Pikalt pole siin rääkida midagi. Lühidalt aga on Viru väljak persse keeratud. Olen rääkinud kümnete ja kümnete inimestega lihtsakoelisematest keerukamateni välja – kõik ütlevad: kurat teab, mis toimus. Ja mis toimub edasi. Ning kus on demokraatia, kui seda üldse kusagil on või on olnud.
PILT NAGU ROPUST UNENÄOST
Kõik need tuntud või tundmatud inimesed on Eesti kodanikud või Tallinna inimesed, nemad peavad seda kadunud väljakut samuti mingit otsa pidi (või terve täiega) endale kuuluvaks, aga nende käest ei küsinud ärasittujad sõnakestki. Nad said ses asjas kaasa rääkida sama palju, kui vene talupojad Peeter Pervõi Peterburi linna asjus. Või piiksuda samavõrd vähe, kui Käbina ajal Viru väljakut rikkuma, ehk sinna maailma suurimat lõbumaja ehitama hakati.
Nüüd oleme siis jõudnud niikaugele, et Tallinnas enam väljakut pole. On vaid paar platsi – Vabaduse, Raekoja ja mis veel. Ning see pisike laiend, mis tekib Narva maantee ja Pärnu maantee ühtimisel. Ei õhku ega avarust.
Veider on juba seegi, et linn andis oma ääretult olulise keskosa maad eravaldusse suvaliseks täistegemiseks. Sest mis seal nüüd on – mingi hoonekamakas kunagise Kaubamaja otsa tungimas, (nüüd tuleb sõna, mida viisakas inimene ainult sosinal tarvitab) oma türataolise tunneliga otse tolle veneaegse kohta üsna kaunile hoonele näkku. Ühtlasi mattub Kaubamaja-esine ka kõige kaunimal suvepäeval nüüd süngesse hämarusse. Edasi liikudes on kodanik sunnitud ronima koguni maa alla – maotusse tunnelisse, kus sobiksid liikuma vaid rotid ja limukad. Pilti täiendab arusaamatu bussiterminaal, mis kuuldavasti ülikitsaks planeeritud, nõnda, et enesetapjad seal passiivselt seistes hõlpsasti eesmärgile võiksid jõuda.
SÕJAVÄE HARJUTAMISPLATSIKS ON ASI HEA
Kus olid demokraatia nurgakiviks ekslikult peetava ajakirjanduse silmad? Eks seal, kuhu nad õndsa uue Eesti-aja jooksul tasapisi üha rohkem pöörduma on hakanud – selja taga. Alles kui sigadus täies ulatuses praeguses paigas juba tati kombel hiilgas, julgeti arglikult sõna võtta. Ikka tolles vastikus ei-seda-egateist vaimus, mis meie pressile kahjuks üha omasemaks on saamas.
Pobiseti pisut meie Lenini-nimelise juhtarhitekti kallal, tuletati meelde tema olematuid suuraegu? Linnavalitsuse emamüüjaid ei meenutatud mingil moel, eks need ole ju teada, justkui partei ja valitsus vanal heal ajal, kis nende vasta saab.
Mis edasi, kulla kilplased? Kust võtta nüüd veel kuulsaid vene naislendureid, kes vea parandada võiksid? Või on ehk vana Osama ise nõus Tallinnas oma kätt proovima? Treeningu mõttes nende suuremate tegude eel, mis tal ees seisavad? Oh te raisad küll, annaks jumal!