Kõigepealt, kes tahab ka ise kuulata, peaks siis häälestama ennast Sun FM (Tartus, Pärnus ja netis) lainele, kus seda kraami pühapäeviti 16-17 mängime (kordusena neljapäeval 22-23). Või siis saab saateid järgi kuulata ja uute ürituste kohta informatsiooni hankida: http://www.hoursofwealth.com/dzassiklubi.
EESTI KOGUMIKUD
Asetanud plaadimängijasse esimese kättejuhtuva kogumiku, saab rohkem teada. Kogumikud eksisteerivad, näiteks Ulmeplaatide väljaantud “Müsteerium plaadimängijas”, on odavad, 95 krooni ning maalivad väga laia pildi ?anrilisest piiritlusest või õigemini piiride puudumisest; kuulates teatav oht sattuda kuskile sügavale, suurde ja ilusasse maailma.
Pean vajalikuks ära mainida, et see oht on siiski vanem kui mina, sest kui näiteks teadet Ropotatori kontserdist Dam Tan’is (avaliku tegevuse enne minu aega lõpetanud muusikagalerii Tartu kesklinnas) levitas võluvalt perfektse trükitehnilise teostusega punane lendleht, siis jäigi mulle vaid rõõm selle imetlemisest, sest eluaastad ei andnud seaduskuulekatele vanematele võimalust mind kauemaks õue lubada.
Teisalt jällegi, kurvastamiseks ei ole väga põhjust, sest ?anri tekkeloost lahutas isegi toda päeva hea mitukümmend aastat kohaliku elektroonilise muusika esimese laineni 1970ndail.
KOHVIRECORDSI RIIUL
Teen nüüd katse mööduda nurjumisele määratud üritusest defineerida elektroonilist muusikat, kuigi muidugi tore on lugeda kuidas aegajalt vanad mehed (vahemärkusena, et “vana mees” on minu jaoks kasutusel targa inimese sümbolina) püüavad tabada seda minimali (techno sub-?anr) kõige õigemat olemust.
Süsteemi teeme ka õige lihtsaks kasutades alljärgnevalt orientiirideks kohalikke plaadifirmasid, mis annavad välja eri-ilmelisi helindeid. Muud funktsiooni ma nendele auväärt institutsioonidele omistada kohe ei oskakski.
Kõige tuntum ja ilmselt ka vanim, ehki lubasin endale neutraalset ülevaadet skenest prioriteediks seades mitte ülivõrdeid kasutada, on 1998. aastast pärinevate esimeste plaatidega Kohvirecords koos omanimelise netiraadioga. Juhuslikud kokkupuuted sellise muusikaga: Galaktlani kontserdil, õe sõbranna, kes mu plaadikotis Paf’i “Only our cars” EP-d silmates ütleb varahommikusel tänaval umbes midagi sellist nagu “lahe?” (ma täpselt ju ei mäleta) ja 2005|. aastal ametlikult väljaantud Pastaca album “Tsaca tsap,” mille ma leidsin sõbra köögist, kus seda aastavahetusel kuulasin.
Variatsiooniks, et aastavahetusele järgnenud maikuus, mille lõpus Mailaulu festivaliga seoses levisid kuuldused Pastaca, Barbariz’i, Lauri Sommeri ühiskontserdist kohvikus Zum-Zum ja idealistlik-romantilise “Bellamori” kogemuse ootuses poisid ja tüdrukud julgust kokkuvõttes teineteisele kiired ja kohmetud kõned lõpuks tegid, otsustati kontserdipaigas siiski jalgpalli kasuks televiisorist. Nii jalutasime endiselt etteaste
ootuses mööda linna nende kolme sammudes.
Ühesõnaga, Kohvirecordsi plaadiriiul on üks ütlemata ilus koht alustamaks elektroonilise muusika rännakut. Ükskõik kas kosmiline Uni, aegruumiline Paf või ainuomase helikeelega Pastacas – nad kõik kõnetavad palju, kuid dialoog kipub tekkima ikka seal, kust leitakse mõni endasugune või siis kuskil mujal.
MIDAGI ÕUNAVIKSILT
Nüüd see koht, kus ma veidike kahtlen, kas tegu on elektrooniline muusika, kuid luban endale vallatuse tutvustada teile plaadifirmat Õunaviks. Tartu üks markantsemaid elanikke, katkendliku leviga multikunstnik Erkki Hyva, inimene nagu raamat, kes plaadifirma isikliku häälekandja, ajalehe Mahlapress esimeses numbris semudega pargipingil objektiivi vaatab, mängis kodus linti albumi “Varjust rambini,” mille Õunaviks 2004|. oma teise reliisina välja andis. Elektrooniline ta ei olegi niivõrd mitte selle kujutelma kõige lihtsamas mõttes (kuigi “Esimene lõpetamata futuristlik symfoonia” on vägagi selline konkreetne), vaid seda iseloomustab südamlikult siiras joon läbi terve helikandja, armas eneseanalüütlilisus. “Öine monoloog,” kell viis minutit pool viis läbi 25. septembri öös oma ilmselt mitte-taotluslike vaid olemuslike minimalistlike surinatega taustal ja kajavate retsitatiiv-mõtisklustega, mis kohati tunduvad mõtetes edasi kajavat.
Üldiselt omistaksin kõik eelneva tervele Õunaviksi suurepärasele seitsmeplaadisele kataloogile, millest kaks, Kago “Momentalnõi Holodilnik” ja Tuljak “Soos must vöö” on lisaks parematele plaadipoodidele ka nende internetileheküljel tasuta allalaetavad. Paned käima pala “Trammijuht teeb suitsu” sealt 96. aastaringist, kui elektroonilise scene oli peaaegu olematu, ja siis hakkab mõtiskelu, et kas ma olen ainuke, kellele “Poolautomaatne Pearu” neetult DJ Shadow’d meenutab ja tekitab küsimusi, kuidas nad tol ajal selle ära tegid Soundclubiga (lastele mõeldud musategemise programm) ?
JULM, KUURORT JA UMBLU RECORDS, ULMEPLAADID, RÜKI
Elektroonilisest muusikast rääkimine ei olegi mingi konkreetne sündmus, nagu lugeja on ilmselt juba märganud. Seni olen kirjutanud lähemalt kahest leibelist ja rohkematest ka pikemalt ei kirjuta, kuid tõe huvides mainiksin veel ära mõned suuremad
kodumaised hea muusika plaadifirmad. Esiteks Julm Records ja Umblu Records, mida ma pean mõnevõrra sarnase loomingu esitajateks Rulers of The Deepi ja Ajukaja 4/4 loomingu foonil, kuid samas siiski teadvustan, kui rumal tegu see on valides järgmisteks plaatideks Vind Projecti (Julma jazzilik poolus)? või tegelikult neil siiski on midagi ühist.
Teiseks Ulmeplaadid (Aivar Tõnso plaadifirma), mille tuntuimateks artistideks on Joel Tammik, keda muuseas mõned siin peavad eesti üheks parimaks ambient-elektroonikuks ja Wochtzchée, ning Kuurort Records (vedajaks Kaido Kirikmäe) The Kurt Webber’s Pink Band’i suurepärase “Café Regatt” tsükli ning Kaido Kirikmäe “Lintprii” ilmutamistega. Ja mitte, et nad nüüd otsa said, aga viimaseks jääb seekord Tiskotown, mille väljaantud lugude põhjal produktiivseim hing on Rüki, kelle rütmid praegu Palat nr. 15 ja Andrus Elbingu poeesia saateks mööda eesti räpipidusid rändavad.