus neist on vokaalid. Nagu seletas üks sealse keele arenguga lähedaselt kokku puutuv inimene, tegeletakse suuresti alles kirjakeele leiutamisega. Kui n-ö tsiviilkeeled lähevad järjest lihtsustumise suunas (isegi vene keeles on kadumas nt “jo” täht), siis abhaasid leiutavad üha uusi krõnkse, et veelgi täpsemalt edasi anda mõnd kurguhäälitsust. Tähemärgid ise on kirillitsa-põhised, kuid omavad hulganisti lisasümboleid. Abhaas grusiinist aru ei saa, nii nagu ka grusiin abhaasist. Apsuade lähim sugulasrahvas on vene poolel elavad adõgeed ning veel peoga pisemaid hõime – kuid mittesugulus grusiinidega on tihtikorratav argument.
Abhaasia keele surnud “vend”
Muuseas, tõenäoliselt maailma keerukaima teadaoleva häälikusüsteemiga keel on 17 aastat tagasi välja surnud abhaasia keele “vend” ubõhhi keel (viimane kõneleja suri 7. oktoobril 1992). Ubõhhi keeles oli 83 konsonanti ning vaid kaks vokaali (a) ja (Ə), mis häälduvad enam-vähem (i) ja (a). Ubõhhi keel oli tuntud oma erinevate kõrisulghäälikute ja keelega trikitamise poolest ning õppijale tõsiseks pähkliks.
Ubõhhi keel kuulus loode-kaukaasia ehk t?erkessi keelerühma, lähimad sugulaskeeled on abhaasi ja adõgee keeled. Ubõhhi keelt kõneldi veel 19. sajandil enamuskeelena tänase Sot?i ümbruses, ent kui Venemaa 1864 T?erkessia vallutas, küüditati vana vene kombe kohaselt kõik lokaalsed inimesed, ka 70 000 ubõhhi keele kõnelejat. Ubõhhid elasid oma keeleloojaku seetõttu üle hoopistükkis Türgis, Marmara mere äärsetes külades Istambuli lähistel. Ubõhhi keel paistab silma erakordselt pikkade sõnadega, kus üks sõna võib tähistada tervet lauset. Ubõhhi pärimused olid sarnaselt paljudele muudelegi kaukaasia väikekeelte omadele suulised, ent rääkisid ikka samadest asjadest – näiteks on ka nende põhitegelasteks nardõd, Kaukaasia muistsed vägilased.
Mõnes mõttes on ubõhhi keelega nagu liivi keelega meil. Rahvast enam ei ole, ent huvi sunnib siiski filolooge asjaga tegelema ja nii võime me täna rääkida mõnes mõttes ka ubõhhi keele “taassünnist”.
Mitte keel, vaid abhaaslus
Kuigi omavahel võivad abhaasid rääkida ka omas keeles, on n-ö asjaajamiskeeleks vene keel ja see domineerib kõikjal, ka näiteks kohaliku parlamendi töös. Abhaasia keele arendamise fond on küll alustanud õigest otsast – asunud andma välja apsuakeelseid lasteraamatuid ja tõlkima multifilme, kuid kuni sellest saab kogu rahva jaoks elav keel, läheb veel aega.
Meiesuguste jaoks on seda kõik ehk keeruline mõista. Kui eestlase jaoks on omariiklus ja iseseisvus eelkõige keelekeskne, siis apsuadel on selleks midagi muud. Nimelt apsuara. Ehk abhaaslus. See on pilv kirjutamata kombeid ja tavasid, mida igaüks järgima peab. Alates vanemate austamisest kuni külalislahkuseni välja.
Muuseas, sealse külalislahkuse kohta on käibel üks legend. Nimelt on külaline püha. Isegi kui ma oleks ühe konkreetse abhaasi jaoks vaenlane, ei oleks mul kindlamat varjupaika kui sellesama abhaasi kodu. Kuni ma olen külas, peab ta minu eest hoolitsema, mind kaitsma ja ümmardama. Tõsi küll, seda ainult seni, kuni ma selle kaitsva kodu uksest väljun.