Olles seni peatunud pikemalt Tallinna kahel võimsamal muldrajatisel – Ingeri ja Skoone bastionil ehk praeguses käsitluses Harju- ja Rannaväravamäel (KesKus, 2006|, sept., nr. 09 ja 2005|, dets., nr. 15), heidame pilgu Ingeri bastioni naabruses olevale veidi väiksemale vennale Rootsi kantsile ehk Lindamäele.
Mõlemat bastioni hakati rajama üsna ühel ajal ning 1696. aastaks olid nad peaaegu valmis. Koos nende vahelt esileküündivate Vismari ravelliini ning de la Gardie reduudiga moodustus imposantne edelasse suunatud kindlustuskompleks. Neid omakorda ümbritses vallikraav, millest teisel pool paiknes nn varjatud tee, glassii ja esplanaad. Siit avaneb vaade Toompeale, Pikale Hermannile, edelanurgalt paistsid omal ajal aga Nõmme mäed (Mustamäe nõlv) ja vahepealne org.
ESIMESED PUUD KINDLUSTUSTEL
Rootsi kants on ainuke bastion linnas, kus tänini on säilinud kõige paremini algselt istutatud põlised pärnad – ja mitte meil looduslikult kasvavad harilikud pärnad, vaid sisse toodud hollandi ehk läänepärnad. Need puud on hübriidsed, tekkinud hariliku ja mujal Euroopas esineva suurelehise pärna hübriidiseerumisel looduses ja kultuuris ristamisel.
Neid puid kasvatati Hollandi puukoolides juba keskajal ning meile on see liik sisse toodud 17. sajandil. Just Tallinnasse. Tallinna 1728. aasta plaani järgi pärnasid Lindamäel ei olnud, 100 aastat hiljem, 1825. aasta plaanil olid nad juba olemas 17 puuga, kusjuures on näha, et arvatavalt on kõik istutatud puud alles, ükski ei ole välja langenud. Puud kasvasid kaarjalt piki bastioni serva, varjates seega bastioni sisemuse kolmest küljest. Bastioni keskel asub aga mingi piklik rajatis. Siit on selge, need puud on istutatud sõjalisel eesmärgil, puude taga oli ju rahulik toimetada, vaenlane ei näinud midagi, küll nägi hästi puude tagant väljapoole ja see võimaldas vajaduse korral kahurituld paremini suunata.
Sarnaselt tänasele võeti hooletusse jäänud Tallinna kindlustuste kordaseadmine ette valitsejate ilmumise eel. Selleks olid keisrinna Jelizavete Petrovna 1746. ja Katariina II 1764. aasta külaskäigud.
Bastionid ei olnud puude kasvuks eriti soodsad kohad. Olles kokku kuhjatud väga erinevast materjalist ning enamasti seest tühjad – sealsetes käikudes sai hoida laskemoona – puudus bastionidel looduslik veere?iim. Siit ja muudeski põhjustest tulenevalt hakkasid puud välja langema.
EUROOPAS UNIKAALSED PÄRNAD
Lorenz-Heinrich Peterseni joonistuselt, mis käsitleb Paldiski maantee ja Toompuiestee nurka umbes aastast 1870, ei paista Lindamäel rohket kõrghaljastust, vaid keset mäge troonivad bastioni algusaegsed 11 põlispärna. Seega oli 1825. aasta 17 puust kuus välja läinud.
1928. aastal registreeris Viirok siin kümme, 1965. aastal Sulev Künnapuu üheksa ning 1977. aastal Marina ?estakov seitse puud, need on ka praegu olemas. Millal kaks puud (neist tollane Tallinna jämedaim rinnasümbermõõdus – 495 cm) hukkusid ja maha saeti, pole teada. Foto 1968. aasta raamatust “Tallinna bastionid ja haljasalad” näitab juba seitset puud.
Puude tüved on seest tühjad, pahkadega ja väga jändrikud, ent nende võrad on hästi välja kasvanud ja puud küllaltki elujõulised. Need, umbes 250-aastased läänepärnad on ühed tuntumad Tallinnas, kahjuks on nende vanust dendrokronoloogiliselt raske määrata, vanuse selgitamiseks vajalik puidukiht on väga õhuke.
Need puud on Tallinna loodusmälestised ning peame mõistma, vaevalt, et terves Euroopas on veel säilinud sõjalistel eesmärkidel kunagistele bastionidele istutatud puid. Seega on nad Euroopas unikaalsed ja nende tüvesid peab pidevalt seest puhastama. Õigesti käitudes võivad nad kasvada veel sajandeid, sest mujal Euroopas on säilinud enam kui 500-aastaseid pärnasid.
RENTNIKUD KEERASID PARGI KIHVA
Pargiks muudeti Rootsi kants 1862. aastal aiandusinsener Stimmingi kavandi järgi. 1865. aastal läks park rendile Eestimaa Aiandusseltsile. Pärast Aiandusseltsi rendilepingu sõlmimist renditi Rootsi kants erinevatel aegadel välja erarentnikele. Samas osales linn ka edaspidi siinse pargi korrastamisel. 1903. aastal anti näiteks kogu bastionile korrastatum ilme ning sinna palgati ka valvur.
Koos teiste parkidega sattus ka Lindamägi rentnikkude all halba seisu, korra järele polnud ühtki valvajat. 1910. aastal otsustas linnavalitsus avalikke parke mitte enam eraisikuile välja rentida ja nad linna kulul korda seada. Uuendati vanad närused põõsad, istutati uusi puid juurde ja pandi raudkaitseaiad endiste pehkinud puitbarjääride asemele – viimased olid niivõrd nõrgad, et inimesed tihti vallidest alla kukkusid ja tõsisemaid vigastusi said. Korraldustööd viidi lõpule 1913. aastaks.
1916. aastal ehitati Lindamäele paviljon, kus sai kuulata tasuta muusikat. 1920. aastal püstitati mäele tuntud eesti skulptori August Weizenbergi pronksskulptuur “Linda”, tehti varjualune vihma kaitseks ja laste liivakast ning park korrastati. Varjualuses oli suvel linnaraamatukogu laenutuspunkt, nii sai rahulikult pargis raamatuid lugeda. Sellisel viisil püüdis linnavalitsus rohkem inimesi parki meelitada ning ala kujuneski üheks käidavamaks kohaks linnas. 1939. aastal nimetati park Lindamäeks.
Teadaolevalt paigutati 1943. aastal siia küüditatute mälestuseks tahvel Marie Underi luulekatkega, ent see eemaldati 1944 ja pandi uuesti tagasi 1989.
SAMAD PUUD TÄNASENI PÜSTI
Ega pärast Eesti Vabariigi kadumist polegi suurt midagi Lindamäel tehtud, küll on uusistutusi sooritatud Falgiteele. Pargi liigirikkus ei ole olnud suur. Esimesel põhjalikul puude ja põõsaste loendusel registreeris Tallinna Botaanikaaia töötaja M. ?estakov seal 1977. aastal 37 nimetust puittaimi. Pargis kasvas 22 liigist 166 puud, neist 20 okaspuud. Puude arv on antud koos Falgitee alleega, kus kasvas 51 puud, millest valdavaks oli siingi harilik vaher – 43 isendiga. Allees oli enamus noored puud, seega üsna hilise istutusega. Järgnevalt on puude arv pikkamööda vähenenud, sest ega ju uusi ei ole juurde istutatud.
Lindamäe puude vanust uurisid 1999. aastal TÜ geograafia instituudi õppejõud Alar Läänelaid ja TTÜ Küberneetika Instituudi teadur Mart Rohtla. Vastavad vanuseproovid sai võtta puudelt, mis tõenäoliselt istutati pargi rajamise ajal. Ja nii saadigi ühe sealse pärna vanuseks 140-150 aastat; selle tulemusena võibki väita, et tänini on Lindamäel alles puid, mis istutati 1862. aastal.
UUS TEE EHITATI KIHLVEO PEALE
Lindamäe käekäiku on mõjutanud üks huvitav Tallinna mees, kelleks oli Toompea gildi oldermann Hans Heinrich Falck (1791-1874). Tema tegemistest on pikemalt kirjutanud saksa keeles poeg Paul Theodor Falck (1914) ning eestikeelses kirjanduses Gustav Vilbaste (1965) ja Leida Tarand (1972).
Ühenduse pidamine Toompeaga oli Pika jala kaudu, eriti hobuveokitega, pikk ja aeganõudev. Puust pikk sild (Praeguse Toompea tn kohal) aga oli 19. sajandi keskel muutunud kasutamiskõlbmatuks. Seetõttu koostas 1852. aastal tollane Eestimaa kubermangu maamõõtja Johann Heinrich Schmidt kava Toompeaga parema otseühenduse loomiseks. Esimesena kerkis üles küsimus, kas võtta käsile Pika silla kapitaalremont või koguni uue tee rajamine Toompeale. Tolleaegne Toompea kogukonna vanem, oldermann H. Falck, tegi ettepaneku ehitada uus tee. Selleks oleks tulnud lammutada ja tasandada Rootsi kantsi astanguline loodepoolse (parem) tiiva vall ja müür, täita sügav kindlusekraav ja rajada otseühendus Paldiski mnt-ga. Kava meeldis ametiasutustele, aga selle elluviimiseks ei leitud vajalikke summasid.
Kuid tee ehitati siiski, seda H. Falcki ja Tallinna omaaegse kindlusekomandandi kindral Salza kemplemise ning omavahelise ärplemise ja kihlveo tulemusena, mille tingimused olid järgmised: kui H. Falck ehitab 30 päevaga Toompea ja Paldiski mnt vahele tee läbi sügava ja laia kindlusekraavi, siis ehitab kindral Salza teise tee Kiek in de Köki juurest Harju väravani. Eestimaa kuberner ja kindlusekomandant saatsid Falckile appi vange ja sõdureid, kuid juba esimesel päeval nägi Falck, et neist polnud suurt kasu. Ta jätkas tee ehitamist palgatud töölistega. Nii sai tee tähtajaks valmis ning 18. novembril 1856. aastal sai sõita tõllaga Toompealt Paldiski maanteele. Meenutame siin veel, et enne seda oli juba rajatud glassiile puiestee. Tee ehitus läks maksma 7500 rubla, mille kohta Paul Falck ütleb, et isa võttis selle omast taskust, Vilbaste jälle arvab, et küllap raha võidi võtta Toompea tolleaegsest omavalitsuse kassast.
Pärast tee avamist töö jätkus ning seda pikendati Toompea platsile ning Rootsi kantsi äärde rajati puiestee. On isegi kirjutatud, et Rootsi kantsile ja teeveerele istutati sadu puid, mida Falck suuremalt jaolt võttis oma puukoolist, mis paiknes Falckile kuulunud kunagisest Luisenthali suvemõisas. Praeguseks on siiski kõik tollased puud hävinud. Kindral Salza ehitas seepeale tee üle Harjumäe Vabaduse väljakule, seda tunneme tänapäeval Komandandi teena.
Nii ongi Lindamägi säilinud meie ajani oma huvitava ajaloo ja põliste pärnadega.