“Ükskord istus F.M. Dostojevski, taevas olgu talle armuline, akna all ja suitsetas. Suitsetas ära ning viskas koni aknast välja. Akna all oli aga petrooleumi müügipunkt, ja koni sattus just ühte petrooleuminõusse. Leek tõusis muidugi taevani.” – nõnda on kirjutatud Daniil Harmsi nime all ilmunud kogumikus “Ootamatu jooming”, millesse on ülevaatlikkuse huvides lisatud ka terve ports “pseudoharmsi” – Venemaal 1970ndatel levima hakanud kuulsa absurdimeistri käekirja järgivaid ning ametlikku kirjanduslugu naeruvääristavaid anekdoote, millest mitu – sealhulgas ka eelpool tsiteeritu – käsitlevad ka Fjodor Dostojevskit. Viimase näol oli tõepoolest tegu isiksusega, kes on nii teadlikult kui teadmatult jätnud endast jälgi. Mõned neist tõesti nähtavad nagu plahvatus petrooleumilaos, teised aga oma kaalult sama raskesti hinnatavad nagu mõni suust suhu liikuv ja raskestituvastatavat päritolu anekdoodike. Igal juhul oli tegu isiksusega, kellel on õnnestunud mõjutada pea kogu Lääne kultuuri.
VÕIMAS VÄGIVALD
Üsna üheaegselt sündisid erinevates Euroopa maades ideed, mida nimetatud protsessi ühena vähestest eestlastest kirjeldanud Eduard Laaman (1888-1941) on püüdnud määratleda kui “revolutsioonilist konservatismi”, mis “on konservatiivne: ta peab vajalikuks rahvast selle enda juure, tema tervete ürginstinktide juure tagasi tuua. Ta on revolutsiooniline: ta arvab, et seda suudaks ainult üks võimas vägivald.” Hiljem on konservatiivset revolutsiooni põgusalt paaris artiklis käsitlenud ka Haljand Udam, põigates selle suuresti unustatud teema juurde, sest “kui nüüd on meil päevakorras enda eurooplaseks harimine, siis ei tuleks piirduda üksnes liberaalsete ja sotsialistlike poliitiliste ja ideoloogiliste voolude […] tundmaõppimisega, vaid huvi tuleks tunda ka neist paremale jäävate voolude vastu.” Konservatiivse revolutsiooni defineerimise ohtlikku ülesannet Udam ette ei võtnud, ta piirnes varasemate definitsioonide refereerimisega ning lähenes kõnealusele nähtusele selle võimaliku asukoha määramisega maailma poliitilisel kaardil, nähes konservatiivse revolutsiooni asukohta hallis tsoonis, mis asub liberaalse kapitalismi ja tema vaenlaste vahelise alal ning “mida asustavad need, kes peavad praegust arengusuunda ummikteeks ja otsivad sellele alternatiivi.”
Konkreetsemalt on defineerinud konservatiivset revolutsiooni üks liikumisi peamisi austajaid ja uurijaid Armin Mohler (1920-2003|), kes ütleb, et nimetatud nähtust tuleks vaadelda “uuendusliikumisena, mis taotleb XIX sajandi poolt jäetud varemetevälja puhastamist ja uue elukorralduse loomist” ning mis olevat alguse saanud juba “Goethe-ajastul, ja ta ei ole ka nüüd hiljutijuhtunu tõttu katkenud, vaid liigub tänapäeval kõige erinevamaid teid pidi edasi.”
Piiritledes konservatiivset revolutsiooni hiljem veelgi, märgib Mohler, et on oluline pidada meeles, et selle filosoofia üheks keskseks mõtteks on tagasitulek, die Wiederkehr – ja seda nii ajaloofilosoofilises mõttes kui ka tunnetuslikus, kus igavene taastulemine on vastandiks lineaarsele ajalootunnetusele. Seejuures ei pea Armin Mohler aga silmas mitte kristluse-eelset ringikujulist aja- ja ajalootunnetust, ega ka kristlikult lineaarset aja mõistmist, vaid hoopiski kerakujulist, millise mudeli loomist peab ta üheks konservatiivse revolutsiooni suurimaks saavutuseks.
ÜHTSUSE OTSINGUL
Kui Nietzsche, Sorel ja Bloy õpetasid konservatiivsetele revolutsionääridele peamiselt seda, kuidas seostada mõtlemises seni vastandlikeks peetud ideid rahvuslusest ja sündikalismist, individualismist ja sotsiaalsusest, religioossusest ja egoistlikust agnostitsismist, siis Dostojevski õppetunnid olid mitmes mõttes veelgi olulisemad.
Nende lähemaks vaatlemiseks pöördume ühe konservatiivse revolutsiooni juhtfiguuri, kirjandus- ja kultuuriloolase, poliitiku ja tõlkija Arthur Moeller van den Brucki (1876-1925) poole. Moeller van den Bruck otsis võimalusi ühendada üheks maailmavaateliseks tervikuks katoliiklikku ja protestantlikku Ida ning õigeusklikku Läänt. Laamani sõnutsi “Moeller loobus saksa konservatiivsest traditsioonist ja võttis revolutsioonilise konservativismi hüüdsõna üle Dostojevskilt, kellega teda ühendas niihästi vaen läänemaailma ja selle liberalismi vastu, kui ka sugulus sotsiaalküsimuse käsituses.” Otseselt ei saa Moeller van den Bruckile siiski inkrimineerida läänemaailma vihkamist, pigem kannustas teda ikkagi janu nõndanimetatud suure sünteesi järele, milles hakkaks taas kokku kuuluma see, mis kokku kuulub – ida- ja läänekristlus, isegi kui nende ühendamisel tekkiv vorm ei oleks üheselt või väliselt kristlik. Selliste otsingute üheks näiteks on üks Moeller van den Brucki artikkel, mis on pealkirjastatud: “Itaalia ilu – preisi stiil – Dostojevski” (“Die italienische Schönheit – der preußische Stil – Dostojewski”).
Moeller van den Brucki on nimetatud “konservatiivse revolutsiooni dialektikuks”. Tema dialektika polnud aga mitte niivõrd hegeliaanlik progressidialektika kuivõrd pigem hermeneutiline võte. Oma töödes vaatles Moeller van den Bruck isikuid, mõisteid või teemasid esmalt eraldi, pärast aga võrdluste, vastanduste ja paralleelide kaudu kõrgemaks tervikuks seostades. Selles võib näha ka teatud paralleele ühe teise Dostojevskilt tugevaid mõjutusi saanud konservatiivse revolutsiooni klassiku – Ernst Jüngeri (1895-1998) – poolt rakendatud stereoskoopilise dialektikaga, mis tähendas Jüngeri loomingus erinevaid meelelise tunnetuse viise ühendavat vaadet. On teada, et Moeller van den Brucki hermeneutika pärines tõepoolest Dostojevski dialektilisest vaatest ideedele ja väärtustele. Jüngeri puhul on side ähmasem, kuid sellest allpool.
Arthur Moeller van den Brucki huvi Dostojevski vastu polnud igatahes ei juhuslik ega pelgalt esteetiline, vaid programmiliselt poliitiline. Tegelikult kujutas Dostojevskiga tegelemine endast Moeller van den Brucki jaoks vaat et elutööd. Viimase toimetamisel ja osalt ka tema tõlgituna ilmus aastatel 1906 kuni 1924 Dostojevski teoste terviklik tõlge saksa keeles. Kokku anti välja 22 köidet, mis kujutavad endast kultuuriloolist monumenti Moeller van den Bruckile, kes mitte ainult ei toimetanud Dostojevski kirjanduslikku pärandit trükki, vaid varustas raamatud ka põhjalike eessõnadega.
“Kurjade vaimude” (saksakeelse väljaande 5-6 köide, 1916) eessõnas kirjutas ta, et Dostojevski kuulub nende kunstnike hulka, “kelle teoses lähendatakse tulevikku transtsendentsusele ning kus elu ja igavik tunduvad olevat psüühiliselt seotud” ning samuti aitab tema sõnutsi Dostojevski tunnetada kaasaegse elu deemonlikkust.
Kui Moeller van den Brucki sisendusjõulistele mõtetele veel lisada, et 1921. aastal müüdi Saksamaal Dostojevski kogutud teoste väljaannet 200 000 eksemplari, ei tohiks vene kirjaniku mõtete olulisusel sõdadevahelise Saksamaa intellektuaalsele kliimale olla vähimatki kahtlust. Ühest küljest mõjusid Dostojevski teosed prohvetlike ettekuulutustena – mõeldes revolutsioonile ja bol?evike riigipöördele Venemaal. Teisalt oli tema terav psühholoogiline pilk ning tabav tüpaa?ide loomine oluliseks mõtlemisjuhiseks või -abivahendiks, millest Moeller van den Bruck ammutas mõttemudeleid oma vastuolude ületamise ideoloogiale, milles ta püüdis Dostojevski loomingust inspireeritud hermeneutika abil ühendada lääne- ja idakristlikku kultuuri.
VÄLJAKANNATAMATUST VENELASEST PROHVETIKS
Teine konservatiivse revolutsiooni autor, kelle loomingule Fjodor Dostojevski suurt mõju avaldas, on Ernst Jünger. Võib isegi öelda, et Dostojevskiga lõppes Jüngeri kirjanduslik tegevus. Nimelt mainis ta vene kirjanikku viimases, veidi vähem kui kaks aastat enne surma tehtud päevikukandes 17. märtsil 1996: “… öösel rahutud unenäod […] Minu vastas üks elegantses riietuses aadlimees; tema ei kuulunud unenäkku, vaid seisis käegakatsutavalt toas. Võib-olla muudab minu intensiivne Dostojevski lugemine mind selliste nähtuste suhtes haavatavaks.”
Fjodor Dostojevski loominguga puutus Jünger iseenesest kokku juba varakult, enne Esimest maailmasõda, lugedes “Kuritööd ja karistust” – 1908. a. ilmunud Moeller van den Brucki tõlkes. Ent noorena suhtus Jünger Dostojevskisse suure skepsisega, võrreldes tema ideid ja sisendusjõudu Nietzsche omaga ning eelistades viimast vene autorile. 1929. a. näiteks hooples tollal 34-aastane Jünger oma teoses “Seikluslik süda” (“Das abenteuerliche Herz.”), et “kõik, mis venelased kirjutavad, on meie jaoks täiesti väljakannatamatu.” Ent aja jooksul ta muutis oma seisukohti ning mitte ainult ei lugenud kõik Dostojevski teoseid, vaid tegi seda kordi ja kordi. Need raamatud muutusid Ernst Jüngeri jaoks justkui majaks, mille tubades, koridorides ja treppidel ta sõbraliku heaperemehelikkusega liikus…
Teise maailmasõja ajal kirjutatud, kuid alles 1949. a. ilmunud “Kiirgustes” (“Strahlungen”) nimetab Jünger Dostojevskit juba ühes reas tema poolt “prohvetlikeks vaimudeks” nimetatud autoritega, kes oskasid XX saj. katastroofe ja inimvaimu deformeerumist ette näha. Dostojevski kõrval on nendeks näiteks Edgar Allan Poe, Friedrich Hölderlin, Charles Alexis Henri Clérel de Tocqueville või Friedrich Nietzsche. Ka Jüngeri päevaraamatutes, mida ta pidas pea katkematult Esimesest maailmasõjast 1996. aastani, tulevad nii Dostojevski, tema romaanid kui ka nende kangelased pidevalt ette. Nii mainib Jünger oma “Kaukaasia ülestähendustes” (“Kaukasische Aufzeichnungen”, ilmunud osana “Kiirgustest”) 31. detsembril 1942: “Vana rüütelkond on surnud; sõdu peavad tehnikud. Inimene on seega saavutanud selle, mida Dostojevski “Raskolnikovis” kirjeldab. Seal vaatab ta omasuguseid nagu kahjureid.”
Jüngerile pakkus suurt huvi Dostojevski tegelaste bestiaarium – mitte ainult erinevate portreede rohkus, vaid ka nende detailitäpsus, samuti ajaline ja ruumiline ülekantavus. Lisaks põnevatele ja mõtlemisainet pakkuvatele tüüpidele paelus Jüngerit Dostojevski ka nihilismi ning võimu problemaatika käsitlejana. Selles mõttes ei olnud vene kirjanik tema jaoks mitte ainult prohvet, vaid ka võimu metafüüsik.
VÕIMU PROBLEMAATIKA
Jüngeri konservatiivse revolutsiooni perioodi loomingus esinevas võimu problemaatikas võib näha ka rohkem või vähem kaugeid kajastusi Dostojevski ideedest. Kõige elavamalt kohtame neid teoses “Töötaja. Valitsemine ja kuju” (“Der Arbeiter. Herrschaft und Gestalt”, 1932), mis kujutab endast ühest küljest totalitarismi-, tehnika- ja masinavaimustuse tippu, teisalt aga ka käsitlust võimusuhete problemaatika lõplikust lahendamisest ühiskonnas.
Samuti on “Töötaja” ka Jüngeri kui konservatiivse revolutsiooni autori tähtteos. Võib isegi oletada, et see kirjutis kujutab endast kaudset poleemikat Fjodor Dostojevski psühholoogilise ja individualistliku maailmakäsitlusega – Jünger visandab oma poleemilises essees ettekujutuse klassivabast, individuaalses, intellektuaalses ja psühholoogilises mõttes tasalülitatud ühiskonnast, mis on lahendanud Dostojevski romaanide tegelaste piinavad isiklikud probleemid ja asendanud need tehnitsistliku harmooniaga. Samas teeb Jünger seda suurelt venelaselt laenatud psühholoogiliste vahenditega, visandades ühe vähestest kirjandusajaloos esinevatest tüüpidest, keda võib tema representatiivsuse, tiheduse ja usutavuse mõttes tõepoolest võrrelda Dostojevski tegelaskujudega.
Üsna ruttu veendus Jünger aga oma utoopiliste taotluste võimatuses ning distantseeris end 1930ndate keskpaigast alates oma varasematest seisukohtadest pea täielikult. Ei saa välistada, et see toimus just Dostojevski teoseid üle lugedes ja nende ainetel mõtteid mõlgutades…
MUSTRID JA MUDELID
Oma kaasaja üle järelemõtlemiseks hakkaski Ernst Jünger kasutama üha enam Dostojevski pakutud mustreid ja mudeleid. Nõnda kirjeldab ta päevikromaanis “Aiad ja tänavad” (“Gärten und Strassen. Aus den Tagebüchern von 1939 und 1940”, 1942) tööd jutustuse “Marmorkaljudel” (“Auf den Marmorklippen”, 1939) kallal. Ta selgitab, et Mauretaanlaste Ordu – milles pole raske ära tunda natsionaalsotsialiste – ning nende juhi, Ülemmetsniku (Oberförster) portreteerimisel lähtus ta “Kurjade vaimude” Pjotr Stepanovit? Verhovenski ja Nikolai Stavrogini kujudest kui kellestki, kelle abil demonstreerida nn. “tehnilise” ja “autohtoonse” võimu erisusi. Kirjeldades fenomeni, kuidas “tehnitsistlikult amoraalse doktriini ümber kujunevad rühmitused, kellele hakatakse nende kuritahtlikkuse tõttu omistama autohtoonseid jõude, et nende abiga taas teostada vana võimu…” jõuab ta Ülemmetsnikuni, kelles “nihilism oma isanda leiab” ning osutab seejärel Dostojevski loomingule: “Muuseas tundub Stavrogini puhul olukord vastupidisena: tehnik proovib liituda autohtoonsetega, tundes endas legitiimse jõu puudumist.”
Erinevate peegelduste, taas- ja ümbermõtestamiste ning järelemõtlemis- ja filosofeerimisainet pakkuva lektüürina saatis Fjodor Dostojevski looming Ernst Jüngerit kogu elu. Saanud alguse poisikesevaimustusest, kasvanud sõdadevahelisel ajal konservatiivse revolutsiooni ideoloogia alusmüürile ainest pakkuvaks materjaliks ning arenenud lõpuks omaette mikrokosmoseks Jüngeri enese maailma sees, tegi Dostojevski läbi kõik Jüngeri maailmapildis toimunud muutumised. Seejuures polnud Jünger mitte ainult põhjalik, vaid ka tänulik ja suuremeelne lugeja, nagu tõendab ka tema poolt Dostojevski kohta sõnastatud tsitaat 1934. aastast: “Vene Kristus on ülestõusnud, aga maapinnalt pole ta veel lahkunud.”
KOLMAS CONTRA ESIMENE ROOMA
Lisaks Moeller van den Bruckile ja Jüngerile tegeles Fjodor Dostojevski loominguga veel ka kolmas keskne konservatiivse revolutsiooni autor – õigusteadlane Carl Schmitt (1888-1985). 1923. a. ilmunud traktaadis “Rooma katoliiklus ja poliitiline vorm” (“Römischer Katholizismus und politische Form”) käsitles Schmitt kirikut kui complexio oppositorum’it – vastuolude kõike-hõlmavat ühtsust. Seejuures ei pääsenud Schmitt mööda ka paavstlusevastasusest, mille kaudu ta jõudiski Dostojevskini. Schmitti silmis kujutas viimane endast oma vene-õigeuskliku ja Rooma-vastase fanatismiga peaaegu et katoliikluse põhivaenlase, vahest isegi saatana kehastust. Kuid see ei takistanud teda Dostojevskit suure huviga lugemast – nii nagu Schmitt luges huviga ka Nietzsche ja Marxi teoseid, kuigi ta pidas mõlemaid neetud progressiusu ja kirutud tööstuspöörde loominguks.
Eelkõige tundis Carl Schmitt suurt huvi “Vendades Karamazovites” esineva suurinkvisiitori kuju vastu, asudes oma arutlustes suuresti teda kaitsvale positsioonile. Schmitt leidis küll, et on vale käsitleda viimast ainuüksi poliitilise figuurina, kes Jumalat ei vaja. Seetõttu kritiseeris ta ka Dostojevskit – kelle loodud Ivan Karamazovi jaoks oli kirik pelk võimuinstrument – kuid sedastas samas, et inimene pole mitte niivõrd vaba kuivõrd avatud. Avatud inimene on aga võimeline nii heaks kui ka halvaks ning vajab heana püsimiseks tugevat raamistikku, milleks olid Carl Schmitti silmis nii tugev riik kui ka tsentraalselt korraldatud katoliiklik kirik.
Neid mõtteid ei esindanud Schmitt mitte ainult konservatiivse revolutsiooni õitsengu päevadel 1920-ndatel ja 1930-ndatel, vaid tegu oli tema filosoofia alustalaga, millel põhines enam-vähem kogu tema looming. Nõnda kujutab Dostojevski Schmitti jaoks vestluspartnerit ja inspiratsiooniallikat. Samuti ka inimtundjat, kellega vaielda, kuid kelle loodud tegelaskujust – suurinkvisiitorist – ta siiski päriselt vabaneda ei suutnud ning kellega Schmitt end ise teatud määral identifitseeris.
Fjodor Dostojevski loomingust leitud ideed leidsid elavat vastukaja nii konservatiivsete revolutsionääride ringkondades kui ka laiemalt – kuuluvad ju Schmitti tööd mitte ainult XX sajandi õigusteaduse klassikasse, vaid kujutavad oma täpsete formuleeringute ja särava keelekasutusega endast ka kirjanduslikke pärle, mille juurde ikka ja jälle tagasi pöördutakse ning mis omakorda juhatavad meid uute mõtete ja uute autorite juurde. Olgu nendeks või esmapilgul vanad ja “klassiku” kahtlase tiitliga pärjatud – nagu Fjodor Dostojevski.
* * *
Ristiisa Dostojevski
Üsna vähetuntud on fakt, et omamoodi erisuhe seob Dostojevskit konservatiivse revolutsiooni mõtte-, poliitika- ja kirjandusvooluga, mille ristiisa ta tegelikult on. Nii nimetas Dostojevski ennast ise konservatiivsuse revolutsionääriks, kasutades seda sõnapaari esmalt juba 1848. aastal. Kuid tema mõju ei piirnenud ainult nimetatud enesedefinitsiooniga – maailmasõdadevahelisel ajal mõjutasid kirjaniku vaated Euroopa ühiskondliku tähelepanu keskmesse tõusnud konservatiivse revolutsiooni autoreid ja teoreetikuid mitmeti.
Hiljem kinnistunud maailmavaatelise, esteetilise ja poliitilise sisu sai mõiste ‘konservatiivne revolutsioon’ küll alles tükk aega pärast Dostojevskit, kui vanem poliitiline konservatiivsus oli tulenevalt ancien régime’i täielikust lõpust kõikjal Euroopas sattunud kriisi sisuliselt juba Dostojevski eluajal. Tegelik lõpp saabus Esimese maailmasõja lõpuga, mil Euroopa kaardilt kadusid kolm vana keisririiki ning kogu kontinendil asusid nii vasak- kui paremintellektuaalid, aga ka end parteilise poliitikaga mitte seostavad mõtlejad otsima uusi ideid, uusi lahendusi. Ja jõudsid loomulikult varem või hiljem, ringiga või otse, tagasi juba kord öeldu, juba kord olnuni…
Üheks huvitavaks, tänapäeval üsnagi unustatud katseks ehitada Esimese maailmasõja purustuste järel midagi uut, sai liikumine, mille ristiisaks on Dostojevski küll vaid tinglikult, kuid mida ta sisuliselt on siiski märksa enam mõjutanud. Selleks ongi mainitud konservatiivne revolutsioon, mis ammutas ideid ja energiat sõja järel prohvetliku kuulsuse omandanud mõtlejatelt nagu Friedrich Nietzsche (1844-1900), Georges Sorel (1847-1922), Léon Bloy (1846-1917) või ka Fjodor Dostojevski.
* * *
KASUTATUD KIRJANDUS:
* Eesti Entsüklopeedia, 13. kd., lk. 122. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 1999.
Harms, Daniil. Ootamatu jooming. Tänapäev, Tallinn, 2002.
* Heimes, Claus. Antimodernistlik tegutseja modernismis. Sissejuhatus Carl Schmitti riigifilosoofilisse õpetusse. – Akadeemia nr. 6, 2004|, lk. 1324-1354.
* Helme, Peeter. Ring, joon – kera? – Sirp, 18. 11. 2005|.
* Helme, Peeter. Subtiilne jaht. – Vikerkaar nr. 3, 2005|, lk. 66-79.
* Jünger, Ernst. Gärten und Strassen. Aus den Tagebüchern von 1939 und 1940. Mittler & Sohn, Berlin, 1942.
*Laaman, Laaman. Georges Sorel ja dünaamiline riik. – Akadeemia, nr. 4 (18), 1939, lk. 225-238.
* Michajlovskij, Alexander. Dämonologie der Gegenwart. – Junge Freiheit, 12. 8. 2005|.
Mohler, Armin. Die Konservative Revolution in Deutschland 1918-1932, Stuttgart, 1950, Friedrich Vorwerk Verlag.
* Mohler, Armin; Weißmann, Karlheinz. Die Konservative Revolution in Deutschland 1918-1932. Ein Handbuch. Leopold Stocker Verlag, Graz, Stuttgart, 2005|.
* Schrenck-Notzing, Caspar von. Lexikon des Konservatismus. Leopold Stocker Verlag, Graz, Stuttgart, 1996.
* Udam, Haljand. Aleksandr Dugini postmodernistlik bol?evism. – Looming nr. 6, 1999, lk. 898 – 920.
* Udam, Haljand. Julius Evola ja traditsiooni mõiste. – Orienditeekond. Tartu, Ilmamaa, 2001, lk. 381- 401.